Rännusell ja reisisarjade autor Lemo ei ütle, milline on tema lemmikkoht Ida-Virumaal. Neid on rohkem kui üks

Laur-Leho Kaljumets ehk Lemo on Ida-Virumaa risti ja põiki läbi rännanud: kõigepealt mööda maad ja siis mööda vett. Lemo ja teiste matkajate seiklustele saab kaasa elada telesarjades "Metslased" ning "Veetee". Mõlemast ampsab Ida-Virumaa suure tüki. Sel suvel tuleb Lemo jälle.

Kui leppisime intervjuud kokku, mainisid, et sinu emapoolsed juurikad on Ida-Virus. Kus täpselt?

Ema on sündinud sõja esimesel aastal Narvas, kust nad rinde eest põgenesid. Vahepeal elasid Tudulinnas ja siis liikusid edasi Avinurme, kus ma 10.-11. eluaastani kõik suved veetsin.

Nii et Peipsi kant oli sulle enne matkasarju juba kodune ja tuttav?

Jah, bussiga Kauksisse sõidud, isa Žigulliga Rannapungerjalt rääbiste toomine, naabrite juures suitsutamine ja Avijões ujumine kuulusid minu suvede juurde.

Kahel viimasel suvel on sind Ida-Virumaale toonud "Metslaste" ja "Veetee" sari. Mitmed sinu rännukaaslased tunnistasid, et Ida-Virumaa üllatas neid käidud paikadest kõige rohkem − täielik varjatud pärl.

Selles mõttes on RMK matkatee superlehvik tervest Ida-Viru kultuuri ja looduse keskkonnast: alates industriaalmaastikust kuni paksude metsade ja puutumatu looduseni välja, mis on nii mõnusalt vaheldusrikas. Mingil hetkel oli tunne, et oleme Lõuna-Eesti kuppelmaastikul.

Kurtna järvistut tutvustas metslastele Alutaguse matkaklubi juhi Ingrid Kuligina. Foto: VEETEE JA METSLASTE FACEBOOKI LEHT

Üks koht, mis matkaseltskonnale kustumatu mulje jättis, oli Aidu. Näitleja Ago Anderson nimetas sealset 15kilomeetrist rada Aidu-Liivalt Aidu-Nõmmele kõige ägedamaks matkarajaks üldse. Sina ütlesid pärast Aidu vallutamist Põhjarannikuga kohtudes, et Aidu on suurepärane koht, kui tahta füüsiliselt väljakutsuvat matka ja nautida ilu, mida ümbrus pakub.

Aidu oli päris mõnus petekas. Meie eelmine matkapäev oli just päris pikk olnud, kui ma ei eksi, siis umbes 30 kilomeetrit. Vaatasime, et tuleb mõnus lühike päev, kõigest 15 kilomeetrit. Aga kui me jõudsime lõpuks Kohtla-Nõmmele kaevandusmuuseumisse, kus meie selleõhtune pesa oli, siis ma ei olnud selle retke jooksul varem kordagi nii läbi olnud.

Pidime kõndima üsna järskudest mägedest üles-alla. Kui ma pärast telefonist vaatasin, mitu korrust me tõusime, siis ma ei uskunud silmi: 71! (Telefoni terviserakendus näitab lisaks kõnnitud sammudele ja kilomeetritele ka tõustud korruseid − toim.) Keskmiselt kõndisime neli-viis korrust päevas.

Aidus on lahe vaadata, kuidas loodus on rekultiveeritud ala tagasi võtnud. Kui ei teaks, siis ju ei ütleks, et seal on kunagi maapind pahupidi keeratud ja põlevkivi välja kistud. See on eraldi teema, kas see on õige või vale, ja sinna ma ei lasku. Aga iseenesest ei jäetud põletatud maad, vaid see on uuesti loodusele tagasi antud.

Lahe on see, et Aidus tekivad inimestel erinevad assotsiatsioonid. Keegi rääkis, et oleks nagu Alpides. Minule tuli ette üks retk Venemaal Jakuutias, kus on jõulisemad mäed ja all lookles lai jõgi, kahel pool kõrged kaldad. Mulle tuli meelde mälestus sellest. Aidus on kõike.

Metslased koos Sillamäe gümnaasiumi direktori Arno Kaseniiduga Sillamäed avastamas. Foto: VEETEE JA METSLASTE FACEBOOKI LEHT

Kui paralleelide tõmbamiseks juba läks, siis meenub saatelõik pankrannikualusest matkast. Kui üks metslastest, saatejuht ja kommunikatsioonispetsialist Rasmus Kagge Ontika pangaalusest pilte jagas, ei uskunud inimesed, et need on tehtud Eestis, vaid pakkusid hoopis Malaisiat. Ilmataat kostitas teid sel päeval raju ilmaga: pidite trotsima Ontika klindi all tuult ja vihma ning libedad kivid ja ajupuud tegid liikumise veel keerulisemaks...

See on veel selles mõttes äge koht, et sinna ei viitsi keegi eriti minna ja seal on meeldivalt puhas. Tavaline inimene pankranniku alla naljalt ei lähe, ta võtab lihtsamaid otsi ja seal käivad teadlikumad inimesed, kes oskavad looduses käituda.

Ega jäta endast midagi maha?

Jah, peale jälgede.

Keskmiseks rännutee pikkuseks kujunes 29 kilomeetrit päevas. Kuidas sa end vormis hoiad ja selliseks matkaks valmistud?

Seda vist ei tohi öelda, aga ma ei valmistugi. Ma ei käi kusagil trennis.

Vastupidi, see võib mõjuda lugejale julgustavalt, et kui talvel on trenn vahele jäänud, siis see ei tähenda, et ei võiks suvel matkama minna.

Jah, seal on lihtsalt oma põhitõed, millest tuleb kinni pidada, et see rada läbi teha. Jalad, jalad ja veel kord jalad. Kui sa jalgade eest ei hoolitse, siis sa edasi ei liigu. Ülejäänu on juba puhtalt peas kinni, kas sa saad hakkama või ei saa.

Mina läksin mõlemal "Metslaste" hooajal täiesti kuivalt peale (aasta varem, "Metslaste" esimesel hooajal kõndis kamp loodusearmastajaid 388 kilomeetrit mööda Eestit − toim.).

Huvitav oli see, et kui esimesel aastal neljal-viiel päeval piimhape peksis niimoodi, et päeva teisel poolel oli tunne, et kõik mu reielihased püsti tõustes rebenevad, siis teisel aastal seda enam ei olnud. Eelmisest aastast oli kerel mingisugune mälu, et peremees tegeleb aeg-ajalt selliste asjadega ja las ta siis olla, ma rohkem ei kiusa teda.

Matk vees − Narva jõel. Foto: VEETEE JA METSLASTE FACEBOOKI LEHT

Millised kohad sind Ida-Virus tagasi tõmbavad?

See on sama hea küsimus kui "Mis su lemmiklugu on?". Ühte kohta ei saa välja tuua. Matkamise mõttes on nendeks laias laastus Ontika ja Aidu karjäär. Seesama kogemus, kui sa oled tranšee peal, kus on kuum saun, ja sa hüppad 17 meetri sügavusse kirkasse ja pigem jahedasse vette. Aga kui hakata meelde tuletama, siis kõik on eredad hetked.

Ühe asja, mille saab läbivalt välja tuua, on Eesti inimesed, kes on väga kihvtid, abivalmid, külalislahked, pühendunud, lõbusad. Kuigi meie kest on karm, on sisu soe. Igal pool, kus me käisime, saime toreda ja armsa vastuvõtu, nii et ei tahtnudki edasi minna, aga aeg peksis jalaga tagumikku.

Olgu see siis proua Rääbise perekond (soolarääbise tutvustamise südameasjaks võtnud Pärnaõue talu perenaine Pille Põld ja abikaasa Raivo Pärn − toim.). Või proua Rääbise ämm, Rannapungerja viimane majakavaht Tiiu Pärn − tema jutte kuulates lihtsalt naerad vigaseks. Muhe keelepruuk, kihvtid mälestused − naudid ja saad targemaks.

Või Madis Tuuder, kellega me tulime mööda Narva jõge ja kes avas meile kõiki taustu. Või Taavi Vogt, kes meile Vasknarvas suitsulatikat pakkus. Või Ingrid Kuligina, kellega me Alutagusel jalutasime. Või Anne Nurgamaa, kes meile poluvernikutest rääkis...

Tore, et sa tõid välja meie ägedad inimesed, sest on veel eestimaalasi, kelles tekitavad Ida-Virumaa ja siinsed inimesed veidi võõristust.

Mina ütlen: karta ei ole midagi, avastada on küll.

Kuidas sa algaval suvel Eestimaad avastad?

Sel aastal me teeme "Veeteega" ringi täis. Kui eelmisel aastal Narvast alustasime ja jõudsime Pärnusse, siis sel aastal jätkame teekonda Pärnust Ruhnu, sealt saarte ja laidude kaudu ning mööda Soome lahte tagasi Narva.

"Veetee" seiklussarjas Rannapungerjal rääbiste hingeeluga tutvumas. Foto: VEETEE JA METSLASTE FACEBOOKI LEHT

Millal veeteelisi Narvas trehvab?

Seda teab see mees, kes ilma orgunnib, sest enamiku ajast oleme purjekaga, aga praeguse plaani kohaselt augusti kolmandal nädalal.

Eelmise aasta "Veetee" kohta viskaks ühe pipratera: sadamaid, kuhu jahiga sisse saab, on ilmselgelt liiga vähe. Vasknarvas ja Mustvees on sadam ja sealt edasi juba Emajõe suudmest allpool. Kui selle ka korda saaks! Egoistlikult vaadates jube mõnus, et terve Peipsi järv on sinu purjeka päralt − ühte purjekat nägime veel kogu selle aja jooksul...

Aga neid võiks olla palju rohkem?

Just. Kui palju saaksid inimesed avastada, kui oleks purjekatele rohkem taristut. Rannapungerjale sisse sõites oli pool meetrit vett, õnneks oli svertjaht, saime kiilu sisse tõmmata ja pääsesime sisse, aga kiiljahiga pole seal kahjuks suurt midagi teha.

"Metslaste" ja "Veetee" eelmised hooajad on Jupiteris järelvaadatavad ja sealt saab päris palju inspiratsiooni, mida kogeda jalgsi või vett mööda liikudes.

Jah, autoga saad ikkagi punktist A punkti B, midagi nägemata ja kuulmata. Aga kui sa tahad näha ja kogeda, siis tasub liikuda jalgsi. Autoga lihtsalt kihutad kohtadest mööda, aga jalgsi saad aru, kui vaheldusrikas on loodus ja kui ägedad siinsed inimesed. Ka rattaga ei näe nii palju. Sa ei näe tee ääres toimetavaid sitikaid ja roomavaid vaskusse.

Lemot huvitas, kui erinev on Eesti maa ja vee pealt vaadates

Lemo tegi 2021. aasta suvel enda siiani pikima jalgsimatka: kõndis koos kaasteeliste ja külalistega 25 päevaga pea 680 kilomeetrit Eesti lääneosast itta. 20päevasest kulgemisest RMK Penijõe - Aegviidu - Kauksi matkateel valmis tal telesaade "Metslased".

Emotsioon omaette olid viimased sammud eesmärgini. "Lõpptulemus on kogemus, et ma suudan füüsiliselt selle teekonna läbida. Kui tegin viimased sammud ja sain aru, et olen tõepoolest kõndinud Matsalust Peipsi järve äärde. Peaaegu 680 kilomeetrit. Ja mõtlesin, et tegelikult võiks paar nädalat veel panna," kommenteeris matkasell, saatejuht ja produtsent ERRile.

2021. aasta augustis astusid metslased viimased sammud Kauksis. Nad olid näinud Eestit maa pealt väga erinevate nurkade alt, aga tekkis küsimus, kuidas kogu see ilu näeb välja vee pealt vaadates. Kas läbi Eesti on võimalik sõita mööda vett?

2022. aasta suvel algas 460kilomeetrine teekond Narvast Pärnusse, kus alustuseks võttis Lemo koos ajakirjaniku ja kommunikatsioonispetsialisti Rasmus Kagge ning filmi- ja telemehe Ilmar Raagiga ette Eesti kõige suuremad: Narva jõe, Narva veehoidla ning Peipsi järve. Veetee läbimisel kasutati mitmesuguseid sõiduvahendeid: raft'i ehk kummiparve, süsta, kanuud, draakonipaati, purjekat, viikingilaeva Turm. Seiklussari "Veetee" saab sel suvel järje.

Lemo käe all on peale "Metslaste" ja "Veetee" sarja valminud ka reisisari "Eesti lipp ümber ...".