Astusid 10aastaselt balletikooli. Mida balletiga tegelemine sulle enim on andnud?
Oli iseenesest mõistetav ennast väljendada liikumise kaudu ja näha liikumises eneseväljendust. Tegu oli ülitundlikkusega, mida ma lapsena ei osanud väljendada, ja meie keskkond ei suutnud ülitundlikke − eriti kui tegu on noormehega − mõista. Ülitundlikkus on väga positiivne, kui seda õpetatakse nägema, kasutama ja mõistma. Õnn oli, et sain asjaolude õnnelikul kokkulangemisel oma tundlikkust kaitsta just tantsukunsti kaudu: kõike seda tunnetada ja... õhtul kell seitse selle kõik laval ära anda. "Anna Karenina" teema on sellega samuti seotud. Usun sinisilmselt, et tantsukunst on võimeline inimese arengut ärgitama ja abistama.
Tants kui vahend, millega kommunikeerun maailmaga, ei kao kunagi. Mis võib paremaks minna, on see, et meie kultuurikeskkonnas oleks võimalus, et tantsima loodud laps leiab selle tee. Jõhvi balletifestivali näol saabki tantsiv hing õigustatud. Ja meil sünnivadki tantsijad ja meil sünnivad teised inimesed, kel on kutsumus. Eestis oli juba XX sajandi alguses Peterburi Maria teatri endine solist Jevgenia Litvinova, kes rajas siin oma balletistuudio, kus esimesed tantsuhinged said koolituse. Samal ajal tuli Euroopast peale vabatants: Isadora Duncan, Mary Wigman, Rudolf Laban. Eestis loeti nende kohta ajalehest ning eesti neiud eri maakondadest sõitsid seda õppima. Laban on enim mõjutanud Kesk-Euroopa tantsumaastikku ja tema paarikümnepealises trupis tantsis neli eestlannat (Neggo, Simola, Urjan ja Nurk).
Meil on tantsuajalugu kui aardelaegas, mille peale võib üles ehitada oma praegust eesti tantsu nägu. Süntees idast ja läänest on meil ajaloo kaudu olemas. Paljud maad peavad sellise legendi välja mõtlema, aga meil on see reaalselt olemas. Ja see mälu on säilinud, sest tantsumälu käib käest kätte. Vanem tantsija näitab nooremale tantsijale, kuidas tantsiti, ning koreograafide kaudu, keda pole enam elus, liigub see jada edasi.
Jõhvi on fenomen ja meil võiks neid Jõhvisid rohkem olla − et tantsuhinged, kes tulevad, leiaksid oma keskkonna, kus neil on õnn koos tantsida. Ja seda mitte ainult harrastajatena.