:format(webp)/nginx/o/2019/01/24/11736752t1hc76e.jpg)
Sõjaajaloolane Igor Kopõtin kõneles mullu aprillis Jõhvi militaarkonverentsil Nikolai Keskküla-Baratašvilist − ainsast teadaolevast grusiinist sõjaväelasest Eesti ohvitserkonnas −, kes teenis aastaid sõjaeelses Jõhvis. Konverentsi järel võttis ettekandjaga ühendust Nikolai lapselaps. Täpselt aasta pärast konverentsi kohtuvad kaks meest Gruusias.
"Davit Baratašvili, kes elab Gruusias, otsis vanaisaga seonduvat informatsiooni ja avastas juhuslikult veebi sirvides Jõhvis toimunud konverentsi. Ta leidis minu nime ja ettekande ning kirjutas mulle Facebookis, et on Nikolai lapselaps ja soovib ühendust võtta," meenutab Igor Kopõtin konverentsi järellugu.
See on tegelikult lugu sellest, kuidas − mismoodi seda nüüd öelda − mitte-eesti päritolu eestlane eesti rahva kadalipu läbis ja kuni surmani Eestile truuks jäi.
Sõja-ajaloolane Igor Kopõtin
Eellugu on aga selline, et Kopõtin kirjutab Nikolai Keskküla-Baratašvilist raamatut, mistõttu on kontakt oma huviobjekti sugulasega nagu lotovõit.
Kohtumine on kavas aprillis, kui Kopõtin lendab Khuthaisisse − linna, kus Nikolai Keskküla-Baratašvili 1989. aastal suri. Seal on alles tema maja, kus Eesti külalisel on luba peatuda.
/nginx/o/2019/01/24/11736777t1had87.jpg)
"Lapselaps soovib mulle näidata vanaisast säilinud kirju, mille ta kirjutas sõja ajal, kui teenis Punaarmee 8. Eesti laskurkorpuses. Ja temast säilinud pilte, enamasti Punaarmee teenistuse ajast. Alles on ka tema autasud ja mõned asjad veel. Näiteks üks huvitav asi on Eesti kaitseväe sümboliga vormivöö, mida Keskküla-Baratašvili kandis kaasas kogu sõja vältel, jäädes põhimõtteliselt lõpuni Eestile truuks."
Rahvusvähemused Eesti sõjaväes on Kopõtinile südamelähedane uurimisvaldkond − tema doktoritöö teema oli "Rahvuslus ja lojaalsus Eesti sõjaväes vähemusrahvuste näitel 1918-1940".
:format(webp)/nginx/o/2019/01/24/11736769t1h5526.jpg)
Jõhvi muuseumi seltsi esimees Anne-Ly Reimaa:
"Jõhvi muuseumi selts korraldas eelmise aasta aprillis kindral Aleksander Tõnissoni sünnipäevale pühendatud konverentsi, mille teemaks oli maakonnakeskus Jõhvi Eesti kaitsejõudude linnana. See fakt pole eriti tuntud, et Eesti Vabariigi kaitsejõud asuvad Jõhvis juba alates 1928. aastast. Veel vähem teame toona Jõhvis töötanud sõjaväelastest.
Eesti rahvaväe 4. üksiku jalaväepataljoni [Viru jalaväepataljoni eelkäija − toim.] kodu asus Jõhvi mõisas, kus praegu seisab Jõhvi kontserdimaja. Üks konverentsi ettekannetest käsitles enne II maailmasõda Jõhvis teeninud ohvitseri Nikolai Baratašvili saatust ja elulugu. On väga tore, et konverentsil on oma järellugu ja et tänu Baratašvili sugulastega kontakteerumisele saab ka Igori raamat hulga sisukam.
Igal juhul plaanib Jõhvi muuseumi selts Aleksander Tõnissoni konverentsidega jätkata. Eesti Vabariigi juubeliaasta keskendub tänavu Vabadussõjale ja see on ka 2019. aasta konverentsi teema."
Raamat Keskküla-Baratašvili elust ja saatusest tuleb siiski populaarteaduslik. Seetõttu on raamatukangelase isiklikud kirjad ja mälestusesemed, mida sugulased on valmis lahkelt jagama, väga väärtuslikud. Nii ei toetu raamat ainult arhiiviandmetele.
Aga mida on grusiinist sõjaväelasest, kes pidas end alati eestlaseks, juba praegu, enne Gruusiasse sõitu teada?
Nikolai sündis 1907. aastal Armeenias, kus tema grusiinist isa oli postitöötaja. Ema oli aga eestlane, kes pärast Tartu rahu otsustas opteeruda ja kolis tollal teismelise pojaga Eestisse. Isa jäi maha ja suri paar aastat hiljem.
"Isalt sai Nikolai gruusiapärase välimuse, aga emalt eestikeelse ja -meelse kasvatuse. Väidetavalt üks põhjus, miks ema otsustas koos lapsega Eestisse tulla, oli see, et ta ei talunud Kaukaasias valitsevat kuumust ja kartis väga malaariat," pajatab Kopõtin.
1926. aastal astus Nikolai sõjakooli Tondil, mille ta lõpetas 1928. aastal nooremleitnandina. Seejärel suunati ta teenistusse 4. üksikusse jalaväepataljoni, mis paiknes Jõhvi mõisas. Seal teenis Nikolai rühmaülemana kuni 1934. aastani.
"1934. aastal suunati ta uuesti kaitseväe ühendatud õppeasutustesse − Tondi sõjakooli −, kus ta läbis aastaga ratsaväe instruktori kursused. Tundub, et Kaukaasia veri mängis rolli, sest Keskküla-Baratašvilile meeldisid hobused ja ratsaväe instruktori amet oli talle väga meelepärane," teab Kopõtin.
Pärast lühiajalist teenistust ratsaväe rügemendis Tartus teenis ta taas kaitseväe ühendatud õppeasutustes, kus grusiin määrati õppeeskadroni rühmaülemaks.
2. maailmasõda viis Keskküla-Baratašvili Eestist kaugele. "Eesti sõjakoolide baasil moodustati Punaarmees Tallinna jalaväe sõjakool, mis saadeti 1941. aastal Siberisse, algul Slavgorodi, hiljem Tjumenisse. Teenistus Tjumenis ei olnud võib-olla meelakkumine, aga ikkagi parem kui tööpataljonis, kus inimesed olid nagu elu ja surma piiril ning pidid elama väga rasketes oludes," räägib Kopõtin.
1942. aastal, kui hakati formeerima 8. Eesti laskurkorpust, määrati Keskküla-Baratašvili sinna rooduülemaks. "Ta osales 1942. aasta detsembris koos teiste eestlastega kuulsas Velikije Luki lahingus ja sai põrutada. Sealjuures ei varjanud ta oma meelsust, pannes lahingusse minnes selga Eesti ratsaväe mundri," jutustab sõjaajaloolane.
1943. aasta märtsis Keskküla-Baratašvili arreteeriti.
"249. Eesti laskurdiviisi eriosakond süüdistas teda riigi reetmises, mis oli väga raske süüdistus. Ma ei ole leidnud Eesti arhiividest tema ohvitseri teenistustoimikut. Nii on peamine materjal, millele ma tuginesin, eriosakonna ülekuulamisprotokollid. Esialgu ta ei soovinud väga rääkida, aga mitu päeva pärast arreteerimist ta seda ikkagi tegi − tšekistid oskasid inimesi survestada. Huvitav on see, et ta jutustas ümber õigupoolest kogu oma elu."
Muu hulgas tuli protokollidest välja tõik, et kui sõjakooli isikkoosseis viidi rongiga Venemaale, oli Keskküla-Baratašvilil plaan enne Narvat rongi pealt maha hüpata. "Ta tunnistas, et võttis viina ja magas Eesti-Vene piiri maha."
See, kuidas "riigireetur" oma karistust kandis, pole Kopõtinile teada. "Ilmselt ta läbis trahvipataljoni ja n-ö lunastas oma süü nõukogude võimu ees, sai tagasi oma kapteni auastme ja läks tagasi teenistusse."
Nikolai ema aga vahistati juba 1941. aastal ning talle määrati 8 aastat vangistust. "Nikolai hoidis ema juures relvi. Ema ei andnud oma poega NKVD-le üles ja võttis relvad omaks, et poeg jääks ellu."
Seda, kui pikaks kujunes Nikolai enda karistus ja mis täpselt pärast edasi sai, loodab raamatu koostaja saada teada Gruusias, kui avaneb võimalus lugeda perele saadetud kirju.
"Tean nii palju, et Keskküla-Baratašvili elas pärast sõda Gruusias. Tal oli vist kaks poega. Üks neist on surnud, teine saanud 1990. aastate lõpus või 2000. aastate alguses Eesti kodakondsuse ja elab minu teada Prantsusmaal. Ka lapselaps taotles eelmisel aastal Eesti kodakondsust ja sai selle."
Kopõtin paneb Gruusias käigule suured lootused.
"Kavatsen kirjutada raamatu, kus oleks rohkem pilte ja teksti, mis näitab, kuidas üks Gruusia päritolu eestlane elas väga huvitavat elu, milles peegeldub kogu Eesti riigi ja rahva tragöödia: opteerumine, elu vabariigis, okupatsioon, sõda ja seal ellujäämine... See on tegelikult lugu sellest, kuidas − mismoodi seda nüüd öelda − mitte-eesti päritolu eestlane eesti rahva kadalipu läbis ja kuni surmani Eestile truuks jäi," tutvustab Kopõtin lapsukest, kes pole veel ilmavalgust näinud, aga on kindlasti ootamist väärt.
/nginx/o/2019/01/04/11694811t1ha291.jpg)