Vaivara Sinimägede muuseum võib tulevikus täieneda teatrisaaliga, kus etenduse käigus saab kogeda erinevaid sõjahelisid ja -lõhnu. Rajatav tehnikahall võimaldaks aga välja panna rohkem sõjatehnikat, mida täiendaksid laske- ja sõidusimulaatorid. Mitmekülgset kogemust pakkudes haaraks sõjamuuseum eri vanuses ja huvidega külastajaid.
Praegu on Vaivara Sinimägede muuseumi väljapanek mahutatud kunagise Vaivara mõisa aidahoone üsna tagasihoidlikule pinnale, umbes 130 ruutmeetrile. Muuseumihoone tulevane, 2200ruutmeetrine laiendus on kavandatud olemasoleva kõrvale ning sellega lisanduksid peasissepääsu plokk, näitusesaal koos etenduseruumi ja õppeklassiga ning sõjatehnika hall.
Teatrisaalis näeb ja kuuleb külastaja veerandtunnise automatiseeritud etenduse käigus Sinimägedes toimunud lahingutest ning saab kogeda erinevaid sõjahelisid ja -lõhnu.
Visiooni koostades on Meelis Oidsalu mänginud mõttega, et lavastus algab näiteks metsa-maastiku kujundusega ja muutub lava tõusmisega kaeviku või maa-aluse punkri tõetruuks kujutuseks. Veerandtunnisel etendusel on ka oma lugu ja tegelased. Taustale seatud ekraanidele kuvatakse Sinimägede kohta säilinud dokumentaalset videomaterjali.
Samalaadset lähenemist kasutatakse edukalt mujal maailmas, näiteks Bastogne lahingupaigale pühendatud muuseumis-külastuskeskuses Belgias.
/nginx/o/2024/01/19/15839361t1hf8d1.jpg)
President Alar Karis on öelnud, et suurem Sinimägede muuseum aitaks ajalugu ühendada.
"Eestil pole kaht vastanduvat ajalugu, aga mööngem, et meie riigi elanike arusaam ajaloost on erinev /.../
Milline võiks olla üks lahendustest? Narvast napi pooletunnise autosõidu kaugusel on Vaivara Sinimägede muuseum. See on väike sümpaatne muuseum, mis tutvustab Eesti ajaloo üht ohvriterohket, Sinimägede lahingut ja laiemalt Narva ruumis 1944. aastal toimunud sõjategevust.
Lahingumuuseume on Euroopas mitmel pool, enamasti on need suuremad ja uhkemad kui Sinimägede muuseum, neil on palju raha, teadmisi ja leidlikkust, et ajalugu selgitada. Kusjuures see pole alati ainult võitjate ajalugu, vaid inimeste ajalugu.
Ma usun, et Sinimägede muuseumist just niisuguse, suurema, võimsama ja mitmekülgsema muuseumi arendamine teeks sellest atraktiivse sihtpunkti paljudele eestlastele ja ka väliskülalistele. Ent mis veel tähtsam, sinna jõuaksid ka meie venekeelsed inimesed ja kaks ajalugu saaks võimaluse näod teineteise poole pöörata."
Allikas: presidendi kõne Eesti taasiseseisvumispäeval, 20. augustil 2022. aastal
Etenduseruum on sisustatud nii, et seda saab kasutada ka seminaride ja minikonverentside läbiviimiseks sarnaselt selle kõrval asuva õppeklassiga.
Tulevase muuseumi kõige suuremasse, tuhanderuutmeetrisesse tehnikahalli pannakse välja ajalooline sõjatehnika, aga ka muuseumile kohandatud ajaloolisi relvi ja masinaid jäljendavad laske- ja sõidusimulaatorid. Sellise muuseumisisese "polügooni" rajamine võimaldab nii riigikaitset läbival õpilasel kui ka täiskasvanud külastajal kinnistada juba teoorias omandatut või hankida uusi teadmisi sõjalisest riigikaitsest.
Äsjavalminud visiooni koostamisel võttis Meelis Oidsalu eeskujuks II maailmasõjas Normandia dessandile järgnenud suurte lahingupaikade muuseumid-külastuskeskused, mis toimivad ühtaegu väärikate mälestuspaikade ja elamuslike külastuskeskustena, kõnetades märksa laiemat sihtrühma kui sõjaajaloo huvilised.
"Lahingupaikade külastuskeskuste nägemine Normandias innustas mõtlema sõjamuuseumist natukene laiemalt kui lihtsalt militaarhuviliste meeste kogunemispaigast. Kui tuua inimesed ja nende lood tankide ja hästi hoitud vanade relvade taustal välja, teha seda heas mõttes etenduslikult ja mänguliselt, siis sõda ei jää võõraks mitte kellelegi. Eriti, kui seda rääkida läbi konkreetsete inimeste perspektiivi," rääkis Meelis Oidsalu.
Muuseumi laiendus läheks maksma 5-6 miljonit eurot, mille lisandub 1,5 miljonit eurot, et ekspositsioon välja ehitada. Kust selleks raha leida?
Vaivara Sinimägede muuseumi juht Ivika Maidre tõdes, et visioonidokument, mille Meelis Oidsalu projekti MilHer käigus koostas, on alles esimene samm. Edasi on vaja leida toetust, et tellida uue külastuskeskuse ehitusprojekt.
Samm edasi tuleb astuda ka asutuse ülalpidamises. On selge, et Narva-Jõesuu linnale, kes praegu muuseumi haldab, pole riikliku mälukultuuri keskuse arendamine ja pidamine jõukohane. Ivika Maidre sõnul on üks võimalus moodustada kohaliku omavalitsuse sihtasutuse asemel riiklik sihtasutus. Välistatud ei ole ka muutumine osaks Eesti sõjamuuseumist, mis on kaitseministeeriumi ülalpidamisel.
Lisaks uuele ja interaktiivsele siseekspositsioonile on Sinimägede muuseumil tulevikus võimalik arendada väliala ning seda ka väljapoole muuseumi territooriumi.
Muuseumist jääb neljasaja meetri kaugusele Pargimäe tippu rajatud 30meetrine vaatetorn, mida on võimalik nutitehnoloogia rakendusi kasutades muuta näitusesaaliks.
Meelis Oidsalu kirjeldab, et mõnes Lääne muuseumis on juba kasutusel mobiilirakendus, mis kuvab telefoniekraanile maastikuvaate peale kujutisi, infokaste ja animatsioone. Pargimäe vaatetorni tipus võimaldaks säärane lahendus näha, milline võis sama vaade välja näha mõnel 1944. aasta augustipäeval ja milline oli lahingu käik ning pealetungi suund.
Väliekspositsiooni ala võiks sisaldada ka mõnekümnemeetrist kaevikujuppi ning miks mitte ka metsavennapunkri koopiat.
/nginx/o/2024/01/19/15839364t1h3b5f.jpg)
Vaivara Sinimägede muuseumi-külastuskeskuse visiooni 2035 koostanud endine kaitseministeeriumi asekantsler, julgeolekuekspert Meelis Oidsalu:
"Kui vaadata Lääne-Euroopas Normandias sealsete 2. maailmasõja lahingupaikade külastuskeskusi ja muuseume, siis seal on need traagilise sündmusega natuke paremini proportsioonis. Sellele puudujäägile avalikus ruumis viitas Elmo Nüganen, kui üritas [2015. aastal] filmiga "1944" seda võlga natukene kustutada. Ainult filmist on ilmselgelt vähe, et riik saaks väärikalt mälestada nii suuri ja traagilisi sündmusi, mis eelmisel sajandil aset leidsid.
Kui mõne muuseumi, näiteks automuuseumi puhul võiksime küsida, miks ta paikneb just seal, siis Sinimägede muuseumi puhul seda küsimust ei teki − nii suuri sõjaajaloo eksponaate, kui on Vaivara maastikus, annab Eestis mujalt otsida.
Nii et me kindlasti ei õmble seal mantlit nööbi külge, vaid üritame muuta olemasolevat keskkonda väärikamaks ja huvipakkuvamaks kõikidele, kes satuvad sinna turistina või on lähemalt huvitatud sõjaajaloost. Kui Sinimägede muuseum teha piisavalt atraktiivseks ja elamuslikuks, samal ajal koha ajalugu väärikalt arvestades, saaks sellest tõmbenumber Kirde-Eesti turismiteel.
Uuenev muuseum on oluline ka selleks, et Eesti saaks rääkida oma lugu oma elanikele. Ma ei räägi ainult Ida-Virumaa elanikkonnast, kellel on oma arusaamad, kuidas nad siia sattusid, mida nad siit eest leidsid, miks piirkonnas nii vähe eestlasi elab jms.
Sinimägede sündmused vajavad selgitamist ka eestlaste seas. Viimase kolmekümne aasta jooksul on see olnud hell teema, millest ametlikul tasandil väga rääkida ei taheta. Peaks olema võimalus ka see valus mälupunkt muuta millekski loovaks ja ehitavaks.
Riik on teinud otsuse minna üle eestikeelsele haridussüsteemile, aga ka otsuse täideviijad on öelnud, et sellest jääb väheks. Ka riigi mälupildis peab toimuma mingeid nähtavaid muutusi ja Sinimäed on hea koht, kus seda muutust ellu kutsuda.
Eesti üks mälupoliitiline valik on viia riigis sisse kohustuslik riigikaitseõpetus − aastas läbib seda umbes kümme tuhat noort. Praegu on riigikaitseõpetuse õppekäikude sage sihtkoht Eesti sõjamuuseum Viimsis. See asub mõisahoones ja ruumilised piirangud ei võimalda sinna paigaldada näiteks laskesimulaatoreid ega muid virtuaalreaalseid eksponaate. Sinimägede muuseumi laiendamisel on väga tõenäoline, et sellest saaks riigikaitselise hariduse keskus."