ERIK GAMZEJEV ⟩ Kärpimiskohustus kui hea ettekääne väljaspool pealinna riigiasutuste kokkupakkimiseks

Ajalehe Põhjarannik peatoimetaja Erik Gamzejev. Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Paljud riigiasutused on kasutamas kulude kärpimise vajadust kui head võimalust panna kinni väljaspool Tallinna paiknevaid asutusi või neid oluliselt koomale tõmmata.

Mõned viimase kuu teated selle kohta ainuüksi Ida-Virumaalt. Töötukassa sulgeb esinduse Kiviõlis ja Sillamäel, sotsiaalkindlustusamet Kohtla-Järvel. Terviseamet lõpetab samas linnas rahvatervise labori tegevuse ja proove hakatakse analüüsima Tallinnas. Justiitsministeerium tahab kinni panna Jõhvi kohtumaja, mille uhke hoone alles pisut rohkem kui kümme aastat tagasi ehitati.

Samasuguseid uudiseid tuleb enamikust maakondadest. Samal ajal on ministeeriumide ja riigiasutuste pealinnas asuvates kontorites kavas koomale tõmmata vaid vähesel arvul töökohti.

Tublid poliitikud on võtnud kohustusi, mis aastal peab põlevkiviga olema kaputt. Veel toredam oleks olnud, kui nad oleks samal ajal võtnud ka kohustuse, mis aastast õitseb piirkonnas selle asemel uus majandus.

Kui Eesti iga seitsmes töötu elab Ida-Virumaal ja olulist vähenemist pole seni näha olnud, siis peaks töötukassa kohalolek ju suurenema, mitte vähenema. Kui Tallinnas on töötuse määr üks riigi väiksemaid, siis miks peaks sadade ametnikega töötukassa peakontor paiknema üldse pealinnas? Ida-Virumaa oleks selle jaoks kõige õigem koht, sest siin on selle asutuse tööpõld kõige laiem.

Kui töötukassa juhtkond elaks ja töötaks Ida-Virumaal, tunnetaks ta siinseid probleeme paremini kui pealinna büroohoones, kus paljud ametnikud ei puutu kunagi ühegi töötuga kokku. Kriitilise pilguga tasub ka üle vaadata, kas kõiki analüütikuid, metoodikuid, juriste, pressiesindajaid, rohekestlikkuse ja mitmesuguseid muid spetsialiste ikka on ilmtingimata sellisel hulgal vaja. Võib-olla oleks keskkontoris endas kärpimisvaru tunduvalt suurem kui nii-öelda põllul, kus suurem osa töötutest asub.

Inimlikult on arusaadav, et riigiasutuste keskkontoris on lihtsam teha sulgemis- ja koondamisotsuseid nende üksuste kohta, mis asuvad pealinnast eemal. Nende töötajatega on emotsionaalne side nõrgem kui nendega, kellega iga päev ühes majas tööd tehakse. Kui ministeeriumides on antud allasutustele vaid summad, kui palju tuleb kulusid kärpida, ja otsused tehakse sellest tulenevalt oma äranägemisel, siis tababki kärpekirves rohkem kaugemaid piirkondi.

Samas mida rohkem koondub otsustamine pealinna, seda nõrgemaks jääb paratamatult otsustajate side selle piirkonna tegeliku elu ja inimestega. Nii sünnibki ministeeriumide seinte vahel aina uusi dokumente, mis piiravad ka kohaliku elu edendamist. Heaks näiteks on Alutaguse vald, kus ühelt poolt piirab majandustegevust kliimaministeeriumi soov laiendada rahvusparki ja teisel pool on kaitseministeeriumi seatud piirangud.

See, et Tallinnas on ühistransport tasuta, aga mujal mitte, on juba saanud endastmõistetavaks normiks.

Riigipalgaliste töökohtade vähendamine piirkondades toob kaasa ka teiste töökohtade kao. Kui koondatavad ametnikud kolivad Tallinna, jäävad kohapeal ühel hetkel tööta ka nende juuksurid ja poemüüjad või laste õpetajad. Hüljatud hoonetest saavad tondilossid, mille lammutamiseks saab kunagi ehk keskvõimult toetust küsida.

Seda, millised on senise regionaalpoliitika tulemused, peegeldab ausalt hiljuti statistikaameti avaldatud suhtelise vaesuse määr Eesti maakondades. Kõige suurem on see Virumaal ja Kagu-Eestis. Kõige halvem, et neis piirkondades vastupidi Harjumaale vaesuses elavate inimeste osakaal mitte ei vähene, vaid hoopis suureneb.

Regionaalminister Piret Hartman rääkis Põhjarannikule, et võttis suvel selle ameti vastu, et vähendada ebaõiglust, mis valitseb maapiirkondade ja pealinna vahel. Aga seni ei paista, et teised valitsuse liikmed tema häält kuigi tõsiselt võtaksid.

Pigem on jäänud mulje, et erinevad valitsused on teinud valitsuskabinetis regionaalministri koha, näitamaks, et näiliselt regionaalteemadega justkui tegeldakse. Aga sellise suhtumisega saabki loota vaid näilisi tulemusi.

Ida-Virumaa kohta kõlab poliitikute suust sageli, et sellel piirkonnal ei tasu praegu üldse millegi üle kurta, sest talle on osaks saanud eriline kingitus nimega "Õiglase ülemineku fond". See oli muu hulgas üks põhjusi, miks järgmise aasta eelarves Ida-Viru regionaalprogrammi kärbitakse rohkem kui teisi kohalikke programme.

Õiglase ülemineku fondi toel saab Ida-Virumaal teha päris palju kasulikke asju. Aga seejuures ei tasu unustada, et selle abil on võimalik vaid osaliselt ravida neid sotsiaalmajanduslikke haavu, mida on põhjustanud poliitiline ja ideoloogiline tormakus piirkonna senise põhilise majandusharu põlevkivitööstuse väljasuretamisel.

Tublid poliitikud on võtnud kohustusi, mis aastal peab põlevkiviga olema kaputt. Veel toredam oleks olnud, kui nad oleks samal ajal võtnud ka kohustuse, mis aastast õitseb piirkonnas selle asemel uus majandus. Võrrandi teine pool on siiani lahendamata.

Ida-Virumaa jalajälje vähendamiseks on meditsiiniliselt väljendudes amputeeritud temalt üks jalalaba. Õiglase ülemineku fond pakub nüüd toetust varbaproteeside soetamiseks.

Peaministripartei Reformierakonna viimaste riigikogu valimiste programmis on kirjas tõdemus: "Eesti areng peab olema tasakaalustatud ja hõlmama kõiki piirkondi." Seda tuleb pidevalt meelde tuletada. Juba praegu ringlevad plaanid riigkogu valimisringkondade ja mandaatide muutmiseks. Kui Tallinnast ja selle lähiümbrusest valitakse tulevikus üle poole riigikogust, siis kaob ka viimane sportlik huvi regionaalpoliitikaga tegelda.