Ukrainast pommide eest pagenud satuvad Kiviõlis pommiauku

Soo tänava korteri köök enne, kui vabatahtlikud selle kallale asusid ja vana põranda ära lõhkusid. Foto: Erakogu

Kogukond läks kihama, kui Facebookis levis postitus valla antud elamiskõlbmatust korterist, kus peaks elama ema nelja lapsega. Vabatahtlikud käärisid käised ja kiskusid alustuseks üles hallitava köögipõranda. "Inimestesse suhtutakse nagu sigadesse, see on ebainimlik," pahandasid Hannes Saul ja Ahti Eskel.

"Vana põrandat ei pidanud isegi lõhkuma, lihtsalt tõstsime üles," kirjeldab Ahti Eskel Kiviõlis Soo t 18 asuva neljatoalise korteri kööki ja näitab pilte süsimustadest põrandalaudadest, mis prügimäele rändasid.

"Mida must hallitus väikeste laste kopsudele teeb? Astma ja sealt edasi," lisab Hannes Saul. "Vallaametnikel on hakanud inimlikkus ära kaduma, panevad inimesed elama sigalasse, kus ei ole põrandat. Ja mõnedes korterites on vetsupoti asemel auk põrandas. "

"Kui ise oleksid sellises olukorras ja sulle samasugune s...auk antakse, ei oleks väga õnnelik," võtab Ahti Eskel jutujärje üle.

Selliselt mõeldes ei piirdu mehed kirumisega, vaid tegutsevad. Ahti Eskel läks sõja teisel päeval poodi ja ostis sadade eurode eest kokku esmatarbekaupu, mida Ukrainasse saata. Lüganuse valda jõudnud põgenikele on ta varunud asju, mis neil puudu. Kui vaja, siis ostab laualambi, kui vaja, siis dušisegisti komplekti.

Teisipäeval varuvad mehed ehituspoest vajalikud materjalid ja on valmis ehitama Soo tänava kööki uue põranda. Kuni selgub, et elutoa ja köögi vaheline sein pudeneb ning on kokkukukkumise äärel. Töö jääb pooleli, kuni vald korteri omanikuna varisemisohtliku seina suhtes seisukoha võtab.

Vallaametnikud: keegi ei sunni sellisesse korterisse minema

"Lüganuse vallal Kiviõli linnas remonditud kortereid enam ei ole − oleme kõik paremad korterid sõjapõgenikele ära andnud," ütles Lüganuse valla kinnisvaraspetsialist Agnes Heinmaa.

Agnes Heinmaa sõnul on Lüganuse vald andnud Ukrainast tulnud inimestele 12 korterit. "Üks sõjapõgenik ütles otse välja, et ei taha üürida erasektorilt, vaid vallalt − siis ei pea üüri maksma (tuleb tasuda ainult kommunaalkulud − toim.)."

Heinmaa lisas, et inimesed on korteri seisukorraga kursis.

"Soo t 18 korteri taotlejale andsin kohe teada, et meil ei ole kortereid, mida nendele anda. Nemad soovisid neljatoalist. Vestlesin kolmapäeval naisterahvaga, kes seal toimetab, ja pakkusin kahetoalist korterit, aga ta keeldus. Neljapäeval käis vallas sealt perekonnast vanem naine, suhtlesin temaga uuesti neljatoalise korteri teemal. Tema ütles, et nad teadsid, mis seisus see korter on, ja tõendab sama, et keegi ei avaldanud survet."

Heinmaa kinnitusel lubasid üürnikud ise korteris remondi teha. "Leppisime kokku, et nad hoiavad alles kõik kuludokumendid juhuks, kui sotsiaalministeerium hüvitab mingi summa ulatuses nende kulutused."

Nimelt on Ukraina sõjapõgenikul, kes on saabunud Eestisse alates 24. veebruarist ja saanud ajutise kaitse, õigus ühekordsele hüvitisele üürisuhte alustamisega seotud kulude katmiseks, sealhulgas mööbli või kodutehnika ostmiseks ja remonditöödeks.

Hüvitise suurus on alates 1. juunist maksimaalselt 1200 eurot, millest omavalitsusel on lubatud maha arvata lepingu sõlmimisega seotud halduskuludeks kuni 50 eurot. Omavalitsus saab aga hüvitise taotlusi vastu võtta pärast halduslepingu sõlmimist sotsiaalkindlustusametiga. Lüganuse vald, nagu ka Kohtla-Järve linn on Ida-Viru omavalitsustest ainsad, kes pole seda veel teinud.

Lüganuse abivallavanem Helve Pettai ütles, et halduslepingu sõlmimine sotsiaalkindlustusametiga peaks jõudma septembrikuu lõpus volikokku. Kui volikogu selle heaks kiidab, avaneb sõjapõgenikel võimalus hüvitist taotleda.

Pettai lisas, et valla eelarvest pole võimalik sõjapõgenikele antud korterite remonti rahastada. "Meil pole selleks eelarves ühtegi senti ette nähtud. Ja kui me läheme kellelegi remontima, siis on meil sada inimest ukse taga küsimusega: "Temale tegite, miks te mulle ei tee?" Igaühele näidatakse korter enne ette ja inimene teeb ise otsuse, kas ta võtab selle või mitte. Keegi ei sunni sinna minema."

Hannes Saul tassib tuppa ehitusmaterjali, et ehitada nelja lapsega naise korteris uus köögipõrand. Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Parem ikkagi siin kui Ukrainas

"Kohalikud elanikud teevad korteri korda, aga kui sõjapõgenikud tagasi koju kolivad, saab vald endale heas korras pinna," arutleb Ahti Eskel, kes on varem toetanud üürnikku, nelja lapse ema Ljubovi lae- ja põrandavärvide, rullide ja pintslitega.

Ljubov ise on ostnud kokku tapeeti ja jõudnud juba kahe toa seintele värskema ilme anda. Vallale ta näpuga näidata ei taha − neljatoaline korter oli tema soov ja üks korter, mida ta vaatamas käis, oli veel hullemas seisus. Praegu peatub lastega naine väiksemas üürikorteris, mida jagab üheksa inimest.

Noor naine on südamest tänulik kohalikele abistajatele ning loodab oma 1-, 2-, 6- ja 7aastase lapse ning mehega peagi lahedamatesse tingimustesse kolida.

Abikaasa tuli Eestisse tööle enne sõja puhkemist, Ljubov järges talle pool aastat tagasi. "Praegu on parem olla siin kui Ukrainas, aga kui lapsi poleks, siis ma ei oleks tulnud," tunnistab ta.

Kui köögipõrandaga saab ühele poole, vajaksid korteris vahetamist aknad. Ühekordsed klaasid tuult ei pea, rõduuks ei seisa kinni ja on naeltega kinni löödud. Samuti on vaja nullist sisustada köök. Vannituppa on Ljubov jõudnud hankida tualetipoti, aga puudu on veel kraanikauss.

"Kui mul oleks endal raha, et remonti teha, siis ausalt, ma teeksin. Aga küll kõik saab korda," usub ta.

Zaporižžja külje all elas pere oma aiaga majas. Ljubov ei tea, kas tema kodumaja on veel püsti või maatasa tehtud. "Igal juhul ehitan selle uuesti üles, kui koju tagasi lähen."

Kõigepealt tuleb aga üles ehitada Kiviõli korter, kus seni peavarju saaks.

Keskpuiestee korteri, kus elab naine kahe lapsega, on pere oma jõududega elamiskõlblikuks muutnud. Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

"Kõige rohkem pingutasime lastetoaga"

Olga näitab meile Keskpuiestee korrusmajas kolmetoalist korterit, mis nägi tema kinnitusel kevadel vallalt saades samuti jube välja, aga on praeguseks viisaka ilme omandanud. Korteris elavad tema minia, kes on nüüdseks töö leidnud, ning kaks lapselast, 5- ja 9aastane tüdruk. Poeg jäi Ukrainasse sõdima.

Olga on ise Kiviõlis üles kasvanud ja vahepeal Odessas elanud. Kodulinna naasis ta kolmteist aastat tagasi ja saab nüüd Odessast tulnud pojaperele toeks olla.

"Korteris polnud absoluutselt mitte midagi. Kõik tegime ja ostsime ise, muidu poleks siin elada saanud. Kõige rohkem pingutasime lastetoaga, värvisime põranda, panime uue tapeedi, et lastel oleks mugav. Mujal on põrandad veel tegemata. Ka teised korterid, mida meile näidati, olid õudses seisukorras, seal polnud isegi sanitaartehnikat."

Olga räägib, et kogus ostutšekid kokku ja käis vallast toetust palumas.

"Ütlesin, et ma ei küsi täissummat, kas või pool, sest me ei saa hakkama. Vastati, et raha ei ole. Nüüd saime teada, et meil on õigus riigi hüvitisele. Läksime taas valda, meilt küsiti, kas tšekid on alles. Enam ei olnud. Nii et jäime abist täiesti ilma."