MEELIS KIILI ⟩ Elanik või kodanik?

Meelis Kiili. Foto: Mihkel Maripuu

Valimised on relv Kremli võimurite käes. Infoajastule omaselt hübriidoperatsioonide kontekstis rünnatakse demokraatlike ühiskondade kognitiivset domeeni, et peale suruda oma tahet, luua turbulentsi ja nõrgestada demokraatlikel reeglitel põhinevat maailmakorda. Valimistesse sekkumine on reegel, oleme seda täheldanud Moldovas, Gruusias, Suurbritannias, Ameerika Ühendriikides. Riigi suurus ja globaalne positsioon vastast ei heiduta, see mõjutab vaid sinna suunatavat ressurssi. See on üleüldine ja valitsev trend.

Ka Eestis on tulemas kohalike omavalitsuste valimised ja oleks ülimalt naiivne arvata, et vihamees meie valimistesse ei sekku. Valimiste mõjutamise lihtsaim viis on töödelda valijate konglomeraati, kes järgib vastase kultuuriruumile omaseid tunnusmärke ja mõttemaailma.

Monoliitseid, rahvuslikel väärtustel püsivaid ühiskondi on reeglina raske rünnata. Riigi kestlikkuse, edu ja innovatsiooni garantiiks on enesekindel ja tark kodanikkond. Just nimelt kodanikkond, mitte elanikkond, sest kodanikuks olemisega kaasneb vastutus, mida realiseeritakse läbi õiguste ja kohustuste.

Sõjakorrespondent ja kirjanik Martha Gellhorn on kord öelnud, et kodakondsus on karm amet, mis kohustab kodanikku avaldama oma teadlikku arvamust ja selle juurde jääma. Me saame ja võime kaasata meile sarnase kultuuri- ja väärtusruumiga, Eestis pikaajaliselt resideerivate riikide kodanikke kohalike omavalitsuste valimistesse. See on meie kodanike poliitiline õigus, mida ei saa automaatselt võtta mittekodanike põhiõigusena, sest valimised on ennekõike kodanike privileeg ja vastutus. Sestap on ikka ja jälle vaja meelde tuletada, et Eesti Vabariik peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade vastavalt meie rahvuslikele väärtustele ja põhiseadusele.

Paraku peame leppima faktiga, et praegu, olukorras, kus Vene Föderatsioon on räigelt rikkunud rahvusvahelist õigust ja rünnanud suveräänset Ukrainat eesmärgiga see riik hävitada, arutatakse Eestis agressorriigi kodanike osalemist meie riigi valimistel kui nende põhiõigust. Samasuguse seisukoha on võtnud nii president kui ka õiguskantsler. See ei jätagi muud võimalust kui muuta põhiseadust.

Ei saa eitada, et agressorriikide kodanikelt valimisõiguse äravõtmisega riivame tõenäoliselt mõne lojaalse, Vene Föderatsiooni kodakondsusest siiralt priiks saada soovinud isiku tundeid. Kuna naaberriik rakendab jätkuvalt sunnismaisuse printsiipi, siis pole see neil õnnestunud. Neile võib kaasa tunda, kuid me ei saa lähtuda vähemuse heaolust või nende tunnetest, me peame lähtuma kodanike õiglustundest.

Neil inimestel, kellele sümpatiseerivad Kremli võimurite kuriteod, ei saa olla asja Eesti kodanike elu korraldamisel.

Samas on arusaamatu, miks järgime Eesti Vabariigis Putini seadusi? Kui inimene on avaldanud soovi loobuda Venemaa kodakondsusest, võtame seda arvesse, saadame tema passi diplomaatilise postiga Venemaa Föderatsiooni ametimeestele ja alustame Eesti Vabariigi kodakondsuse nõudlemise protsessi Vene võimumeestelt luba küsimata.

Mida teha kodakondsuseta inimestega? Enamikul neist on olnud võimalik kolme kümnendi jooksul langetada otsus. Nii mõnigi on selle otsuse teinud, mõni on võtnud Vene kodakondsuse, paljud on pähe võtnud olla Eesti kodanikud, kuid suur osa elanikkonnast on jätkanud väljakujunenud mugavustsoonis. Kindlasti on igal inimesel oma põhjus, põhjendus, ajend või siis vastupidi puudub stiimul, et langetada tema edasist elu kujundav otsus.

Tänane põhiseadust muutev kompromiss näeb ette jätkuvat kodakondsuseta inimeste õigust kohalike omavalitsuste valimistel osaleda. Eks aeg näitab, kas see on õige või vale. Karta on, et jättes need inimesed oma mugavustsooni, oleme neilt ära võtnud stiimuli sooritada otsustav samm. Näeme ju selgelt, et iseseisvuse taastamise järgne lootus ja eeldus kodakondsuseta inimeste kiireks lõimumiseks ei ole teostunud. Miks arvame, et nüüd on teisiti?

Kõike eelnevat silmas pidades on eriti veider kuulata üleskutset piirata valimisõigust mitte kodakondsuse, vaid ametikoha alusel. Nimelt on riigikogus tõemeeli arutatud, et koolijuhid peaksid valituks osutuna tegema valiku volikogu või ametikoha vahel.

Kui selline printsiip peaks jõustuma, siis miks ainult koolijuhid? See tähendaks ka teiste omavalitsusüksuste, vallaga seotud MTÜde, sihtasutuste juhtide kõrvalejäämist. See tähendab volikogu intellektuaalse taseme olulist langust, kõrvaldab valla elu korraldusest aktiivsed, targad ja innovatiivsed inimesed. Selle idee põhjenduseks on toodud Ida-Virumaa linnade koolijuhtide sekkumine volikogu liikmena valla või linnavalitsuse töösse, segades koolivõrgu ja eestikeelsele haridusele ülemineku korraldamist.

Esiteks ei saa ühe piirkonna omapära üle kanda kogu Eesti omavalitsustele. Teiseks on Ida-Virumaa linnad enim mõjutatud naaberriigi bütsantslikust kultuuriruumist, nende tavadest ja omadustest. Seda probleemi ei saa lahendada kodanike õiguste ja valikute piiramisega. Selleks tuleb vähendada Vene Föderatsiooni mõju ja edendada Eesti Vabariigi põhiseaduse preambulis kajastatud väärtusi.

Selleks ongi vaja, et neil inimestel, kellele sümpatiseerivad Kremli võimurite kuriteod, ei saa olla asja Eesti kodanike elu korraldamisel. See on põhiline põhjus Eesti Vabariigi põhiseaduse nüüdisajastamiseks.