"Äi ütles mulle kunagi: "Sa ei saa enne surra, kui oled Vaivara ajaloo kirja pannud." Ja ma kogu aeg kirjutan," kinnitab 95aastaseks saanud Perjatsi küla elanik Meedy Hiielo, kelle Eesti rahvakunsti ja käsitöö liit on pärjanud pärandihoidja tiitliga.
Kirjatööd teebki Karjamäe talu perenaine praegu rohkem kui näputööd. Olgugi et käsitöölaada "Viru nikerdaja" üks käimalükkaja heegeldas veel mõne aasta eest istumisaluseid ning käsitöö on olnud üks tema elu suur armastus.
Ühte linikusse, mida Meedy oma kodumuuseumis näitab, on ta koguni pannud oma eluloo. Linase niidiga heegeldatud mustris kajastuvad Meedy lapsepõlv, kooliaeg, kodutütreks olemine, aatelisus ja sihikindlus, mis võrsus esimesest vabariigist.
"Need augud on nõukogude aeg," libistab autor näppudega üle laudlina. "Siis tuli kodanike komitee, Eesti Vabariik... Saab küll käsitöösse panna kogu oma elu. Ja vaadake, mis nüüd on − täiesti hõre."
Meedyt kurvastavad nii oma kodukohas hääbunud kodukultuur kui ka poliitiline kultuuritus. "Üksteise maha tegemine, üksteisega vaidlemine. Aga riiki tuleb ju edasi viia! Need, kes tahavad viia, ei saa. Võimule saavad need, kes rusikatega lauale taovad."
Parim rohi kibeduse vastu on ise ilu luua ja seda on Meedy teinud nii käsitöömeistrina kui ka koduaia kujundajana. Mõlemad pisikud sai ta kaasa lapsepõlvest.
"Käsitööd hakkasin tegema kahe ja poole aastaselt. Minu vanavanaema oli parajasti 98 aastat vana, kui võttis jõuluajal minu oma käe kõrvale. Kamandas teisi, et tooge lõngakera ja heegelnõel, istus oma tugitooli, mind pani oma põlvede vahele seisma. Tema käed olid nii suured, et minu käed mahtusid tema kätte. Ja siis pani mulle heegelnõela sõrmede vahele, lõnga üle minu sõrme ja üle oma sõrme. Niimoodi hakkasime esimesi silmi tegema."
Teiste imestus oli suur, kui tilluke tüdrukutirts heegeldamise ruttu selgeks sai. "Vanavanaema lasi vähehaaval oma sõrmed vabaks ja mina tegin aga heegelketti edasi. Näete, kuidas käsitöö pihta hakkas!"
Ka aiatöödega tegi Meedy tutvust üsna kohe, kui jalad alla võttis. "Ema ja isa panid meid, õdesid, algusest peale tööle. Me vaevalt liikusime, kui isa viis porgandipeenra äärde, näitas näpuga, et see on porganditaim ja see on umbrohi. Umbrohu nopite välja, aga oma varbajälgi ei tohi peenraserva teha. Peenraserv pidi olema sirge. Kohe hakkas elu õpetamine," meenutab Meedy.
Meedy ilus aed pälvis presidendi konkursi "Kaunis Eesti kodu 2014" auhinna. Aias askeldab ta siiani ja on vahel tütar Ellenile ka kupja eest.
"Enne sünnipäeva lõikasin kuivanud lilli ja oksi, ei jõudnud kõiki ära viia, mõned hunnikud jäid. Mul oli vaja Sillamäel käia ja mõtlesin, et kui tulen tagasi, siis korjan ära. Tagasi tulles hunnikuid enam ei olnud," räägib Ellen muheledes. Seda, et tütre kodust ärakäimise ajal on Meedy mõne lille- või juurviljapeenra laiemaks kaevanud, tuleb samuti ette.
Meedy räägib selle peale värvikalt, kuidas Ellen tõi laadalt kollase roosi. "Tahtsin selle kohe maha istutada. Kaevasin ise augu, paas tuli vastu, mõtlesin, mis ma nüüd teen. Siis sain ühe raudpulga, tagusin kirvega otsa lapikuks, selle tagusin paetükkide vahele ja painasin pae eest ära. Ja saingi augu sügavamaks. Pea peab jagama! Ja küll on hea tunne, kui saab tööd teha."
Karjamäe tallu tuli Meedy miniaks − pärast sõda elasid seal tema abikaasa vanemad. Samast külast on pärit ka Meedy isa, aga ta ise sündis virulaste lapsena Pärnumaal. Isa oli seal kodumajanduskoolis aednik ja ema õpetaja.
1941. aastal naasid vanemad Virumaale Rääsa külla, kus 1946. aastal pere tapeti. "Kagebešnik ässitas metsavennad kooliõpetajast ema vastu üles," usub Meedy, kes pidi 17aastasena koju jõudes tunnistama nii hirmsa veretöö tagajärgi kui korraldama matused. "Ma olin tugev: mitte keegi ei näinud, et olen ahastuses. Kõik jäi minu sisse. Olen kõik talletanud pähe. Viimane kui asi on meeles, miski ei unune. Ja mitte midagi ei tohigi unustada."
Meedy usub, et tema ümber on tänu jumalale kaitsetsoon. Ja Karjamäe talu on parim koht maailmas. Koduõuel avaneb miljonivaade kolmele Sinimäele ja kahest kohast paistab kätte meri.
"Enne sõda olid Sinimägedes alleed ja teed ning kasvas 200aastane kuusemets. Pärast sõda olid Sinimäed täiesti lagedad, terve Vaivara oli must maa. Maa oli pommidest nii tihedalt läbi küntud, et üks pommiauk lükkas teise pommiaugu kinni. Ja Sinimäed olid nagu aherainemäed, ainult tüükad püsti. Üks koju tagasi pöördunud naine ütles, et Sinimäed on nüüd nagu ära pügatud lambapead."
Aastakümnetega on mets tagasi kasvanud ja sõja jäljed peaaegu kustutanud. "Kui palju ma olen ise istutanud Virumaal metsa! Enne pensionile minekut kolm aastat olin päevast päeva kummargil, sellepärast ma olengi natukene kõver," räägib krapsakas naine, kes on pidanud ka metsaülema ametit.
Kui selja võibki elu kõveraks vajutada, siis vaimuga pole Meedy lasknud sel sündida. "Aatelisus oli see, mida ka president Konstantin Päts alati toonitas: inimesel peab olema kindel siht, kindel mõte, kindel tegutsemine. Ja eesti talupoeg oligi ju niisugune. Vähemalt Vaivaras."
President Pätsiga on Meedy kodutütrena mitu korda kohtunud, nii Kadriorus kui ka Oru lossis, kus ta kodutütardega 1938. aastal kaks päeva veetis.
"Mul läks hommikul vara uni ära. Panin oma vormi selga, läksin õue, seisin lossi ees, järsku vaatan, et Päts tuleb. Mina ilusti kniksuga teretasin. Päts võttis mul käest kinni ja ütles, et nüüd lähme mere äärde. Tee peal sai aru, et mul on jahe − kell oli umbes pool kuus hommikul ja ma olin pluusi peal. Ta kamandas mind, et nüüd tantsi minu käe otsas kaerajaani. Ja ma tantsisin. Kui ma lõpetasin, siis me mõlemad südamest naersime," ajab see mälestuskild Meedyt siiani naerma.
Mere äärest läbi pargi tagasi jalutades tegi aga president Meedyle teadmiste kontrolli, küsides kõikide puude ja põõsaste nimesid.
"Kui saime allika juurde, siis küsis, mis see punaste lehtedega põõsas on. Ja mina nii rahulikult ütlesin: see on harilik pähkel, ainult tal on punased lehed. Päts oli tükk aega vait. Ja siis küsis, kuidas ma nii palju puid ja põõsaid tunnen. Ütlesin, et minu isa on aednik. Selle peale tegi pika "ahhaa". Ja mina olen seda "ahhaad" palju kordi kasutanud, kui midagi huvitavat selgub. Vaadake, kui palju põnevat on elus olnud! Ma võiksin vist terve aasta sellest rääkida."
Meedy on kätt surunud kõikide Eesti presidentidega, ainult Alar Karisega pole veel kokku puutunud. "Aga küll jõuab," ütlevad külalised, kes on tulnud juubilari õnnitlema.
"Praegu on tervist. Eks saab näha, kui palju jumal mulle kingib," kostab selle peale Meedy, kes on 95 eluaasta kohta erakordselt heas vormis. Veel 90aastaselt käis ta koos tütrega Portugali reisil ja 91aastaselt Kreetal. Vahetult enne juubelit veetis aga kaks päeva Tallinnas, käies ära nii teletornis kui vaaterattal.
"Tehke järele või makske kinni!" ütleb selle peale kaasteeline Endla Lipp, kes on tänu ühisele hobile − käsitööle − Karjamäe talus sage külaline.
