Ida-Virumaad külastanud Ukraina võitlejad: "Eesmärk pole, et sõda kiirelt lõpeks, vaid et Ukraina võidaks"

UKRAINLASED JÕHVIS: Arsenii Fedosiuk (vasakult) oli Mariupoli kaitsjate seas, kui algas Venemaa sissetung Ukrainasse. Ta sai Azovstali kaitselahingutes jalga haavata ning langes vangi, kust pääses 2022. aasta 31. detsembril. Volodymyr Palamar on Ukraina organisatsioonide assotsiatsiooni Eestis juhatuse esimees. Illia Samoilenko oli Kiievi ülikooli ajalootudeng, kui Venemaa 2014. aastal Donbassi tungis. 21aastasena läks ta rindele ning 2017. aastal kaotas miiniplahvatuses käe ja silma. Pärast seda töötas välismaal, kuid Venemaa täiemahulise sissetungi järel naasis Ukrainasse ning läks rindele, kus osales Azovstali kaitsel. Mehaanilisest käeproteesist ja kaotatud silmast hoolimata õppis ta võitlema, sihtides vasaku silmaga. Langes vangi ning vabastati 2022. aasta septembris. Volodymyr Vernygora on Ukraina sotsiaalteadlane, kes on töötanud eri riikide ülikoolides, muu hulgas ka Eesti kõrgkoolides. Foto: Erik Kalda / Põhjarannik

Jaanuaris külastasid Kaitseliidu Alutaguse malevat Ukraina relvajõudude kõige tuntuma vabatahtlike üksuse Azov liikmed Illia Samoilenko, Arsenii Fedosiuk ja Volodymyr Vernygora. Kaks esimest on osalenud Venemaa algatatud sõjas lahingutes Donbassis ja Mariupolis. 30aastane Samoilenko kaotas lahingus käe ning seda asendab protees. Põhjarannikule antud intervjuus räägivad mehed, miks Venemaal nende üksust kardetakse ja vihatakse, samuti sellest, kui kaua Ukraina veel vastu peab.

Sõda Ukrainas käib juba kaks aastat. Kas Ukrainas on tunda sõjaväsimust ja meeleolu, et lõpetaks ära, lepiks milleski kokku agressoriga?

Arsenii Fedosiuk: Siin tuleks esmajoones eristada sõjaväelasi ja tsiviilisikuid. Ja ka sõjaväelaste puhul tuleks eristada mobiliseerituid ja vabatahtlikke. Ukraina puhul on vabatahtlikeks need, kes tulid vabatahtlikult sõdima.

Ja brigaad Azov on just nimelt vabatahtlike üksus?

Jah, algul, 2014. aastal moodustati see vabatahtlike üksusena siseministeeriumi koosseisus. Sellest ajast oleme siiani siseministeeriumi alluvuses ning rahvuskaardi osa. Pataljonist oleme nüüdseks kasvanud brigaadini. Erineme teistest üksustest selle poolest, et meie koosseisus pole mobiliseerituid, vaid eranditult vabatahtlikult tulnud inimesed. Me valime inimesi. Kõik läbivad noorsõduri kursuse, kuid sealt sõelast ei saa läbi kõik, vaid parimad. Seetõttu jõuavad meie üksusesse samuti vaid kõige paremad.

Azov pole selles plaanis unikaalne. Ukrainas on olemas ka teisi samasuguse põhimõttega üksusi.

Kui rääkida väsimusest, siis kõige rohkem on vist väsinud tsiviilisikud.

Sõjaväelastel väljendub väsimus väga konkreetselt: sa oledki päriselt väsinud, sest täidad lahingülesannet kauem, kui võinuks, kui olnuks rohkem inimesi. Ehk sa pead täitma rohkem ülesandeid, kui pidanuks tegema siis, kui meil oleks läbi viidud laiem mobilisatsioon. Inimeste puudus on olemas. See pole praegu kriitiline, kuid eksisteerib siiski.

Illia Samoilenko: Vaenlane kasutab pidevalt seda väsimuse teemat, et kõik ülejäänud mõtleksid, et kuidas see sõda kiiremini lõpeks. Aga eesmärk pole selles, et sõda lõpeks, vaid selles, et meie võidaksime. Ja see on oluline. Selle eesmärgi nimel võib ka pikemalt tööd teha. Kuid probleem seisneb ikkagi inimestes, vajaduses neid treenida, hoida neid õigel tasemel ja et nad ei kuluks pidevalt ära.

Volodymyr Vernygora: Lisaksin, et sõda käib siiski juba kümme aastat ja väsimuse mõiste on kah muutunud. Inimesed ehk poleks soovinud Butša linnast sõita kusagile Brüsseli äärelinna, sest Butšas oli enne sõda parem elada kui Brüsseli äärelinnas. Nii et väsimuse mõistel on väga palju lisavärvinguid.

Lääneriigid on oma võimaluste ja arusaamiste piires aidanud Ukrainat sõja algusest peale, Eesti sealhulgas. Mis saanuks ilma selle abita?

Arsenii Fedosiuk: Lääne abita olnuks muidugi tunduvalt raskem. Oleme väga tänulikud oma tõelisele sõbrale ja liitlasele Eestile, sest Eesti mõistab nagu ei keegi teine, mida kujutab endast Venemaa ja miks tuleneb sealt selline suur oht.

Kui vaadata suhtarve, siis Eesti on toetanud Ukrainat kõige enam, nagu ka Läti ja Leedu. Ka teie kodanike annetustena antud panus on olnud väga suur ning sõja alguses oli see eriti oluline. Selle olemasoluta oleks rindejoon praegu oluliselt rohkem lääne pool kui praegu.

Volodymyr Vernygora: Tahaks rõhutada, et abi mõiste on muutunud. Me tulime siia rääkima, et Ukraina on praegu valmis koostööks täiesti teisel tasandil, sest kiire abi aeg on nüüd möödas. Nüüd tuleb tegutseda pikemaajaliselt, arvestades sellega, mida meie teile vastu pakkuda saame. Meil on suur kogemus, mida saaks Eesti Vabariik ära kasutada.

Millal saavad Venemaa naabrid rahulikult elada, kartmata sealt ohtu?

Arsenii Fedosiuk: Kuni eksisteerib Venemaa, eksisteerib oht. Tuleb leppida sellega, et see on meie elu − sõjaväelased saavad sellest suurepäraselt aru. Tuleb ka elanikkonnale selgeks teha, et sõda võib ühel hetkel olla väga lähedal ja lõppu ei pruugi sellel olukorral olla.

Ütlesite, et sõda Ukrainas kestab juba 10 aastat, kuid täiemahuline sissetung algas kaks aastat tagasi ja praegu öeldakse ka seda, et Ukraina polnud selleks piisavalt valmis, kuna täiemahulise sissetungi võimalust ei võetud tõsiselt. Kas teie arvates tehti Ukrainas vigu?

Arsenii Fedosiuk: Riigiaparaat polnud valmis, nagu ka relvajõud. Sõjaväelased kui üks ühiskonna osa valmistusid selleks ja meil oli selge arusaam, et varem või hiljem suur sõda tuleb. Isegi inimesed, kes relvajõududest lahkusid, ütlesid jääjatele, et kui algab sõda, tulevad nad tagasi. Paljud inimesed pidasid sõna.

Riik oli veidi lapsemeelne, kuid nüüd võib öelda, et ta muutub vähehaaval paljudes valdkondades aina täiskasvanumaks. See on Ukraina rahva füüsilise ellujäämise küsimus.

Volodymyr Vernygora: Oleme Ukrainas ammu endale teadvustanud, et küsimus on praegu Ukraina rahvuse ja riigi hävitamises. See on lihtne, kuid seda ei mõista alati need inimesed, kes püüavad Venemaad kutsuda üles looma uut maailmakorda, nagu näiteks pärast Napoleoni sõdu kutsuti Prantsusmaa neile kõnelustele. Napoleoni sõjad polnud genotsiidisõjad.

Olete kõik kolmekesi vabatahtlike brigaadist Azov. Miks venelased seda üksust niimoodi kardavad ja vihkavad, nimetades selle liikmeid mõrtsukateks, natsideks ja jumal teab kelleks veel?

Arsenii Fedosiuk: Nad kardavad kõiki vabatahtlikke, sest vabatahtlikud tulevad teadlikult sõtta ja neil on kõrge motivatsioon. Azov järgib Ukraina rahvusluse traditsioone, millele pandi alus 20. sajandi alguses Ukraina rahvavabariigi ajal.

Azovi ettevalmistus ei seisne ainult füüsilises lahingettevalmistuses, vaid ka intellektuaalses pooles. Meil korraldatakse regulaarselt loenguid, nii et meie inimesed on poliitiliselt teadlikud ning ka võitlevad hästi. Selliseid inimesi kardavad meie vaenlased kõige rohkem.

Kui meenutada 2014. aastat, mil Ukrainas tekkis terve hulk vabatahtlike pataljone, siis Venemaa esindajad panid lisaks Azovile sellised pataljonid nagu Donbass, Aidar jt absoluutse kurjuse jõudude nimekirja.

Volodymyr Vernygora: Üks põhjus, miks Azov Venemaad nii ärritab, on see, et pataljon sündis Ukraina idaosas, kus Vene võimud arvestasid, et neid võetakse lilledega vastu. Pataljon on seotud Harkivi ja Mariupoliga, kus on peamiselt venekeelne elanikkond ja mida Putin tuli "vabastama". Aga lillede asemel sai ta karmi vastupanu ja küllap ta on sellepärast solvunud.

Mida ütleksite neile Eestis elavatele inimestele, kes sisimas Venemaa tegevusele Ukrainas praegu kaasa elavad ja seda heaks kiidavad?

Illia Samoilenko: Mitte midagi. Ma ei tahaks nende inimestega suhelda.

Arsenii Fedosiuk: Kutsuksin nad Ukraina Donbassi steppidesse ja kui nad nii väga Vene Föderatsiooni armastavad, siis las tõestavad seda oma tegudega. Võime lahinguväljal vaielda.

Kui pikalt on Ukraina veel valmis võitlema?

Illia Samoilenko: Nii pikalt kui tarvis.

Kas selleks jätkub kõike vajalikku?

Arsenii Fedosiuk: Juba praegu on puudus nii inimestest, laskemoonast kui rasketehnikast. Mitte ükski NATO riik, omades sellist sõjalist potentsiaali nagu Ukraina praegu, ei peaks niimoodi mingit sõda. Sest nende sõjaline doktriin ei näe ette sõjapidamist sellise minimaalse relvastusega nagu meil.

Kuidas ka ei lõpeks praegune konflikti faas, siis juhtub see varem või hiljem uuesti, kuni Ukraina ei loo enda ümber turvatsooni. See oleks meie jaoks tõeline võit.