Maria Ossipovski: "Publik näeb vaid ilu, mitte higi, verd ja pisaraid, mis selle taga võivad olla"

Maria Ossipovski: "Kodus, nn kasvuhoonetingimustes elamine ei arenda. Kui lendad pesast välja, pead ise otsuseid langetama. Aga et tagasi tuldaks, peab kodukandis olema midagi väga köitvat." Foto: Autoportree

Kui pühapäeval, 13. jaanuaril kuulutati Vaba Lava Narva teatrikeskuses täismajale antud moeetendusel välja moekonkursi "Creative Narva" võitjad, selgus, et kolmanda koha pälvis bränd Formés, mille disainerid on kohalikud Oleg Trofimov ja Maria Ossipovski (31). Põhjarannik võttis eesmärgiks uurida, kuidas piirilinna tüdrukust on saanud maailmatasemel tegija.

Enne arutasime, mis keeles oleks mugavam rääkida.

Mu mees Anton ütleb alati, et mu eesti keel on suurepärane. Aga "suurepärane" on tema eestikeelne lemmiksõna kõige kohta. Olen ju lõpetanud Tartu ülikooli eestikeelse õppe.

Sa ei tööta omandatud erialal, aga võiksid sa oma haridusteed tutvustada? 

Õppisin maastikuarhitektuuri − mul on bakakraad. Erialal pole päevagi töötanud, aga sealt pärit oskused/teadmised kuluvad marjaks. Kõik alad, kus tegutsen, on omavahel seotud ning olen isegi õnnelik, et õppisin just seda eriala. Esiteks olid meil väga ägedad õppejõud ja me õppisime verivärske õppekava järgi, mis oli suisa eksperimentaalne. Rõhk ei olnud aiandusel, vaid just arhitektuuril, linnaplaneerimisel ja sestap arendas see väga ruumilist mõtlemist. Meid asetati pidevalt erisugustesse olukordadesse ja anti eri juhtumite kirjeldused. Näiteks jagati grupp pooleks ning üks pool pidi mõtlema, mida teha suurte finantsvõimaluste korral ja kindlaid materjale kasutades; teisel poolel oli, vastupidi, väike eelarve. Ajul ei lastud mugavustsoonis olla ja... see aitas!

Olen Narva päritolu ja sestap oli Tartus, mis on läbini n-ö Eesti linn, esialgu väga raske. Alguses mõistsin parimal juhul 30 protsenti jutust. Õnneks saadeti kõikide loengute materjalid ka kirjalikult meilile. Adusin ka, kui oluline on esmalt erialakeele omandamine. Narvas ei saa kohe kindlasti eesti keelega hakkama ja seal pole selle tõttu keelekümbluse võimalust. Kui eestlased mujalt imestavad, et keelt ei osata − inimesed õpivad, aga venekeelsed ei hakka ju niisama omavahel võõrkeeles rääkima. Meie aju on nõnda ehitatud, et neuronid otsivad lühima tee.

Mida siis riiklikult peaks tegema, et Narvas eesti keele ja meelega paremini oleks?

Oleme peres mõelnud, et kindlasti aitaks, kui kohapeale toodaks rohkem riigiasutusi. Näiteks kui Narva tuua sise- või kaitseministeerium; et kohapeal oleks kordades rohkem eestlasi. Siis areneb eestikeelne kogukond. Kohalikud pole eestluse vastu, aga seni puudub võimalus sellega kokku puutuda.

Oled juba mitmel korral oma meest maininud. Võid ka teda lugejaile tutvustada? 

Anton on hariduselt marketoloog. Abiellusime viis aastat tagasi. Esmalt saime tuttavaks ja siis hakkasime koos ka äri vedama. Meil on firma Brand Effect, mis tegeleb brändimise, turundamisega, konsulteerime ettevõtteid. Kliente on peale kohalike nii teistest Euroopa maadest kui ka Venemaalt. Aitame eri suurusega ettevõteid näiteks reklaami või kliendirahulolu küsimustes, et nad paremini müüksid. Sageli ei osata turundades asjale kliendi vaatepunktist vaadata ja see pärsib edu. Läbime nendega tee kontseptsioonist tulemuseni. 

Rääkisid oma maastikuarhitekti haridusest, aga kust pärinevad sinu graafilise disaineri ja brändimise oskused? 

On erisugused arvutiprogrammid, mida kasutada, ja nendega tegeldes omandasin juba lapsena palju vajalikku. Mingil hetkel tegelesid peaaegu kõik mu eakaaslased näiteks Photoshopiga. See aitas mind ülikoolis ja seal arendasin neid oskusi. Pärast ülikooli ei teadnud täpselt, kuhu edasi minna − adusin, et linnade planeerimine pole meie väiksel maal eriti perspektiivikas. Võibki öelda, et paljus olen iseõppija − tänapäeval on internet tohutu ressurss, peab vaid oskama sealt ammutada. Praegu võid ehitada maja, saades selleks netist kõik vajalikud teadmised.

Brändi Formés kollektsiooni kuulus kleit, mille valmistamiseks kasutati Maria mehe isale kuulunud miilitsauurija pintsakut. Foto: Sergei Stepanov

Kuidas sattusid oma brändiga Formés osalema moekonkursil "Creative Narva"?

Kuulsin nutirahastu Prototron tegevjuhilt Jana Pavlenkovalt, kellega teeme nagunii tööalast koostööd, et selline konkurss tuleb. Minu eriala on rohkem brändimine, aga mood on mind alati väga köitnud. Juba 9. klassis võitsin ajakirja Семь Дней auhinna moejooniste alal. Ja olen just sellest põlvkonnast, kes lapsena hakkas kaabeltelevisioonist vaatama Fashion TV-d − lisaks MTV-le. Muidugi kõnetas noort tüdrukut supermodellide ja -moe nägemine. Paar aastat tagasi õppisin ka Peterburi moeakadeemias, mille lühend on SPBWA. Seal anti teadmisi, mis kuluvad just moeäris marjaks. Paljusid asju teevad disainerid oma isiklikust tarkusest − ja teevad valesti. Sealsed kaks ja pool kuud õpet olid väga kasulikud, sain sealt teoreetilise baasi.

Ja äkki... selline võimalus konkursil osaleda! Sain aru, et minu tähetund ses vallas võib olla saabunud − teen midagi oma kätega ja seda esitletakse defileel. Tutvustavale üritusele läksin ootuste ja ettekujutuseta, aga eesmärgiga leida meeskond. Mind kutsuti ühte meeskonda, aga meie ideed ei klappinud. Siis kohtasin noort tšellisti Oleg Trofimovit (20), kes oli moodsalt riides, ja adusin, et tal on tunnetus just praegu aktuaalsest. Läksin ligi ja ta oli hea meelega nõus kampa tulema − oleme koos kollektsiooni disainerid. Meie tiimi fotograaf on Anastassia Volkova (27), kes oli ka võitjabrändi, milleks oli Tartu meeskonna KUUL Design, fotograaf.

Millest nimi Formés?

Mõtlesime selle üle kaua. Saime kollektsiooni loomisel inspiratsiooni dekonstruktsioonist. Näiteks ühe kostüümi juures kasutame Antoni isale kuulunud miilitsauurija pintsakut, millest sai kleidi osa. Tänapäeval on taas naistemoes maskuliinsemaid trende − see võib johtuda vajadusest kaitstuse järele. Valisime tiimi nimeks prantsuskeelse sõna "formés", mida võib tõlkida ka "vormis". Kurb, et isegi paljud kolleegid ei osanud meie nime hääldada. Tegeldes brändimisega, tean, kui tähtis on toote õige nimi. Nimes võiks olla teatav saladus, mida tõlgendad intuitiivselt, aga see ei tohiks olla ka selline, mis ei seondu millegagi − see ununeks kohe.

Mis mulje konkursist üldiselt ja laiemas mõttes jäi? 

Arvan, et see on ideaalne piits ja präänik moeloojatele üle Eesti ning Narvas omakorda unikaalne ettevõtmine. Projekt õnnestus, sest oli tohutu huvi. Paljud soovisid end proovile panna päris pingelistes oludes, teha midagi uut ja esineda täiesti uues kohas − nagu Narva Vaba Lava seda on. Paljudele oli see võimalus teha seda, millest nad ammu unistasid. Paljud, kes osalema tulid, isegi ei adunud, millist pingutust see töö nõuab. Publik näeb vaid ilu, mitte higi, verd ja pisaraid, mis selle taga võivad olla.

Annad ka ise modelli mõõdu välja. On sul ka endal asjakohane kogemus? 

Eriti ei ole − paar korda olen olnud moemodell ja sedagi vaid fotodel. 

Milline energia iseloomustab sinu meelest Narvat?

Praegu on siin noortele juba mõningased võimalused tekkinud. On idufirmade programmid, kuhu saab oma ideega pöörduda, ja seal aidatakse äri edendada. Omal ajal seda polnud. Praegu innustab kindlasti Narva Vaba Lava taoline koht, aga selliseid kohti võiks olla palju rohkem − kui tahetakse, et kohalikud noored ei lahkuks. Aga minu kogemuse järgi peaks hariduse saama ja siis mõne aja mujal elama, et naasta laiema silmaringiga. Peale Tartu on mul kogemus elust Firenzes ja Londonis.

Kodus, nn kasvuhoonetingimustes elamine ei arenda. Kui lendad pesast välja, pead ise otsuseid langetama. Nagu mu vend suundus Brüsselisse juurat õppima. See oli tõeline väljakutse ja nüüd ta on Londonis. Aga et tagasi tuldaks, peab kodukandis olema midagi väga köitvat. Instagramis näeb, kuidas Narvas elavad noored ja need, kes on siit lahkunud, arenevad. On palju noori inimesi, kes põlevad ereda leegiga. Oluline on leida oma ala, mis köidab ja kus saad oma andeid rakendada.