ANVAR SAMOST ⟩ Kohalike valimiste jõujooned on paigas

Ajkakirjanik Anvar Samost. Foto Eero Vabamägi. Foto: Eero Vabamägi / Scanpix

Kohalike valimisteni on jäänud täpselt kuus kuud. See on pikk aeg, mille jooksul võib Eesti poliitikas mõndagi muutuda, kuid mitmetele neist muutustest on ühel või teisel viisil juba hoog sisse lükatud.

Paljudele tuli Reformierakonna esimehe ja peaministri Kristen Michali kitsas ringis tehtud otsus sotsiaaldemokraadid valitsusest ära saada ootamatult. Pigem oleks oodatud, et mingeid vahetusi Toompea koalitsioonis tuleb kohalike valimiste järel. Kuu aega hiljem võib ettevaatlikult hinnata, et Michal tegi just valimisi silmas pidades enda erakonnale kasuliku käigu.

Reformierakonnal ja eriti selle esimehel paistis veebruari seisuga ees seisvat pikk vindumine reitingute madalas keskosas koos piinliku lüüasaamisega oktoobris − Tallinnas ja võib-olla isegi Tartus. Politoloog Martin Mölderi ühiskonnauuringute instituudi ja Norstati küsitlusel põhinev mudel näitab praegugi, et kohalikes volikogudes üle Eesti osutub võidukaks Isamaa ja Tallinnas võidab Keskerakond.

Ka teised uuringud näitasid Reformierakonnale viletsat toetust, veel madalam oli aga esimehe isiklik populaarsus. Michali diagnoos võis olla lihtne: midagi tuleb kiiresti ja otsustavalt muuta, et anda tegudega märku ebapopulaarsetest maksutõusudest ja rohepöördega kaela sadanud inflatsioonist distantseerumisest ning keskendumisest majanduskasvule ja riigikaitsele. Selleks sobis sotside opositsiooni saatmine suurepäraselt.

Michali diagnoos võis olla lihtne: midagi tuleb kiiresti ja otsustavalt muuta, et anda tegudega märku ebapopulaarsetest maksutõusudest ja rohepöördega kaela sadanud inflatsioonist distantseerumisest ning keskendumisest majanduskasvule ja riigikaitsele.

Esimesed indikatsioonid tulemustest on Reformierakonnale lootustandvad. Uuringud näitavad lühikeses plaanis toetuse kasvu. Valitsuse sõnumid on kõik suunatud "vana hea" ansipliku Reformierakonna kuvandi tagasitoomisele ja need leiavad pärast pikka vasakpoolsete moealgatuste rajal sumpamist palju tähelepanu.

Lisaks on opositsioonis nüüd palju rohkem kakofooniat, kuna sotsiaaldemokraadid pidid väga suure kiirusega ümber orienteeruma veel mõned nädalad varem nende enda veetud poliitikate kritiseerimisele, aga vanad opositsioonierakonnad ei soovi neid mõistetavalt omaks võtta. Isamaa roll opositsiooni selge liidrina on vähem nähtav ja ka sellest annavad reitingud juba märku.

Ühtlasi on Eesti majandus pärast kolme mõõna-aastat taas elavnemas, vähemalt pika languse baasil ja praegu.

See kõik ei tähenda, et Reformierakond on kohalikel valimistel head tulemust tegemas. Neil ei ole õnnestunud leida Tallinna paremat linnapeakandidaati Pärtel-Peeter Perest, kelle kohta erakonna enda uuringud väidetavalt midagi toredat ei näita. Aga uuringutetagi on selge, et Pere võib küll saada hääli Kalamaja mullis, kuid laiem populaarsus ei tule, vaatamata viimastel kuudel rattateedest eemale hoidmisele. Isegi Lamborghini roolis poseerimine ei aita.

Palju kindlamalt võib end paradoksaalselt tunda Keskerakond. Neil on küll kaelas miljoni euro suurune trahv ja raha seega kampaaniaks pole, aga kampaania on neile ära teinud teised erakonnad. Esiteks põhiseaduse muutmine mittekodanike valimisõiguse äravõtmiseks, kus Keskerakond ainsana vastu hääletas, ning teiseks vene õigeusu kiriku vastu sihitud kirikute ja koguduste seaduse muutmine. Mihhail Kõlvarti ainsaks mureks jääb siin täpselt oma sõnumit doseerida, aga eristumine venekeelsete valijate silmis on tehtud. Seda kinnitab ka selles valijagrupis kasvav toetus, mis üle mitme aasta ulatub 60 protsendist kõrgemale.

Sõltub eestikeelsete valijate eelistustest, kas Keskerakonnal avaneb Tallinnas võimalus teha uus linnavalitsus koos Reformierakonna või EKREga.

Linnapeakandidaadi osas on Isamaa Reformierakonnaga mingis mõttes sarnases, aga siiski palju mugavamas seisus. Kas Isamaal õnnestub leida linnapeakandidaadiks mõni suur nimi, kes pärast edukat kohalike valimiste kampaaniat võiks erakonna kuvandit laiendada ja seejärel juba siseneda üleriigilisse poliitikasse? Kui ei, siis kandideerib Tallinnas nimekirja eesotsas Urmas Reinsalu ja teeb valitsuse usaldushääletuse kampaaniaga pigem tugeva tulemuse.

Sotsiaaldemokraatidelt võttis opositsiooni jäämine pool aastat enne valimisi ära tasuta nähtavuse ja andis − nagu Reformierakond plaanis − kaotaja maine. Lisaks pikk kõikumine mittekodanike valimisõiguse küsimuses: see viis ilmselt venekeelsete hääled ega mõjunud veenvalt eesti valijate silmis.

Eesti 200 jääb kohalikel valimistel päris kindlasti igas mõttes kaotajaks. Siin ei anna enam midagi teha.