:format(webp)/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2025/04/11/16772857t1h0f8d.png)
Kaitsepolitsei värskes aastaraamatus välja toodud lugu, kuidas Ida-Virumaa lapsi saadeti nii-öelda teenitud puhkusele tapjariigi Venemaa okupeeritud Krimmi lastelaagrisse, teeb nõutuks ja võtab sõnatuks. Veelgi enam hämmingut tekitab selle sõidu korraldamisega seotud inimeste mittemõistmine, et mis siis sellega valesti oli.
Kas tõesti on keeruline mõista, et riigiga, mis − kui nimetada vaid viimaste nädalate sündmusi − tapab oma rakettidega üheksa last Krõvõi Rihi mänguväljakul või üle 30 tsiviilisiku Sumõ kesklinnas, ei tohi ega saa olla mitte mingit koostööd ega tegemist? Selline arusaamine on nii valdaval osal Eesti ühiskonnast kui ka demokraatlikul maailmal. Kahjuks ei ole selline hävitustöö toimunud üksnes viimastel nädalatel, vaid on kestnud täies mahus juba üle kolme aasta ja ulatub juba ka 2014. aastasse.
Sedasorti laagrid nagu kõnealune laager Artekis ja muud säärased üritused teenivad vaid Putini tapjate režiimi propagandaeesmärke. Seda mittemõistvaid lapsi ja nende vanemaid kasutatakse lihtsalt ära, püüdes ekslikult oma riigis näidata, kuidas erinevad välisriigid ei lase end Venemaa vallutussõja ja Ukraina rahva hävitamispüüdlustest sugugi häirida. See on õõvastav ja küüniline ning seda kahetsusväärsem on, et Eestis elavad inimesed lähevad teadlikult või mitteteadlikult selle õnge.