Üks rahutu hing on Narvast ooperilinna teinud

Narva Ooperipäevade peakorraldaja Julia Savitskaja.

FOTO: Ilja Smirnov

Kui ajakirjanikule on tüütu töö ja vaev diktofonilt pikemate intervjuude mahakirjutamine, siis äsja maakondliku kõrgeima, Kultuuripärli-nimelise auhinna pälvinud Julia Savitskaja puhul kompenseerib seda nääpsukese naisterahva väga meeldiv, kõrvapaitav ja meloodiline tämber. Tegu on ju ooperilauljast metsosopraniga, kel on juba kolm korda õnnestunud Narvast ooperilinn meisterdada.

Istume Ašoti-nimelises Armeenia pererestoranis Kohtla-Järvel ja kõlareist tuleb mingi idamaine estraadimuusika. Võib-olla palun vaiksemaks keerata, et see intervjuud ei segaks? 

Taustaks mängivat muusikat ma tõesti ei salli. Raske on ennast välja lülitada, et seda mitte kuulata. Hakkan kuulama, seda hindama − tavaliselt see ei vasta maitsele ning teeb kõrvadele haiget.

Lugesin sinu kohta Linnalehest mõne aasta tagust intervjuud "Ooperilaulja Julia Savitskaja tahab põleda heleda leegiga". Kas võime seda Põhjaranniku lugejaile soovitada?

Inimene muutub pidevalt. Praegu pole ma see, kes olin kuu aega tagasi, ka mitte see, kes olin nädal või isegi tund tagasi. 

Siiski selgub sealt, et oled õppinud väga erinevaid asju. Sa ütled seal: "Tahtsin Peterburis elada muusika pärast, vanemad aga arvasid, et ma pean saama reaalhariduse. Nii lõpetasingi ülikooli majandusteadlase diplomiga." 

Olin Narva tüdruk ja pärast kooli asusin õppima Ivangorodis asuvasse Peterburi kooli filiaali, kus õppisin kolm aastat. Käisin iga päev üle piiri − sinna ja tagasi. Kaks viimast kursust elasin Peterburis, kus elavad ka mu ema isa ja paljud teised sugulased. Peterburis kohtasin endale olulist inimest, oma esimest lauluõpetajat Pjotr Zvaritšit, kes oleks praegu 72aastane, kui ta poleks paar aastat tagasi lahkunud.

Zvaritš oli erialalt kõrva-nina-kurguarst, hiljem lõpetas Rimski-Korskakovi-nimelise konservatooriumi baritonina. Ooperilauljaks ta ei saanud, aga õppis foniaatriks. Tegu on haruldase elukutsega. Eestis polegi minu teada ühtegi hääle häireid uurivat spetsialisti. Ta töötas kõrva-nina-kurgu-uuringute teaduslikus instituudis, opereeris palju häälepaelu ja töötas välja oma metoodika häälepaelte raviks. Ta oli bel canto fänn. Ma harjutasin temaga ning temalt saingi armastuse ooperi vastu.

Istusin hommikust õhtuni tema tundides ja see õpe toimus paralleelselt kõrgkooliga. Varem olin laulnud pikalt kirikus − alates Narva Issanda Ülestõusmise peakirikust kuni kahe kirikuni Peterburis − nii kooris kui solistina. Kord pöördusin ebamugava tunde pärast häälepaeltes Zvaritši poole ja tema ütles, et raviks on vaja harjutada. Talle meeldis mu hääl väga ja nii me hakkasime iga päev harjutama. Kuulasime väga palju muusikat ja saime headeks sõpradeks. 

Zvaritš õpetaski mind muusikat kuulama. Kui õppimata inimene kuulab näiteks Maria Callast või Montserrat Caballé'd, kes olid samuti sopranid, ei adu ta, miks see muusika on hea − tekib küll kananahk, aga miks, seda ta öelda ei oska. Seda õppisingi.

Kas see oli siis saatus, et kohtusid Zvaritšiga?

Ma otsisin! Praegu mulle tundub, et inimene võib elu muuta, planeerida. Aga see on praegu. Ja kui nüüd järele mõelda − saatus mõjutab ka. Ja mul on vedanud!

Praegu räägime saatusest, aga mis suhe on sul religiooniga? Mainisid juba pikaaegset õigeusu kirikus laulmise kogemust.

Kirikus laulmise juures hinnatakse eelkõige sõna. Sa ei ole seal nii-öelda artist, seal ei tohi olla kirge − kui rääkida näiteks Valamo traditsioonist. Aga on olemas ka Sergei Rahmaninovi ja Pavel Tšesnokovi muusika. Viimane on minu lemmik vaimuliku muusika autor − ma jumaldan tema teoseid. Religiooni on mul pigem filosoofiline suhtumine. 

Kas see oli üllatav, kui pälvisid maakonna kõrgeima kultuuritunnustuse?

Oli küll. Korraldan ooperipäevi Narvas ja tänavu toimuvad need juba neljandat korda. Tegelikult oli neid korraldama hakates tegu lapsepõlveunistuse teostamisega, sest tundsin juba siis igatsust ooperi järele, mida Narvas ei esitatud. Aga festival pole pelgalt minu laps − tegu on meeskonnatööga. Ses on väga suur osa Narva Gate'il ning Jaanus Mikk on fantastiline − väga intelligentne ja südamlik. On aru saada, kuidas ta on südamega kõige juures, mis Kreenholmis toimub. Väga palju aitab pianist Anneli Tohver.

Juba nimetasime sinu majandusõpinguid, õpinguid Zvaritši juures − sellele järgnesid õpingud muusikakõrgkoolides. Eelmainitud intervjuu ajal õppisid maastikudisaineriks, nüüd on sul käsil filosoofiaõpingud. Lisaks mainisid juba siingi intervjuus pidevat muutumist. Rahutu hing? 

Ma olen otsingul. Juba lapsepõlves meeldis mulle lilli istutada ning laulminegi on lapsepõlvest − lasteaiakasvatajad ütlesid, et mul on ilus madal tämber. Hiljem tulid koorikool Narvas, aasta Georg Otsa nimelises muusikakoolis, Eesti muusika- ja teatriakadeemia. Laulsin rahvusooper Estonias ja Savonlinnas ning praegu korraldan Narva festivali. 

Praegu ongi nii kiire. Detsember ning jaanuar on aruandluse ja projektide esitamise aeg. Lisaks on käsil eksperimentaalprojekt, mille käigus sünnib teatrietendus Kreenholmis. Seal saavad kokku kunstnikud, draamanäitlejad ja ooperilauljad. Klassika jääb klassikaks ja ooperid, mida esitatakse suurtes ooperiteatrites, on mõnes mõttes juba minevik − praegu liigutaksegi rohkem sünteesi poole, mil hõlmab eri kunstiliike. Kuna ooperit tuleb ka müüa, peab see olema atraktiivsem, tuleb kasutada uusi tehnoloogiaid ja selleks on tänapäeval nii palju võimalusi.

Tean, et kultuuriürituste korraldamine on ka majanduslikult eraldi "kunstiliik" − st see pole lihtne matemaatika. Kuidas tuled sellega toime?

Festival kasvab ja praegu otsime toetajaid, sest kulud on suured. Tänavu ehitame Kreenholmi telgi − nagu on näiteks Saaremaa ooperipäevadel ja Birgita festivalil. Tänavuse festivali kavas on ka klassikaline operett − selleks on "Nahkhiir", mille esitavad Peterburi artistid − ja klassikaline ooper "Norma", viimane küll nüüdisaegses lavastuses. Selleks, et esitada nüüdiskunsti, tuleb vastu tulla ka laiema publiku maitsele.

Tuleb ka ooperi- ja balletigala. Viimane koosneb klassikaliste ja nüüdisteoste katkenditest ning selle koostab rahvusooper Estonia. Ooperigalal üritame leida kompromissi klassikaliste ning tänapäevaste tuntud ooperinumbrite vahel. Tänavu tuleme festivalil välja omaproduktsiooniga, milleks on Raimo Kangro (1949-2001) muusikal "Juku". Tegu on tema ainsa seni lavastamata lavateosega, mille libreto autor on helilooja lesk Leelo Tungal.

Mida pead ise eelmiste ooperipäevade suurimaks kordaminekuks?

Mulle meeldis avaüritus. Kreenholmis õnnestus tekitada glamuurne õhustik, sest ooper ja glamuur käivadki sageli käsikäes. Inimestes on tung ilu poole − normaalsetele inimestele meeldivad ilusad asjad. Kreenholmi müürid on rohkem kui sajandivanused ja ooper sobib väga hästi nende vahele.

Kuidas on Narva päritolu sinu karjääri ja käekäiku mõjutanud? 

Kuna tunnen Narvat ja kohalikke inimesi hästi, aitab see loomulikult kaasa festivali korraldamisele. Tunnen end endiselt Narvas kui kodus.

Endalegi üllatuseks räägime sinuga eesti keeles. Kas omandasid eesti keele Tallinnas õppides? 

Palju on kasu suhtlusest. Olles juba Tallinnas, kohtusin paljude huvitavate inimestega, kes ei teadnud vene keelest sõnagi. Käisin pidevalt ringi, sõnastik kaasas, kuulasin kõne meloodiat ja kui oli vaja, otsisin sõnaraamatust tõlkevaste. EMTAs oli ka itaalia, prantsuse ja saksa keele foneetika − ning kõike seda õpetati eesti keeles. See võis tol ajal raske olla, aga praegu ma ei saa arugi, kuidas aju ühelt keelelt teisele lülitub.

Sa ei ela 2004. aastast enam alaliselt Narvas − kuidas sa kirjeldaksid muutusi, mis on piirilinnas vahepealse 14 aasta jooksul aset leidnud?

Seda on raske öelda, sest mu side ei katkenud vahepeal kordagi, ma käisin ikka pidevalt Narvas − nädalavahetustel ja suvel. Samamoodi sa ei märka oma lapse muutumist, kui ta kasvab su kõrval. Nüüd on aga muutuste tuuli tunda. Loomeinimestele toob see kaasa värsket hapnikku ja nad hakkavad üha rohkem looma.  

Mida mõtlesid, kui kuulsid, et Narva asub kandideerima Euroopa kultuuripealinnaks? 

Mõte tundus suurepärane ja mul tekkis huvi, kes küll võis nii heale mõttele tulla. Helen Sildna ja tema tiim on tublid. Narva kultuuripealinnaks kandideerimise tõttu küsivad paljud, kas ma tahaksin Narvas elada, ja ma olen selle peale mõelnud. Ilmselt olen inimene, kes ei püsi paigal − mulle meeldib keskkonna muutus, vabadustunne. Selles mõttes sarnanen rohkem mehega. 

Mida ütled intervjuu lõpetuseks? 

On üks ökopood, kust ostan vahel puu- ja juurvilju. Neil on seal korv, kus on hiina õnneküpsiste moodi lipikud − ainult ilma küpsiseta. Ma iga kord sinna kätt ei pista, vaid küsimuse korral. Äsja tõmbasin sealt teksti, mida soovin kõigile: "Avane ja mine julgelt oma unistuse poole! Unista nii julgelt, kui saad!" See võib kõlada banaalselt, kuid tegu on elulise soovitusega, sest sageli peljatakse proovida. Aga seda tasub ikkagi teha − äkki õnnestub!

Tagasi üles