Teet Kask: "Jõhvi on fenomen ja meil võiks neid Jõhvisid rohkem olla!"

Teet Kask: "Kui inimene võtab ette teekonna, mille dikteerib talle sisemine hääl, visatakse teda esmalt kividega, aga siis tekib kriitiline moment, mille järel inimesed, vastupidi, hakkavad teda hindama ja austama." Foto: Jack Devant

27. aprillist kuni 5. maini toimub tosinandat korda Jõhvi balletifestival, mille üks tänavusi peaesinejaid on Balletto di Milano Teet Kase lavastatud balletiga "Anna Karenina". Põhjarannik päribki meie balletikorüfeelt Jõhvi festivali ja üldse balleti kui sellise fenomeni kohta.

Kuidas kirjeldad tänavu juba XII korda toimuva Jõhvi balletifestivali fenomeni?

Kui mõelda, et teistes riikides toimuvad suured tantsusündmused pealinnades, seal, kuhu on rohkem kontsentreerunud elu, on Jõhvi fenomen. Kohalikel inimestel on olnud mitu korda suurem võimalus näha heatasemelist balletti, kaasa arvatud nüüdisballetti, kui mõne teise paiga elanikel. Kui vaadata seal esinenud artiste, on see aukartust äratav nimekiri: alates Mihhailovski teatrist ja Nacho Duatost. Duato etendustele Londonis, Berliinis või New Yorgis pole niisama lihtne piletit saada! 

Puht professionaalsest seisukohast on Jõhvi fenomeni näol tegu millegagi, millest võiks teised paigad − kaasa arvatud Tallinn − õppida. Festivali taga on tänu väärivad inimesed − eesotsas Piia Tammega. Kui teha asja pühendunult, fokusseeritult ja professionaalselt, võib saavutada midagi väga olulist, alust panevat ja edasiviivat. Järjepidevus ses asjas kohapeal toetub heale maitsele ning targale lahenduste leidmisele küsimusele "Kuidas me suudame tuua head kollektiivid ja artistid Jõhvi?". Hiljuti käisin Koreas ja sealgi tuntakse tänu festivalile Jõhvi nime − küll hääldatakse seda omamoodi. Jõhvi on asetanud Eesti balletikaardile ja see initsiatiiv oleks võinud mujalt tulla. Ülejäänud Eestil on ses mõttes Jõhvilt õppida.

Kõrvalt festivali arengut jälgides tean ligikaudu, kui palju higi, verd ja pisaraid selle taga on − et kõik pole tulnud nii kergelt, kui pealiskaudsel vaatlusel võib tunduda.  

Nüüd on Eesti Kontsert Jõhvi balletifestivali jaoks soetanud isegi spetsiaalse tantsupõranda, mis peaks olema Baltimaade parim. Seegi näitab, kuidas usk asjasse, suur tahe ning selle adumine, et selline kunstivorm nagu tantsukunst on inimestele vajalik, et sel on väärtused, mida me mujalt ei saa, edasi viib. Näiteks Tallinnas on lavasid, kuhu võiks tulla esinema, aga paradoks on see, et isegi Estonias pole õige mõõduga lava. Näiteks võiks Peterburi Maria teater või Soome rahvusballett täies koosseisus seal regulaarselt etendusi anda.

Kui Jõhvis on Mihhailovski balletitantsijad esinenud, siis Tallinnas seni pole. Kõik oleneb inimfaktorist − betooni võib valada, aga kui õiget suhtumist pole... Kui viia üks kunstivorm teise keskkonda, omandab ta uue kvaliteedi. Sageli käiaksegi turneedel, et statsionaaris olnud lavastus saaks lisaväärtust, et ta areneks − üks hea lavastus on pidevas arengus. Jõhvi festival on aastatega muutunud kohaks, kus trupid ja lavastused on saanud lisaväärtuse. Seda just keskkonna mõttes: inimesed, kes neid ümmardavad, positiivsus, inspiratsioon. See ongi see, mis teeb ühest festivalist hea festivali.

Tänavuse balletifestivali peakülaline on Balletto di Milano, kes esitab sinu lavastatud "Anna Karenina". Kas võiksid Milano teatrit ja oma koostööd sellega tutvustada?

Kolm aastat tagasi, kui mind tutvustati balleti, ooperi ja kontsertidega tegeleva Teatro di Milano juhi Carlo Pestaga, tundis ta huvi mu töö vastu. Mul oli tagataskus juba pikemat aega olnud "Anna Karenina" libreto, mille olin kirjutanud, kui peas hakkas küünlavalgel istudes ja klassikat nautides jooksma balletinägemus. Olin sellega mitme kosilase juures käinud ja ikka tundnud, et see pole see õige. Vestlus Pestaga oli juba lõppemas, kui talle muu seas libretot mainisin. Kaks nädalat hiljem helistas Pesta ja ütles: "Teeme ära!" 

Milano on Euroopas kunstide Meka, võib öelda ka, et klassikalise balleti Meka. Itaaliast läks ballett Prantsusmaale, kust ta tuli Venemaale ning sealt juba otsapidi Eestisse. Paigas, kus publik on nii palju näinud ja pöial võidakse väga kiiresti alla keerata, polnud mul midagi kaotada − tehes seda, mida kõige paremini oskan ja usun. Tulemust teame: "Anna Karenina" sõidab juba kolmandat aastat Euroopat mööda ringi ning seda kasvava eduga. Eelmisel aastal sai seda näha Tallinnas Vene teatris. Saal oli täis ning sestap anti kolm etendust. 

Kui Milano publik kiidab midagi heaks, võib öelda, et oled Euroopas läbi löönud, jala ukse vahele saanud. Poolteist aastat hiljem tegin samas juba "Luikede järve". Seegi osutus edukaks: Milano publik ja kriitikud võtsid selle hästi vastu. Itaalia rahvusringhäälingu kultuurikanal Rai 5 on sellest kahel korral teinud ülevaatliku programmi. Tegemist on eratrupiga ja vahest just see annab neile julguse teha repertuaari kohta otsuseid, mida reateater ei julgeks. Tantsijad on suurepärased: kõik on selleks sündinud ja saanud suurepärase koolituse; nad on noored, ilusad, temperamentsed. 

Mis sind isiklikult kirjandusteose "Anna Karenina" juures kõnetas ja kuidas üldse kirjandus balletti valatakse?

Kuidas üldse pälvib kirjanik klassiku tiitli? Arvan, et tegu on autoritega, kes suudavad puudutada elu olemust, mis on ammendamatu, mida inimkond pole suutnud veel n-ö läbi hammustada. Tegu on teemadega, millega iga järgnev põlvkond tegeleb − püsiväärtuste foon on sama. "Anna Karenina" ilmus 1877, kuid isiksuse sisemised otsingud on tänapäeval täpselt samasugused. Sestap vajavad sellised teosed aina uuesti käsitlemist ja pärimist, mida me praegu suudame sealt õppida.  

Lugu kõneleb eneseotsingute julgusest, sellest, kuidas julgeme oma sisemist häält kuulata ning kui palju me laseme end oma sotsiaalsest võrgustikust mõjutada − st kui palju me vastame selle ootustele. Tegu on iidse konfliktiga, mis tänapäeval kõlab endiselt aktuaalsena. Inimese rahuldamatuse aste on vastavuses selle konflikti suurusega. Kui inimene võtab ette teekonna, mille dikteerib talle sisemine hääl, visatakse teda esmalt kividega, aga siis tekib kriitiline moment, mille järel inimesed, vastupidi, hakkavad teda hindama ja austama. 

Sageli − ka Vene keskkonnas − tõlgendatakse seda kui õnnetu armastuse lugu, aga minu meelest kõneleb teos Lev Tolstoi enda sisemistest otsingutest. Anna on kui Tolstoi alter ego. Tolstoi läbis eneseotsingute jada rikkast playboy'st, kes käis kasiinodes ja lustimajades, askeedini, kes rõivastus linasesse talupojakuube ja lasi kõik oma pärisorjad vabaks. Tolstoile oli oluline oma sisemise arengu järgimine ja jälgimine − see teeb sinust inimese − ning selle pani ta "Anna Kareninasse". Kohe romaani alguses lajatatakse, et selline on mees ja selline naine, inimlikkuse aspekt unustatakse, ja siis tekibki konflikt.

Geniaalsest teosest pole mõtet lavale tuua seda, mida võib lugeda raamatust. Romaani lugedes hakkasin saama nägemusi sellest, mis toimus ridade vahel. Mind huvitaski Tolstoi kui inimene ja selle kaudu romaani avamine. Balletti luues adusin, et saan puudutada midagi, mida sõnadega ei suudaks − tantsuga saab minna kaugemale kui romaanis, sest sa ei defineeri enam sõna ja häälikute, vaid liigutustega.

Soovitan lugeda Vladimir Fedorovski raamatut "Vene balleti kulissidetagune ajalugu" (Olion, 2004). Seda lugedes saad aru, et balleti kaudu saab kujundada näiteks riikidevahelisi suhteid. Kui oli vaja näiteks Filipiinidega paremaid suhteid, saadeti sinna esmalt balletitantsijad ja siis tulid poliitikud järele. Või see, et kui N. Liidus keegi tähtis asjapulk suri, näidati teles "Luikede järve". 

Eestis võiks teadlikkus tantsu suhtes jõuda nii kaugele, et aduksime: üks väike rahvas saab suurel laval tantsu kaudu rääkida oma loo. Sama on, et väike, Jõhvi-sugune paik suudab balleti kaudu inspireerida maailmatasemega tuntud balletitruppe.

Astusid 10aastaselt balletikooli. Mida balletiga tegelemine sulle enim on andnud?

Oli iseenesest mõistetav ennast väljendada liikumise kaudu ja näha liikumises eneseväljendust. Tegu oli ülitundlikkusega, mida ma lapsena ei osanud väljendada, ja meie keskkond ei suutnud ülitundlikke − eriti kui tegu on noormehega − mõista. Ülitundlikkus on väga positiivne, kui seda õpetatakse nägema, kasutama ja mõistma. Õnn oli, et sain asjaolude õnnelikul kokkulangemisel oma tundlikkust kaitsta just tantsukunsti kaudu: kõike seda tunnetada ja... õhtul kell seitse selle kõik laval ära anda. "Anna Karenina" teema on sellega samuti seotud. Usun sinisilmselt, et tantsukunst on võimeline inimese arengut ärgitama ja abistama.

Tants kui vahend, millega kommunikeerun maailmaga, ei kao kunagi. Mis võib paremaks minna, on see, et meie kultuurikeskkonnas oleks võimalus, et tantsima loodud laps leiab selle tee. Jõhvi balletifestivali näol saabki tantsiv hing õigustatud. Ja meil sünnivadki tantsijad ja meil sünnivad teised inimesed, kel on kutsumus. Eestis oli juba XX sajandi alguses Peterburi Maria teatri endine solist Jevgenia Litvinova, kes rajas siin oma balletistuudio, kus esimesed tantsuhinged said koolituse. Samal ajal tuli Euroopast peale vabatants: Isadora Duncan, Mary Wigman, Rudolf Laban. Eestis loeti nende kohta ajalehest ning eesti neiud eri maakondadest sõitsid seda õppima. Laban on enim mõjutanud Kesk-Euroopa tantsumaastikku ja tema paarikümnepealises trupis tantsis neli eestlannat (Neggo, Simola, Urjan ja Nurk). 

Meil on tantsuajalugu kui aardelaegas, mille peale võib üles ehitada oma praegust eesti tantsu nägu. Süntees idast ja läänest on meil ajaloo kaudu olemas. Paljud maad peavad sellise legendi välja mõtlema, aga meil on see reaalselt olemas. Ja see mälu on säilinud, sest tantsumälu käib käest kätte. Vanem tantsija näitab nooremale tantsijale, kuidas tantsiti, ning koreograafide kaudu, keda pole enam elus, liigub see jada edasi. 

Jõhvi on fenomen ja meil võiks neid Jõhvisid rohkem olla − et tantsuhinged, kes tulevad, leiaksid oma keskkonna, kus neil on õnn koos tantsida. Ja seda mitte ainult harrastajatena.