Kaevandusmuuseumis räägiti luulesaladusi

Luulehuvilisi ei tulnud küünlakuu luuleõhtule hordide kaupa − see-eest olid kohal hart core luulesõbrad ning luuletajad. Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Mullu jaanuaris Kohtla-Järvel toimunud eesti kultuuri päevad algasid luulepeoga, kus selgus, et inimesed, kes kirjutavad luuletusi, tahavad väga omavahel kokku saada. Pühapäeval toimuski Kohtla-Nõmmel Eesti kaevandusmuuseumis küünlakuu luuleõhtu, kus astusid üles kohalikud luulesepad, vahvad koolinoored ning ansambel AER, et soovitud luuleosadust kinnitada.

Luuleosadusõhtu korraldaja Erika Kõllo tõdes pärast üritust, et kohtumine täitis oma eesmärki.

Luuletav kujundaja

"Eesmärk oli veidi suurem. Vallavanemad, kes pidid üles astuma, ei tulnud eri põhjustel kohale luulet esitama − välja arvatud Toila oma. Eks valimistrall seadis samuti piiri. Kui keegi peab valimismeeskonnaga kuskile minema, ta läheb pigem sinna. Tuli sellega leppida. Aga arvan, et vähemalt kord aastas võiks see seltskond koos käia," leiab Kõllo.

Kõlloga on nõus luuletaja Anneli Lamp, kes märkis, et sellist ettevõtmist on vaja küll. "Alati, kui kõlavad ühes luule ja muusika, olen mina käpp. Maakonnas pole palju luuleinimesi ja aeg-ajalt tahaks ikka kokku saada − muidu oleme väga eraldi."

Põnev ja laiemale avalikkusele vahest luule seisukohast ootamatugi külaline oli kujundaja ja kirjastaja Ain Loide.

"Luuleraamatud muu seas on minu leib. Kui keegi tuleb oma tekstiga, ei oska kohe alguses midagi öelda. Näiteks üks mees tuli tekstiga, kus muudkui kordus sõna "armastan". Lugedes tekkis tunne, et mida sa, mees, undad. Aga kui taipasin, et tegu on muusikamehega, läks kõik paika ning võis kujundama asuda. 

Luuleraamat on tavaliselt kujundatud minimalistlikult − oluline on illusteerides mitte segada, sest sõna ise peaks rääkima oma loo. Kui ma loen, saan asjast oma pildi ja pean selle kuidagi kujunduses edasi andma," räägib Loide, kel endalgi on tunamullu luulekogu ilmavalgust näinud.

Kadunud luuletused 

Poeet Virve Osila ütleb, et on Loidega koostööd teinud juba mitukümmend aastat − niipea kui trükikoda Printex tekkis, hakkas Osila sinna oma käsikirju viima. "See mõjus nii, et minu kogu oli nii naiselik ja romantiline, et Ain tüdis sellest ja hakkas ise tegema vinget asja. Tema loomingus on varjatud lahe mõte sees − mina näiteks nii ei oskaks. Mul on valge kadedus tema vastu − mitte must; see oleks paha −, kes oskab midagi, mida mina ei oska," räägib Osila. 

Virve Osilale avanes äsja ajakapsel. "Mulle kirjutas üks naine ja ümbrikust pudenes välja kolm koltunud lehte. Vaatan − justkui minu käekiri! Kirjas öeldi, et selle autor hakkas pärast oma vanemate surma sirvima nende pildialbumit ning leidis selle vahelt minu kirja ja neli luuletust. Kuna see kiri oli tema isale, uuris ta, kas mul on isa kohta mälestusi." Foto: Matti Kämärä

Loide kogu kannab nime "Mõningal määral" ja sisaldab muu seas sellist toredat pilti: "Kusagil jumalate kojas / sattunud üks jumalajõmpsikas / papsi arvutiga plõgistades /mingi mängu peale / ning kukkunud uhama. / "Poiss krt., ma ju keelasin / seda näppida, / keerad veel mu / pisukese taiese p...sse. / Nüüd seisa siia / galaktika nurka ja / mõtle oma teo üle järele!" / Faili nimeks olevat olnud: / "Elu-oli Maamuna pääl"."

Osilale endale avanes äsja aga lausa ajakapsel. "Mulle kirjutas üks naine ja ümbrikust pudenes välja kolm koltunud lehte. Vaatan − justkui minu käekiri! Kirjas öeldi, et selle autor hakkas pärast oma vanemate surma sirvima nende pildialbumit ning leidis selle vahelt minu kirja ja neli luuletust. Kuna see kiri oli tema isale, uuris ta, kas mul on isa kohta mälestusi.

Mulle meenus, et istusin kunagi Tallinnas ühe sõbraga kohvikus ja meiega liitus üks meremees. See seletab, miks kirjutasin veidi hiljem merel viibivale mehele. Et inimene hoidis 1971. aastal saadetud luuletused ning kirjakese perekonna albumi vahel alles, on muljet avaldav. Kaks luuletust, mis minuni nüüd jõudsid, olid kui kadunud pojad − mul polnud neid endal," räägib Osila.

Ats Grafi luule

Kohtla-Nõmme õpetaja Ruth Kerov luges omaaegse maadluskuulsuse, N. Liidu meistri Avo Talpase luulet. Osilagi käest kuuleb, et omal ajal kirjutas temaga ühel ajal Leninliku Lipu luuleleheküljele ka Ats Grafi nimeline autor. Grafi nime taha peituski hilisem maadluskuulsus. Ka Loidele meenub, et kui Avo Talpase mälestusturniiriks anti välja brošüür, sisaldas see mõnda Grafi luuletust, aga "nüüd, kui neid elavas ettekandes kuulen, saan aru, et tegu on väärt luulega ja oleks seda teisiti kujundanud".

"Igaüks meist oma hinges kannab / ühte õige väikest killukest / oma kodupaigast, oma kodukandist, / oma kodukoha loodusest. // Saadavad meid elutee peal ikka / mälestused kaunist lapsepõlveaast. / Saame me ükskõik kui vaeseks, rikkaks / kodukant, see meenub jälle, taas," loeb Kerov oma hästimoduleeritud häälega.

"Kui poleks öid, / vahest poleks siis kurbi mõtteid. / Kui poleks öid, / poleks ilusaid unelmaid. / Kui poleks öid, / siis ma neid mõtteid ei mõtleks, / mida on täis minu unenäod. / Kui poleks öid, / siis päevad kõik oleksid hallid, / aga õhtud ja hommikud, / mis nendest saaks? / Kui poleks öid, / kuidas siis sinuga, kallis, / oma unelmais mina kohtuda saaks?"

Või Grafi luuletus "Igatsen suve". "Igatsen suve / ning sinu naeru, / möödunud aegu, / tagasi taas. // Igatsen suve, / kuid kahjuks praegu / lund taevast puistab / ja hanged on maas. // Alles ta oli, / see kaunis suvi, / metsad ja niidud / lilli täis. // Siis tuli sügis / ja talvised tuuled,  / kivisel muulil enam keegi ei käi. // Igatsen suve / ning sinu naeru, / kuid möödunud aegu / ei tagasi saa. // Igatsen suve / ja kärsitult ootan, / mil uus kevad lume sulatab taas. //" 

Kerov rääkis Põhjarannikule, et tema kätte said Talpase elik Grafi luuletused Kohtla-Nõmme koduloouurija Laine Toomsalu üles kirjutatuna ja ta on ise leidnud nendega kontakti. 

Vivat Estonia! 

Põhjarannikul oli au vestelda Kohtla-Järve Järve gümnaasiumi 11. klassi õpilase Linda Kaselaga, kes astus küülakuu luuleõhtu alguses üles koos oma klassikaaslastega. Kasela oli koostanud ühes klassiõe Gea Maris Räisiga luulepõimiku kooli kõnekooride konkursiks. Sel osalesid kooli kõik klassid alates seitsmendast ja nõnda valmis kokku üheksa põimikut.

Kolm minutit kestev kava, mille teema on "Aastaajad ja loodus", sündis Räisil ja Kaselal neli tundi kestnud intensiivse otsingu tulemusena ning kogu kava ühendavaks lüliks sai lõik Ellen Niidu 1986. aasta dateeringut kandvast luuletusest "Vivat Estonia!". Veel kasutati selliseid tekste nagu Viivi Luige "Kevadine", Hando Runneli "Ilus maa", Kalju Lepiku "Sada aastat", Paul-Eerik Rummo "Neli etüüdi päikeseloojangul", Mehis Heinsaare "4. september 2004" ning Kristiina Ehini "Ümin Eestile" ja "Lumine varahommik". Selgub, et noortel on väga hea maitse ja nende esitus kaevandusmuuseumis oli ekspressiivne.

Kõnekooride võistluse žüriis olid Erika Kõllo, õppejuht Mai Teetlok ja Toila abivallavanem Kerda Eiert. 24. veebruari päikesetõusul esitab Valastel oma luulepõimiku 12. klass. 6. märtsil esineb oma põimikuga riigiametnike suurel peol Jõhvi kontserdimajas 10. klass. Tundub, et luulel ja luulesõpradel läheb maakonnas hästi!

"Läbi aja / sa ometigi oled püsinud − / ESTONIA, / üks kujutlus, / üks maa, / üks mõtet kandev maja. // Vivat Estonia! / lumine hommik / kell on vara − / Veel tunnike pimedust / siis algab jaht / lumine hommik / kell on vara / veel tunnike pimedust. // Täna paneb veebruar / varakevadetuuled ulguma / täna ümiseb / jäätunud maa: // Vaata seda siinset inimhõimu / aasta külmimal kuul / põhjamaa tähttaeva all/ tähistavad nad oma püüdmatusepäeva //  Läbi aja / sa ometigi oled püsinud − / ESTONIA, / üks kujutlus, / üks maa, / üks mõtet kandev maja. / Vivat Estonia!" kõlas noorte loits.