INTERVJUU ⟩ Minister Hartman tahab vähendada regionaalset ebaõiglust, maksustada täiendavalt õlitootmist ja säilitada Venemaa kodanikele valimisõigus

Pirte Hartman. Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Ida-Virumaa juurtega regionaal- ja põllumajandusminister Piret Hartman selgitab, miks ta tänavu suvel selle ameti vastu võttis, miks tahab ta siinseid õlitootjaid veelgi rohkem maksustada ja miks on sotsid vastu Venemaa kodanikelt valimisõiguse äravõtmisele kohalikel valimistel.

Teie kolleeg valitsuses, rahandusminister Jürgen Ligi ütles hiljuti Eesti Päevalehele, et regionaalministri portfelli tema vastu ei võtaks, sest ta ei taha olla see, kes hoiab kätt ja tunneb kaasa, omamata reaalset võimu. Miks teie Eesti ühe kogenuma poliitiku arvates mõttetu ministrikoha vastu võtsite?

Ma võtsin selle ameti vastu, sest minu missioon poliitikas on ebaõigluse vähendamine, pidades eriti silmas seda, mis toimub maapiirkondades. Ida-Virumaalt tulnuna on minule kindlasti oluline, et ka väiksemad ja Tallinnast eemal olevad kohad saaksid hakkama ja elu seal areneks.

Milles seisneb regionaalministri reaalne võim?

Oleme näiteks praegust tulubaasi [tulumaksu jaotus jõukamate ja vaesemate omavalitsuste vahel] ümber korraldamas. Kindlasti võiks neid hoobasid olla rohkem.

Regionaal- ja põllumajandusministeerium jagab igal aastal 700 miljonit eurot. See ei ole üldse mitte väike raha.

See on üldjuhul tehniline töö, sest seaduste ja reeglitega on ette kirjutatud, kuidas põllumajandustoetuste jagamine käib.

Jah, aga need reeglid kehtestame ju meie, olgugi et Euroopa Komisjonil on mõningad kriteeriumid selleks.

Kõik seaduseelnõud, mis erinevatest ministeeriumidest tulevad, läbivad ka meie maja. Me saame kõikide nende eelnõude puhul, kui näeme, et nad ei arvesta piisavalt regionaalpoliitikat, esitada oma arvamusi ja vajaduse korral takistada ka nende läbiminekut.

Aga nõus olen sellega, et kui vaatame viimast 20-30 aastat, siis trendid on regionaalpoliitikas ikkagi negatiivsed. Paras pähkel on, kuidas seda muuta.

Millisel moel on võimalik seda teha?

Ma arvan, et üks asi on kohalike omavalitsuste endi võimekus. Ma näen omavalitsusi, kus keerulistele tingimustele vaatatamata toimub tänu eestvedajatele areng. Teiseks tahan ma, et regionaalpoliitikat teeksid edukalt ka teised ministeeriumid.

Kas nad teevad?

Vaat see ongi see koht, millega saaks parandada regionaalpoliitilist tulemuslikkust. Me peame muutma rahastamise poolt õiglasemaks.

Tulite just välja algatusega, et selleks, et Ida-Virumaa keskkonda parandada, tuleks siinseid põlevkiviõli tootjaid veelgi rohkem maksustada. Saan ma õigesti aru, et peate silmas täiendavat maksustamist lisaks sellele, mida nad juba praegu niigi maksavad?

Jah, see on täiendav maksustamine. Eesmärk on, et me ei tegeleks olemasoleva maksutulu ümberjagamisega, vaid tekitame lisatulu.

Enne riigikogu valimisi ei rääkinud te ju täiendavast maksustamisest, vaid sellest, et see raha, mis läheb Ida-Virumaalt keskkonnamaksudena Tallinna, tuleb siia tagasi tuua.

Me oleme esitanud ka ettepaneku muuta olemasolevat süsteemi. Ettepanek viia senimakstavate maksude jaotus [Ida-Virumaa jaoks] paremini proportsiooni, ei viinud tulemuseni.

Kes olid vastu?

Teised poliitikud.

Kes konkreetselt?

Need poliitikud, kes sel hetkel, kui Madis Kallas [endine keskkonnaminister] selle ettepaneku tegi, koalitsioonis olid.

Nüüd oleme tulnud välja ettepanekuga, mis ei võta maksudest laekuvat raha kelleltki ära. Nõus, et see võtab ettevõtjatelt rohkem raha ära. Aga seda olukorras, kus õlihinnad on piisavalt kõrged, et see ei mõjutaks tuntavalt nende kasumit.

Oleme teinud eeltööd teiste erakondadega ja on olemas eeldus, et see võiks läbi minna. Kui me saaksime Ida-Virumaale ajaks, mil õiglase ülemineku fondist raha enam ei tule, kas või kümme miljonit eurot aastas juurde, oleks see ikkagi oluline.

Te ütlesite, et regionaalpoliitikas on väga oluline omavalitsuste võimekus ja et poliitikas on vaja koalitsioonis üksmeelt. Praeguses koalitsioonis on Reformierakond ja Eesti 200 ühel meelel, et Venemaa kodanikud ei peaks valima Eestis omavalitsusi. Ainsana kolmest on sellele vastu sotsid. Miks te tahate, et Putini Venemaa kodanikud valiksid Narva, Kohtla-Järve, Tallinna, Sillamäe ja Jõhvi omavalitsusi, kus nende osakaal on suur ja mõjutab tulemust?

Riigikogu valimistel ja europarlamendi valimistel nad ei saanud valida, aga ikkagi valisid Eesti kodanikud neid äärmuslikke jõude. Kodakondsus üksi ei ole see, mis näitab meelsust.

Küsimus on osakaalus. Europarlamendi valimistel said küll äärmuslikud jõud Ida-Viru linnades ja ka Tallinnas hääli, kuid nad ei osutunud valituks, kuna nende pooldajaid polnud kogu Eesti valijate hulgas palju. Kohalikel valimistel, kui hääletajatena lisanduvad mitmetes suuremates linnades ka Venemaa kodanikud ja mittekodanikud, on tõenäosus, et nad osutuvad valituks, juba kõvasti suurem. Miks te tahate sellele kaasa aidata?

Sellepärast, et need andmed, mis meil praegu on ja mis on jõustruktuuridel, näitavad, et sellega ei lahenda me seda olukorda, mis meil Eestis on.

Kui me laseme Venemaa kodanikel valida kohalikke saadikuid, siis nad joonduvad oma poliitikas oma valijate järgi.

Me laseme valimistel osaleda inimestel, kes on elanud siin aastaid. Millist suhtumist me neis loome, kui me võtame selle õiguse ära? Ma kardan, et pilt Ida-Virumaal ei muutu, kui me võtame osalt inimestelt valimisõiguse ära.

Kas teised erakonnad saavad erinevalt sotsidest sellest asjast valesti aru?

Need andmed, mis meil on, näitavad, et sellega võime tekitada julgeolekuriski juurde, mitte ei võta vähemaks. Olen tegelnud lõimumisega palju aastaid ja olen nõus, et siin on argumente nii ühe kui teise seisukoha poolt. Minu silmis on oluline lahendada see probleem, et meil elab jätkuvalt palju inimesi, kes ei oma riigiga kontakti, nad ei tea isegi, kes siin võimul on, ei oska eesti keelt, ei tunne huvi eesti kultuuri vastu. See, kas neil on valimisõigus või ei ole, on üks väike küsimus.

Vahel on vaja ka kedagi paika panna. See, et me viisime tanki ja mitmed punamonumendid Ida-Virumaalt ära, oli vajalik, et näidata riigi suhtumist. Küsimus ei ole meie jaoks häälte saamises, vaid selles, kuidas tagada Eestis turvalisust. Siin on meil erinev seisukoht. Ma võiks ka öelda, et populistid on need erakonnad, kes ütlevad, et hääletamisõigus tuleb ära võtta, sest enamus arvab nii. Me ei peaks Eesti ühiskonnas tegema poliitikat ainult selle järgi, mida enamus arvab, sest meil on ka palju vähemusi, kes ei suudaks end siis kuidagi kaitsta.