MIHHAIL KÕLVART ⟩ Keskerakond tahab Ida-Virumaal tehtud vigu parandada

Mihhail Kõlvarti sõnul väljendub Keskerakond tema juhtimisel otsekoheselt ja selgelt ega tegele laveerimise ja ümmarguse jutu ajamisega. Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

• See oli strateegiline viga, et olime valmis loobuma põlevkivisektorist.
• Peame tunnistama, et Ida-Virumaa on viimased 20-30 aastat olnud vaeslapse rollis.
• Mõned inimesed on Ida-Virumaal kasutanud Keskerakonna lippu vaid selleks, et võimul olla.

Keskerakonna esimees Mihhail Kõlvart tõusis sel aastal Ida-Virumaa valijate lemmikpoliitikuks. Europarlamendi valimistel hääletas siin tema poolt iga viies valija. Ta tunnistab, et ka Keskerakond on riigis võimul olles teinud Ida-Virumaal vigu, ning on kriitiline nende kohalike poliitikute suhtes, kes on kasutanud Keskerakonna lippu eelkõige oma huvides võimule pääsemiseks ja seal püsimiseks ning teinud samas liiga vähe selle kandi arendamiseks.

Tallinna endine linnapea Taavi Aas on rääkinud, et kuidas ta ka ei püüdnud, temale ei jäänud hääled kuidagi külge. Teiega on hoopis teistpidi − olgu need Tallinna volikogu, riigikogu või europarlamendi valimised, ikka olete teinud võimsa tulemuse. Aasta enne järgmisi valimisi tahavad kõik poliitikud teada, mida teha, et valijate hääled külge hakkaksid.

Ma isegi ei ole mõelnud sellele, kas selleks on olemas mingi eriline valem või võluvits. Ma arvan, et kui poliitik teeb seda, mida ta ise õigeks peab, ja usub seda ning inimesed seda ka näevad, siis tekibki toetus. Inimesed soovivad, et poliitik oleks siiras, niivõrd kui ta suudab seda olla.

Loomulikult ei tähenda see, et iga poliitik, sealhulgas ka mina, suudab olla alati edukas. Ma olen kogenud erinevaid perioode. Toetust või selle puudumist ei näita ainult populaarsuse reitingud. Seda on tunda, kui suhtled inimestega tänavatel ja sotsiaalmeedias. See on foon, kust näed, kuidas inimesed reageerivad, milline on nende sõnum sulle. Tekib tunne, et toetus on olemas. Aga on ka selliseid perioode, kui inimesed on sinu suhtes väga kriitilised.

Tänavu juunis toimunud europarlamendi valimistel andis iga viies valimas käinud Ida-Virumaal elav Eesti kodanik oma hääle teile, kokku tuli üle 4700 hääle. Kas enne valimisi tundsite samuti, et siit võib tulla väga hea tulemus?

Arvestades, milline oli Keskerakonna olukord tol ajal ja kuivõrd vähe ressursse oli teistega võrreldes kasutada, oli selline tulemus päris hea. Meie kogueelarve oli 50 000 eurot. Võime uhked olla selle üle, et saime mandaadi ja nüüd on neid juba kaks [tänu sellele, et Keskerakonnaga liitus EKRE ridadest europarlamenti valitud Jaak Madison].

Palju tähtsam ja murettekitavam on aga minu jaoks saadud üldisem tunnetus, et Ida-Virumaal on inimestel kadumas usk, et midagi muutub, et valimistest midagi muutub ning et poliitik saab midagi ära teha. Seda näitab ka endiselt väga madal valimisaktiivsus.

Ometigi ei jäänud Ida-Virumaal häältesaagi poolest teist väga palju maha ka eeluurimise ajaks vahi alla võetud ja riigireetmises süüdistatav Aivo Peterson. Miks inimesed tema poolt hääletavad?

See ei olnud poliitiline ega ideoloogiline valik. Need olid protestihääled. See oli sotsiaalne protsest.

Mille vastu?

See on väga proosaline − inimeste toimetulek igapäevases elus. Nad tunnetavad, et nende elu pole paremaks läinud. Vastupidi, üks suur majandussektor, mis ei olnud siin ainult väga paljude töökohtade looja, vaid piirkonna süsteemi loov sektor...

Peate silmas põlevkivitööstust?

Jah. Seda enam ei ole.

Ei saa öelda, et seda üldse enam ei ole, aga see on varasemaga võrreldes poliitiliste otsuste ja valikute tagajärjel tunduvalt väiksemaks tõmbunud.

Ütleme nii, et seda lõpetatakse. On määratud tähtajad, millal see sektor peab täielikult lõpetama. Aga alternatiivi, millega see asendub, pole näha. Asi ei ole ju ainult nendes tuhandetes töökohtades, mis konkreetselt elektrijaamadest ja kaevandustest on kadunud. See oli ju terve majandussüsteem, millega olid seotud kümned tuhanded inimesed ja nende pereliikmed.

Õiglase ülemineku fondi toel loodavad ettevõtted, millest palju räägitakse, asendavad sellest ainult väikse osa. Kindlasti ei saa öelda, et see fond on mõttetu. Iga projekt, mis selle kaudu ellu viiakse, tuleb Ida-Virumaale igal juhul kasuks. Aga selle fondi nimi on vale − see ei loo uut majandussüsteemi, see ei ole üleminek.

See fond tuli liiga hilja ja on liiga väike?

Jah, ta teeb seda, mida oli vaja teha 20 aastat tagasi, ja vaja oleks tunduvalt suurema mahuga fondi.

 

Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Mihhail Kõlvart on tõusnud Eesti populaarsemaks poliitikuks

• Sündinud 24. novembril 1977. aastal Kasahstanis Kõzõlordas.
• Õppinud Tallinna 15. keskkoolis, kõrgkoolis LEX õigusteadust ja kõrgkoolis I Studium majandusõigust.
• Astus 1998. aastal erakonda Mõõdukad (hilisem Sotsiaaldemokraatlik Erakond), 2008. aastal Keskerakonda. 2023. aasta 10. septembril valiti ta Keskerakonna esimeheks.
• Oli kaks ja pool aastat (2017-2019) Tallinna linnavolikogu esimees ja ligemale viis aastat (2019-2024) Tallinna linnapea.
• Riigikogusse valiti ta esimest korda 2011. aastal, kuid loobus sellest kohast, eelistades tööd Tallinna abilinnapeana.
• Temast on viimase kümne aasta jooksul saanud Eesti populaarsemaid poliitikuid. 2017. aastal kogus ta Tallinnas kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel 24 668 ja 2021. aasta kohalikel valimistel parimana 27 663 häält. Ta on kolmedel viimastel riigikogu valimistel ületanud Eesti poliitikute kõrgliigat tähistava 10 000 hääle piiri. 2023. aasta riigikogu valimistel hääletas tema poolt 14 598 valijat.
• Tänavu juunis toimunud Euroopa Parlamendi valimistel kogus ta 27 565 häält, mis oli Eestis kolmas tulemus. Kõlvart loovutas europarlamendi saadiku koha Jana Toomile, leides, et Keskerakonda pole võimalik Brüsselist juhtida.
• On rahvusvahelisel tasemel tegelnud taekwondo' ja teiste võitluskunstidega ning tegutsenud ka treenerina. Ta on valitud Eesti olümpiakomitee täitevkomitee liikmeks, kus ta juhib kontaktalade rühma.
• 2022. aastal abiellus Anastassia Kovalenkoga, kes on praegu riigikogu liige.

Keskerakond on olnud valitsuses ja hoidnud ka peaministri portfelli, neil aastatel kui selle fondi tingimusi ja mahte Euroopa Liiduga läbi räägiti.

Ma arvan, et see oli viga. Strateegiline viga oli, et me üldse olime valmis loobuma põlevkivisektorist. See on ka julgeolekuprobleem, sest energeetiline iseseisvus on nii julgeolekuküsimus kui sotsiaalne ja majanduslik küsimus. Me peame tunnistama, et läksime Euroopa Liitu suure loosungi ja uhkusega, et teeme ära ja oleme nii rohelised, selle asemel et rääkida tingimustest ja mõistlikumatest tähtaegadest. Selle asemel oli rohkem ideoloogilist aspekti ja uhkust.

See rong on läinud. Mida nüüd edasi teha? Küsida raha juurde?

Jah, see rong on läinud. Aga väga tähtis on nõuda, kaubelda välja ja paluda lisaressurssi. Selleks on siin Ida-Virumaal objektiivne vajadus. Kui me kasutame selle fondi puhul sõna "õiglane", siis "õiglust" siin praegu ei ole.

Mul on praegu raske hinnata, kas on veel šansse midagi lisaks saada, aga sellega tuleb kindlasti tegelda.

Olite aastaid Tallinna linnapea ja tegite oma tööd selles rollis väga hästi, et jätkuvalt tõmbab Tallinn enda poole nii raha kui ka elanikke. Kas praegu, olles Keskerakonna esimees, kes peab seisma kogu Eesti heaolu eest, tunnete veidi süüd ka oma liigse tubliduse üle, sest Tallinna tugevnemine on toimunud suuresti ülejäänud Eesti arvelt?

Ma ei ütleks, et Eesti arvelt.

Ometigi on Tallinn tugevasti tõmmanud mujalt Eestist inimesi enda juurde.

See ei ole põhjus. See on tagajärg. Põhjuseks oli riigi olematu regionaalpoliitika. Tuleb tunnistada, et meil ei ole kunagi olnud süsteemset regionaalpoliitikat. On olnud erinevad regionaalpoliitikad. Meil oli haldusreform, mis oli tehniline protsess, aga sisuliselt midagi paremaks ei muutnud.

Samas, kui nüüd tuli algatus, et võtame Tallinnalt ja veel mõnedelt jõukamatelt omavalitsustelt tulumaksumäära veidi väiksemaks ja suuname selle raha ülejäänud omavalitsustele, siis oli ka Tallinna linnavõim sel ajal, kui teiegi veel linnapea olite, sellele vastu.

See niinimetatud Robin Hoodi maksureform − selles ei ole midagi robinhoodilikku. Robin Hood võttis rikastelt ja andis vaestele. Riik võtab praegu nii rikastelt kui ka vaestelt ja siis pudistab õige pisut vaestele tagasi. Kui käibemaks tõuseb, tuleb automaks ja tõusevad muud maksud, siis see kõik lööb ka omavalitsusi. Üldhooldusreform võtab omavalitsustelt rohkem raha. Õpetajate palgatõusuga peab omavalitsus leidma lisaraha lasteaiaõpetajate palkade tõstmiseks.

Viitate piltlikult öeldes sellele, et üks euro antakse, aga kolm võetakse ära?

Jah, see on see, mis toimub. Suuremad omavalitsused peavad andma isegi viis ega saa ka seda ühte tagasi. See ei ole ei Robin Hood ega regionaalpoliitika.

Mida Keskerakond regionaalpoliitikas teisiti teeks?

Maksusüsteemi on vaja muuta, aga mitte nii, nagu seda praegu tehakse, et lihtsalt vaadatakse, kuidas maksutõusudega või uute maksudega riigieelarve auke lappida. Meil on küll väike riik, aga ma olen kindel, et on vaja maksusoodustusi, on vaja ettevõtluse jaoks riigi poolt tagada laene neil juhtudel, kus pangad ei soovi projekte finantseerida. Näiteks Kagu-Eestis, kus paljudele ettevõtjatele öeldakse, et sinna piirkonda me laenu ei anna, või siis seatakse sellele väga karme tingimusi. Sellisel juhul ei olegi võimalik äritegevusel sellistes piirkondades areneda.

Riigivõimudel on arusaam, et avalikud teenused peavad toimima ärisektori põhimõtetega samamoodi, et sealt, kus on vähe kliente, viime teenuste osutamise ära. Kui nii teha, siis inimesel ei jäägi muud üle, kui tulla Tallinna elama. Ja mitte sellepärast, et seal on paremad sotsiaalteenused...

... ja tasuta ühistransport.

Ja tasuta ühistransport. Aga sellepärast, et töövõimalusi on rohkem ja elu üldisemalt on rohkem. Keeruline on elada piirkonnas, kus lähimasse kooli on 20 kilomeetrit, kohalik omavalitsus on veelgi kaugemal ja kui kaob elekter, siis võid selle tagasisaamist oodata kuni poolteist kuud.

Miks näiteks kinnisvarahindade erinevus on nii suureks kujunenud, et Lasnamäel maksab korter ligemale 15 korda rohkem kui Kohtla-Järvel?

See on nii läinud aastate jooksul. Kinnisvara kallineb seal, kuhu inimesed elama tulevad ning kus on töö ja sobiv elukeskkond. Me peame tunnistama, et Ida-Virumaa on viimased 20-30 aastat olnud vaeslapse rollis.

Üks küsimus on, et riigivõim pole olnud Ida-Virumaa suhtes piisavalt hooliv, aga teine küsimus on kohaliku omavalitsuse enda tegevus. On nemad siin Ida-Virumaal ka midagi tegemata jätnud? Keskerakond oli ju näiteks Kohtla-Järvel üksinda ligikaudu veerand sajandit võimul?

Ükski erakond ega selle juht ei saa öelda, et kõik on tehtud hästi ja õigesti.

Mida te soovitate Keskerakonna kohalikel poliitikutel, kes jagavad praegu Kohtla-Järvel võimu sotsidega, paremini teha?

Täna pean tunnistama, et Keskerakonna nägu ma selles Kohtla-Järve koalitsioonis ei näe.

Narva puhul räägivad kõik, et seal on Keskerakonna võim, aga tegelikult on seal ka koalitsioon, mis moodustunud väga erinevatest inimestest.

Aga seal on vähemalt meie linnapea [Jaan Toots]. Niipalju kui mina näen, siis linnapea vähemalt pingutab ja püüab teha kõik selleks, et Narva oleks lahutamatu osa nii Eesti ühiskonnast kui ka Eesti riigist, et luua maksimaalselt häid kontakte ka riigiasutustega. Ta püüab teha, et linna juhtimise süsteem oleks maksimaalselt nüüdisaegne ja läbipaistev.

Aga see läheb väga raskelt?

Lihtne tal tõesti ei ole.

Miks on rohkem kui 30 aastat pärast Eesti taasiseseisvumist vaja Narvas ikka veel tõestada, et see linn on lahutamatu osa Eesti ühiskonnast? Selles linnas on ju samuti Keskerakond palju aastaid võimul olnud?

Kas see on nüüd just päris Keskerakond alati olnud.

Tõepoolest, Ida-Virumaal on käibel ka selline väljend, et siinsetes linnades võimule pääsenud seltskonnad on kasutanud oma huvide saavutamiseks frantsiisina Keskerakonna kaubamärki.

Jah, mõned inimesed on kasutanud kaubamärki ja lippu selleks, et võimul olla. Ma arvan, et täna tuleb ka seda tunnistada, et niimoodi see oli.

Millest see tuli, et pärast viimaseid riigikogu valimisi 2023. aastal läks Eesti poliitikas lahti suur erakonnavahetus nagu jalgpalluritel, kes kaks korda aastas üleminekuakende avanemisel liiguvad ühest klubist teise? Keskerakond jäi ilma päris paljudest endistest tuntud liikmetest.

Keskerakond kaotaski kõige rohkem. See oli tingitud sellest, et Keskerakond kaotas populaarsust ja võimu nii riigis kui ka Tallinnas. Kõik need poliitikud, kes pidasid tähtsaks neid positsioone, mida saab tänu erakonnale, hakkasid otsima teisi võimalusi. Aga see kriis Keskerakonnas käis juba mõnda aega enne riigikogu valimisi ja eskaleerus pärast seda.

Teid ei kutsunud Isamaa või Sotsiaaldemokraatlik Erakond, kuhu kõige enam tuntud keskerakondlasi läks?

Ma olen selles osas vist lootusetu, kuna keegi ei tunne minu vastu huvi (naerab).

Samal ajal olete hakanud tasapisi noppima ka teistelt erakondadelt tuntud poliitikuid. Kõige säravam vili on EKRE endine aseesimees Jaak Madison. Kuidas see käis?

Ma võtsin temaga ühendust. Aga arvestades üldist fooni, oli see mõnedele inimestele isegi naljakas olukord, sest meil ei olnud talle midagi pakkuda.

Me kohtusime esialgu Tallinna teemadel rääkimiseks. Tasapisi hakkas suhtlus arenema ja jõudsime selleni, et meil on ühiseid eesmärke ning on mõistlik oma jõud ühendada, et neid eesmärke oleks võimalik saavutada.

Mulle tundub, et Keskerakond on suutnud viimasel ajal konkreetsemalt oma seisukohti sõnastada. Mõnikord isegi reljeefselt. Meie seisukohad on arusaadavamad. Ma usun, et inimesed on seda ka märganud. Tänu sellele stabiliseerub ka Keskerakonna olukord.

Eestis jookseb poliitilistes eelistustes üsna selge vahe enamiku eesti- ja venekeelsete valijate vahel. Keskerakonnal oli ja on suurem osa toetajatest venekeelsete valijate seas. Kas ja kuidas oleks võimalik saada enam-vähem võrdselt toetajaid mõlemast rahvusest?

Keskerakond püüab inimesi ühendada. Kuigi see ei ole alati edu toonud, on see püüdlus siiski tähtis ja vajalik Eesti poliitikas.

Jüri Ratase erakonnajuhiks olemise aastatel hakkas kasvama eestikeelsete ja vähenema venekeelsete inimeste toetus, nüüd kipub see suhe jälle endisele rajale minema.

See on lihtsustatud ettekujutus. Meie valijate baas hakkas vähenema juba 2017. aasta riigikogu valimistel.

See oli see aeg, kui kauaaegne esimees Edgar Savisaar oli juhtimisest kõrvale tõrjutud ja koos sellega läks ära ka suur hulk valijaid?

Jah. Ja siis see tendents jätkus, toetus läks kogu aeg alla ja alla.

Need võivad paista paatoslike sõnadena, aga mina usun, et Keskerakonna roll on inimesi ühendada. Ma ei pea silmas ainult rahvusi. Peab olema vähemalt üks erakond, mis ei tegele pidevalt vastandamisega, vaid püüab luua sellist ühiskondlikku süsteemi, mis oleks maksimaalselt sobilik kõigile.

Tsentristlik maailmavaade ei tähenda ainult seda, et meil on alati ümmargused seisukohad, et meil ei ole konkreetseid ideid ja me kogu aeg laveerime. Et ühiskonnas tasakaal tekiks, peab mõnikord olema konservatiivsem, teinekord liberaalsem. Ma näen, et praegu vajab ühiskond rohkem konservatiivsemaid väärtusi ja ideoloogiat.

Teoorias võib sellest pikalt rääkida, aga mida praktikas selleks teha tuleb?

Praktikas tuleb pakkuda inimestele konkreetseid lahendusi, mis töötavad.

Kui me ütleme, et Keskerakond toetab astmelist tulumaksu, siis see ei ole vasakpoolne ideoloogiline lähenemine, vaid väga pragmaatiline ettepanek. See tagab näiteks heaolu ja ühiskonna stabiilsust Põhja-Euroopa riikides, mis on olnud meile eeskujuks. See süsteem annab võimaluse tagada kohalikul turul suuremat tarbimist ja raha oma majandusse tagasi anda. Nendelt, kelle sissetulek on keskmisest tuntavalt suurem, võtab riik suurema protsendi tulumaksu, aga see on raha, mis nagunii oleks lihtsalt pangas, sest tarbimiseks pole inimesel nii palju raha vaja.

Samamoodi ei ole ka pangamaks mingi punane ideoloogia, et võtame rikastelt pankadelt raha ära. Jutt on sellest, et kui kriisi ajal saavad pangad lisatulu tänu kõrgele euriborile, ilma et nad selleks isegi midagi täiendavalt peaksid tegema, siis on õiglane, et nad annavad osa selle lisakasumist ühiskonnale. Leedus on pangamaks kehtestatud.

Leedus on ka aru saadud, et investeeringute toomiseks riiki ei piisa vaid loosungist. See peab olema süsteem, mis koosneb investoreid meelitavast soodsast seadusandlusest, kiirest bürokraatiast ja kindlustundest, et kahe aasta jooksul maksusüsteem ei muutu mitu korda, nagu on meil praegu.

Keskerakonna värske liige Jaak Madison rääkis üsna hiljuti, et Eestis elavatel inimestel, kes ei astu viie aasta jooksul mingeid samme Eesti kodakondsuse nõuete täitmiseks, tuleks elamisluba ära lõpetada. Kas Keskerakond kirjutab tema idee järgmisesse valimisprogrammi?

Keskerakond saab aru, et hallid passid on probleem. See küsimus tuleb lahendada.

Kuidas seda lahendada?

Ma usun, et see laheneb, kui inimesed teevad ära nõutavad eksamid ja varasemast isegi aktiivsemalt. Hea, kui saaksime inimesi rohkem toetada eesti keele õppimisel.

Me oleme huvitatud, et suudaksime ühiskonna ressurssi maksimaalselt kontsentreerida.

Mida see tähendab?

Et maksimaalselt suurel osal ühiskonnaliikmetest oleks samad väärtused ja eesmärgid. Puudutagu see nii julgeolekut kui ka Eesti oma Nokia otsimist. Väikses riigis ei ole teistmoodi võimalik.

See eeldab ka seda, et inimesed võtavad omaks, et Eesti oli okupeeritud riik ja julgeoleku küsimus on kurja Venemaa naabruses alati päevakajaline?

Ma arvan, et viimase kahe-kolme aasta jooksul on see tunnetus kasvanud päris palju. Tasub sagedamini korrata seda signaali, mida on öelnud president Karis, et kõik inimesed, kes elavad siin Eestis, sõltumata rahvusest, on meie inimesed.

Põhimõtteline küsimus on, et kui kümned tuhanded siin elavad inimesed on aastakümnete jooksul eelistanud Venemaa kodakondsust, mis näitab, et nad pole tahtnud end poliitiliselt Eesti riigiga siduda, siis miks nad peaksid valima kohalikke volikogusid?

Nende inimeste arv, kes tahaksid Venemaa kodakondsusest loobuda, on kasvanud viimastel aastatel hüppeliselt, aga Venemaa on muutnud selle peaaegu võimatuks.

Ei tohiks olla keerukas korraldada, et inimesed, kes tahavad saada Eesti kodanikuks ja täidavad vajalikud nõuded, teevad asjakohase avalduse ja loovutavad Venemaa passi Eesti ametiasutusele.

Sellest ei piisa, sest kodakondsus pole ainult pass. Aga olen nõus, et võiks olla selline mehhanism, kuidas Venemaa kodakondsusest lahti saada, kui inimene seda siiralt soovib.

Põhjusi, mis inimesed on Venemaa kodanikud, võib olla palju. Osa säilitas Venemaa passi seepärast, et neil oleks mugavam käia Venemaal sugulaste juures.

Miks siiski Keskerakond ei poolda Venemaa kodanike valimisõiguse lõpetamist Eesti kohalikel valimistel?

Ma arvan, et sellega me tekitame veel rohkem probleeme, anname inimestele mõista, et te olete ohtlikud.

Küsimus pole ainult ohus. Paljudes Euroopa riikides on täiesti normaalne, et kohalikke omavalitsusi valivad vaid oma riigi kodanikud: Lätis, Leedus, Tšehhis, Saksamaal ja mujal.

Jah, aga Euroopas on ka selline põhimõte, et antud õigusi tagasi ei võeta. Kunagi oli Eesti Vabariik nii progressiivne ja otsustas, et välisriikide kodanikud saavad kohalikel valimistel hääletada. Seepärast, et ühes naaberriigis on võimul hull diktaator, ei pea me kedagi enda juures karistama.

Millised sihid seab Keskerakond aasta pärast toimuvateks kohalikeks valimisteks Ida-Virumaal?

Eelkõige on tähtis, et inimestel, kes kandideerivad Keskerakonna nimekirjas, oleks selge arusaam, mis on Keskerakonna eesmärgid. Et kui meil on Keskerakonna nimekiri, siis need ongi meie erakonna inimesed.

Et nad oleksid teie liikmed, aga mitte juhuslikud inimesed, kes tunnevad, et neil oleks teie kaudu parem oma eesmärke saavutada?

Jah, ja et see side oleks kahepoolne. Kui olete Keskerakonna lipu all, siis tuleb ka vastavalt tegutseda.

Soovime igas Ida-Virumaa omavalitsuses kaasa rääkida ja ka võimul olla.