Tanel Toom: "On päris valus, kui näed: "Issand, ma olen nagu Andres""

Tanel Toom "Tõe ja õiguse" võtetel. Foto: Allfilm

Tanel Toomi esimene täispikk mängufilm "Tõde ja õigus", mida vaadates lendavad 165 minutit kui linnutiivul, on juba praeguseks mitmed publikurekordid löönud, ehkki esilinastus alles 20. veebruaril. Püüame režissöörilt uurida, mis teda Tammsaares nõnda köitis, et ta suisa üheksa aastat tema tõlgendamisele pühendas.

Kas sul on juba praegu, kuuendal päeval pärast filmi "Tõde ja õigus" esilinastust intervjuude andmisest n-ö kopp ees? Just äsja ütlesid, et film  võiks kõnelda enda eest ise...

Muidugi võiks. Aga filmi ülesvõtmise ajal hoidusin väga kommentaaridest. Vaat seda ma ei salli − mida ma räägin, kui midagi ei ole veel valmis?! Õnneks produtsendid Madis Tüür ja Ivo Felt teadsid väga hästi, et ma filmimise ajal ei taha meediaga suhelda. Nüüd võib rääkida ja eks seda on juba ka ette tulnud. Sellised intervjuud käivad paratamatult filmitegemise juurde. 

Nüüdseks on filmi kohta ilmunud juba ka mitu retsensiooni. Kuidas need sind kui autorit on kõnetanud? 

See ongi tagasiside − olgu tegu retsensioonide või kirjadega, mida olen ka võhivõõrastelt saanud. See on väga äge, et tavalised inimesed lihtsalt kirjutavad teisele, keda nad isiklikult ei tunne. See kummutab stereotüübi eestlaste suletusest ning on väga soe ja üllatav. Ei olegi nii, et hoiame vaid enda teada, kui miski meeldib. Praegu on huvitav aeg. Film on veel nii vähe aega linal olnud. Igale vaatajale mõjub ta erisuguselt, iga vaataja väljub kinosaalist isesuguse emotsiooniga.  

Võid sa mõnd põnevat tagasisidet tutvustada? 

Paljud on leidnud, et ses filmis on väga palju armastust. Ja paljud on kirjutanud: "Ma võtan nüüd raamatu kätte." See on minule väga suur ja oluline asi. Mul on selle üle kohutavalt hea meel, et film suudab tuua Tammsaaret inimesele lähemale, mitte ei distantseeri. See oli ka üks salajasi soove, et äkki mõni inimene pelgab pärast filmi romaani vähem ja julgeb raamatu kätte võtta. Ja need, kes on raamatut keskkooli ajal lugenud, võtavad romaani uuesti ette, et leida sealt ekraanil nähtud lugu ja enamatki. 

CV

• Sündinud 1. novembril 1982 meremehe peres.
• Lõpetas 2001. aastal Tallinna prantsuse lütseumi. Lõpetas Tallinna ülikoolis filmirežii eriala ning suundus pärast seda täiendavalt õppima Inglismaale National Film & Television School´i mängufilmi režii magistrantuuri.
• Ta on joonistanud ka karikatuure ja avaldanud neid 2001. aastal karikatuuriraamatus "Väikesed rõvedad pildikesed e. kogu tõde elust".
• Toomi lühifilm "Teine tulemine" valiti 2008. aastal Veneetsia filmifestivali lühifilmide programmi.
• Tema lühifilm "Pihtimus" võitis 2010. aastal välismaise filmi kategoorias tudengifilmide Oscari ja esitati 2011. aastal Oscari viie nominendi hulka.
• Tema järgmine film kannab pealkirja "Gateway 6" ja tegu on ingliskeelse Sci-Fi trilleriga.
• Toomi elukaaslane on lauljatar Maia Vahtramäe. 

Filmi vaadates oli üks esimesi mõtteid/tundeid, et kasutad ameerikalikku filmikeelt. 

Ollakse harjunud Eesti filmidega, kus on raske aduda, mis toimub või siis ei toimu seal midagi. Samas ei pea üldse USA poole pöörduma − võib vaadata Saksa, Hispaania või Ühendkuningriigi filme, kus loo jutustamine on selgem. Sama kehtib tegelikult Venemaa kohta. Samas, milleks pattu salata − olen üles kasvanud USA filme vaadates. Loomulik, kui see kuidagi loo jutustamise viisi mõjutab; õigemini seda teadmist, et lugu on oluline.

Ma usun siiralt, et rääkimaks suurtest asjadest, peab olema lugu. Miks peaks vaataja istuma 2 tundi ja 45 minutit saalis, kui keegi üritab suurtest asjadest ilma loota rääkida?! Võib-olla see tundub suurele kunstnikule labane, aga vaatajat tuleb millegagi köita ja selleks ongi lugu. Vaataja tahab teada, mis juhtub järgmisena, tal peab olema põnev. Mul on olnud palju õpetajaid, teiste seas Arvo Iho, kes ütles geniaalse asja, mida talle omakorda kunagi üks tema õpetajaist Moskvas oli öelnud: "Võid teha ükskõik millist filmi − kõik on lubatud −, välja arvatud igavat!" Film ei tohi olla igav. Kui ta seda pole, on võimalik edasi rääkida, sest vaataja vaatab selle lõpuni. Kui ta ei vaata, ei ole võimalik ka olulisest rääkida. 

Enamik meie varasemaid filmimehi − nagu mainitud Ihogi − õppisid filmikunsti Moskvas, aga sina esindad uut põlvkonda ning oled hoopis Inglismaal National Film & Television School´is oma filmiharidusele viimase lihvi saanud. Kuidas sa seda ise kirjeldad?

Mulle endale meeldib see mix. Esmalt käisin filmikoolis Eestis, siis läksin Inglismaale magistrantuuri. Seal öeldi minu filmide kohta, et need on nii huvitavad − pildikeel on küll pigem läänelik ja lugu on oluline, aga tunnetus ning atmosfäär on väga Ida-Euroopa või Skandinaavia. Veenides voolavad ju ikka Tarkovski ja Bergman, aga seda tänapäeva vaatajale söödavamas kastmes ning esituses. Endal on raske oma filme kõrvalt hinnata − kui kirjutad, siis see tulebki sisimast; ju on see mu loomus. 

See epiteet "ameerikalik" polnud mul kindlasti kuidagi negatiivselt mõeldud. Aga teine silt, mis mul kinosaalis pähe tuli, oli "vesternilik esteetika".

Huvitaval kombel on "Tões ja õiguses" vesterni elemendid olemas − kui keskenduda vaid Pearu ja Andrese vahelisele vihavaenule ning kõik muu, mis on mu meelest suurem ja tähtsam, ära jätta. 

Veel jõudsin filmi vaadates mõelda, et ilmselt tutvustaks see meie Tammsaaret edukalt ka USAs − nagu näiteks James Tusty poeetiline dokk "The Singing Revolution" "müüb" meie lähiajalugu Ameerikas.

Teemad, millest filmis räägitakse, on väga universaalsed − ehkki peategelane on karakterilt niivõrd eestlane, kui üldse olla saab. See on ka põhjus, miks Tammsaaret siiani loetakse ning miks "Tõe ja õiguse" eluiga on nii pikk olnud, on veel ning miks ta nii oluline on. Inimene on oma instinktide ja põhivajaduste poolest sama ning sellega võiks suhestuda ka ameeriklane, venelane või etiooplane.

Kui vaatame Tammsaare loomingut, näeme, et ta ammutab pidevalt erisugustest piibli raamatutest. Ja sinu varasema loomingu põhjal on samuti öeldud, et religioossed teemad on seal alati kuidagi kohal.

Ei oskagi ise täpselt öelda, kust see religiooninoot mu loomingusse on tulnud. Olen küll Eesti poistekoori koosseisus palju kirikutes esinenud, aga kindlasti pole see põhjus. Ilmselt sümboliseerivad nii kirikuhoone kui ka piibel küsimust, kas on kedagi meist kõrgemal seisvat. Ja asjad, mida pole võimalik seletada, tõmbavad. Teema on nii suur ja lai, nagu ka vastuolud, mis religiooni ja pühakirjadega kaasas käivad.

Religioon on pigem üks mu tegelastest − nagu ta on seda filmis "The Confession". Ise üritan elada põhimõtte järgi, et teen vaid seda, millesse usun. Religiooni ja kiriku puhul on tihti ka tumedam pool, mis mind huvitab. Ja mitte ainult tumedam pool − ma ei pea end küll usklikuks, aga mul on teatav austus. Näiteks kui sisenen kirikusse, võtan alati mütsi peast. Aga "Tõe ja õiguse" puhul religiooniteema ei hiilinud ligi, vaid oli kohe materjalis olemas.

Ühegi Eesti filmi puhul pole varem investeeritud nii palju aega ja muud ressurssi, kui nüüd on seda pandud "Tõesse ja õigusesse".

Ainuüksi stsenaariumi kirjutamine võttis mul neli-viis aastat. Üksnes filmi-Vargamäele lokatsiooni otsimine võttis aasta. Meil oli vaja üht lagedat mäge, mida saaks eemalt vaadata − et saaks kaameraga läheneda ja terve mägi mahuks korraga kaadrisse −; paika, kus ei jookse elektriliinid, kus pole suuri autoteid läheduses ning mille kohal poleks tihedat lennuliiklust. Sellist paika pole Eestis kerge leida. Ja muidugi oli oluline, et see koht poleks looduskaitse all. Kõik lõpuks sõelale jäänud variandid asusid Lõuna-Eestis ning võttepaigaks sai Võrumaal Mõniste vallas asuv Vastse-Roosa. Lokatsioon oli nõnda lähedal Läti piirile, et "Vargamäelt" näeb piiriposte. 

Kroonika kirjutab, et filmi-Vargamäe ehituseks − Andrese ja ­Pearu talude, Madise hurtsikute nullist üles ehi­tamisele ning muudele ehitistele − kulus ligi ­pool miljonit eurot: "Seitsme hoone püstitamiseks osteti ümbritsevatest küladest kokku üksteist vana palkhoonet." Mis võttepaigast edasi saab?

Kogu kompleks on kohapeal kenasti alles. On loodud MTÜ Filmi Vargamäe ja juba suvel on plaanis seal erisuguseid üritusi korraldama hakata. Juba võtete ajal, kui levis info filmi tegemise kohta, tulid inimesed paika kaema ning suvel võivad kõik huvilised sammud sinna seada.

Film "Tõde ja õigus" on valminud Allfilmi kaubamärgi all ja sul on selle firmaga juba varasem side. 

Olen enamiku oma filme Allfilmis teinud, seal filmitegijana sirgunud − tegu on, jah, kodustuudioga. Ütlesin Ivo Feltile aastavahetusel 2010/2011, et mul on tahtmine "Tõest ja õigusest" filmi teha, ning tema kostis, et teeme muidugi. Asi tundus nii suur ja utoopiline, et jäi esmalt tulevikuplaanides tiksuma. Vahepeal tegelesime teiste projektidega, aga kui tuli Eesti100 filmide konkursiteade, saime aru, et "Tõde ja õigus" sobib sinna väga hästi. 

Oled sa teiste varasemate Tammsaare ekraniseeringutega kursis? 

Viimast kui ühte ma pole näinud, aga loomulikult olen vaadanud "Kõrboja peremeest" ning mõlemat filmi "Põrgupõhja uus Vanapagan". 

Kuidas leidsid õiged näitlejad õigetesse rollidesse? Priit Võigemast juba rääkis Eesti Ekspressi intervjuus, et pidite koos jooma, et Pearu Muraka tavalist olekut katsetada.

Priit rääkis õigesti. Pearu on kogu aeg auru all, aga meile endale polnud päris selge, mis tunne see on. Romaanis on kirjas, et jälle on Pearu nädal otsa kodust ära kõrtsi sakstekambris. Nii Priidule näitlejana kui ka mulle režissöörina oli oluline teada, mida me üritame saavutada. Sõitsime ühte maakohta, jõime õlut ja viina sinna kõrvale ning arutasime käsikirja. Kolmandal päeval adusime, et kui pidevalt väikest viisi võtta, ei saagi vines olles ise aru − võib tekkida mõte, et kõlbad näiteks autorooli. Õnneks polnud Pearu heroiinisõltlane. 

Õigete näitlejate leidmine oli päris pikk protsess. Esmalt vaatasin kogu meie näitlejaskonda − kes võiks kuidagigi nendesse rollidesse sobituda. Esimeses ringis valisin näitlejad, kellega soovisin kohtuda, ja samuti saatsin neile lõigu stseenist. Režissöör peab teadma, kas näitleja oskab režissööri kuulata ning kas ta oskab oma mängu muuta. Esimesel casting´ul on näitleja ettevalmistunud, aga siis paned ta muutumisvõime proovile. Hea näitleja suudab kohanduda, oma mängu vajalikus suunas muuta. Teine asi on, et veregrupid peavad siiski sobima − sellist projekti tehes ollakse kolm aastat koos, see on nagu abielu. Kui sõelale olid jäänud kolm Andrest, kolm Marit ja kolm Krõõta, vaatasin, kelle ansambel kuidas kõige paremini kokku kõlab. 

Kas mõtlesid enne filmi kallale asumist, et see jääbki sulle igaveseks n-ö kivvi raiutud IMDBs ennast meelde tuletama − tegu on ju sinu esimese täispika filmiga?

See ei pidanud olema esimene täispikk mängufilm. Oli teine projekt, aga see hakkas veidi venima, lükkus edasi ning siis tuligi "Tõde ja õigus" peale. Loodetavasti juba tänavu filmime ära projekti, mis pidi olema esimene. Filmi põhitootja on Ühendkuningriik ja Allfilm ühes sakslastega on kaastootjad. Selle ingliskeelse projekti tegevus toimub hoopis 50 aasta taguses tulevikus. Seal on vaid neli tegelast ning tegevus leiab aset soode keskel asuva üksiku mäe asemel tornis, mis asub keset ookeani. Juba 90 protsenti planeedist on kaetud veega − tegelased on üksi ning teadmatuses. Tegu on teadusulme draamaga.

Kui režissööril läheb esimese filmiga hästi, räägitakse sageli nn teise filmi needusest, sest ootused on kõrgeks kruvitud. 

Tulev film on õnneks niivõrd teistsugune, erinev esimesest. Teise filmina ei tahaks enam ajastudraamat teha. 

Sinu tulev film on ühtlasi, saan aru, kliimakatastroofi eest hoiatav. Päevakajalisi vihjeid on ka "Tões ja õiguses". Kui räägitakse näiteks Vargamäe nime saamisloost, meenub pelutav lageraie metsades. Kui teadlikult sa selliseid vihjeid filmi sisse pikkisid?

Jube huvitav, et kõik on "Tões ja õiguses" juba olemas. Tegevuse algus − 1872 − oli aeg, mil hakati talusid päriseks ostma. Kui film oleks tehtud 1970. aastatel, poleks need teemad kõnetanud, sest siis olid kolhoosid. Tuleb teada, mis on eraomand, ja seda, mis tunne on oma maad harida. Õnneks oleme selle mõistmise juurde tagasi jõudnud. 

2016. aasta oktoobris kuulutati välja rahvahääletuse tulemused, kus selgus, et Tammsaare tegelastest on rahva lemmik Krõõt, teise koha sai Pearu ning kolmanda Indrek. Neljandaks platseerus Mari, viiendaks Andres ning kuuendaks Maurus. Kui naiste lemmik oli Krõõt, siis mehed panustasid Andresele. Andres oli ka ainus tegelane, kes sai maaelanikelt rohkem hääli kui linnaelanikelt.

Mina ei oskaks vastata, kes on minu lemmik − olen olnud liiga asja sees ja pidanud kõigi tegelaste elukaared kirjutades justkui omal nahal läbi tunnetama. Armastan kindlasti kõiki "Tõe ja õiguse" tegelasi samaväärselt, ka Andrest. Mäletan, kui olin romaani esimest korda läbi lugenud ja mul oli kohe tunne, et tahan väga seda lugu jutustada, sellest filmi teha, oli esimene mõte, et peategelane on loo lõpuks pigem ebameeldiv. Ja mõtled, et peategelane peab olema see, keda armastad ja tahad armastada.

Samas meenus kohe, et paljude mu lemmikfilmide puhul on sama lugu: peategelased pole kaugeltki sellised, keda tahaksid armastada − Travis Bickle (Robert De Niro) filmis "Taxi Driver" või Daniel Plainview (Daniel Day-Lewis) filmis "There Will Be Blood". Aga sa saad nendest tegelastest aru ja nende tahe on nii suur, et neid on põnev vaadata. Iga tegelase puhul on filmis või näidendis väga oluline, et ta tahaks midagi jõuliselt. Ja kui ta liigub selle suunas, siis sellist tegelast on põnev vaadata. Kui ta lihtsalt hulbib, pole sul võimalik talle kaasagi elada − millele sa kaasa elad, kui ta isegi ei tea, mida elult tahta?! Esimese asjana pidingi Andresest aru saama ja siis tuleb ka armastus.

Kui mõelda filmitegijate peale − ega nad ole ju liiga normaalsed inimesed, sest tegu on nii totaalse vallaga?

Jah, sageli on filmitegijad ise nagu Andresed. See on päris valus, kui näed: "Issand, ma olen nagu Andres."