Leelo Tungal: "Seriaali kangelastest teatakse rohkem kui oma perekonnast"

Leelo Tungal: "Oluline on, et asi sai kirja pandud − nagu videvikutunnil, mida olevat Virumaal omal ajal peetud ning mille ajal minevikulugusid räägitud." Foto: Sander Ilvest / Postimees

Põhjarannik rääkis vahetult pärast Eesti riigi sünnipäeva äsja romaani "Seltsimees laps" eest 31. Virumaa kirjandusauhinna pälvinud Leelo Tunglaga (73) tema pikast loometeest, loomeinimeseks olemisest ning vabaduse väärtusest, mida oskab hinnata vaid vanglaühiskonnas elanu.

Olete viimasel ajal heal laineharjal: eelmine tunnustus oli Virumaa kirjanduspreemia, just äsja saite kätte teile omistatud elutööpreemia ja veel enne seda oli ju "Seltsimees lapse" kinoversiooni edu, mis on samuti kaudsemalt või otsesemalt tunnustus teile. Kuidas oskate tunnustusega toime tulla?

"Seltsimees lapse" filmiauhinnad kuuluvad ikka režissöör Moonika Siimetsale ja tema võttegrupile. Aga olen filmile väga suure huviga kaasa elanud ning Riia ja Lübecki filmifestivalist isegi koos kinorahvaga osa võtnud. Moonika oskas mu meelest väga tundlikult kujutada stalinistliku aja vastuolusid: säravat kassikulda ja punaseid siidlippe ning tavaliste inimeste vaesust ja kannatusi selle kiidulaulu taustal. Teeb rõõmu, et film on pälvinud rohkesti tunnustust välismaal, kuid vahest isegi tähtsaim on see, et Moonika filmigrupi tööd hinnati siiski ka kodumaal.

Usun, et pole inimesi, kes tunnustuse üle ei rõõmustaks − eks tähelepanu vaja nii lapsed kui ka täiskasvanud ja seda kogu elu jooksul. Elutööpreemia oli minule suur üllatus, sest nominentide nimekirjas oli terve hulk minust eakamaid kolleege, kes seda vääriksid. Hoidsin pöialt oma lapsepõlvesõbratarile Viivi Luigele − ja temagi kinnitas, et preemia määramine oli talle üllatuseks. Seda enam rõõmustasime, kui meid mõlemat auhinnaga pärjati. Meie "elutöökolmikusse" kuulus veel Fred Jüssi, kelle raadiosaadetest sai juba õige ammusest ajast lugu peetud.

Pakkusin küll auhindamistseremoonial preemia nimeks eluTEEpreemia. Sest tunnen, et nii palju töid on veel tegemata ja väga paljudest probleemidest kirjutamata. Kuigi enda meelest sai alles äsja oldud noor autor, on aastad ikka väga kiiresti möödunud ja nii tulebki ennast juba vanema põlvkonna sekka lugeda. Lastekirjanikuna rõõmustab mind aga see, et meie seas on nii palju selliseid autoreid, kelle raamatuid mina juba lapsena lugesin: Jaan Rannap, Heljo Mänd, Helvi Jürisson.

Tegelikult olen harjunud olema rohkem nominentide kui laureaatide seas. Ka Virumaa kirjanduspreemiat ei osanud ma oodata ja olen nüüd väga meeldivalt puudutatud. Kuuldavasti toimub auhinnatseremoonia Lääne-Virumaal kevadepoolsel ajal. Siis on mul ehk aega üles otsida ka oma isa sünnikoht Varangu mõis, millest ta omal ajal mulle lugusid pajatas.

Kui kirjutasin uudise, et pälvisite Virumaa kirjandusauhinna, rääkisite, et "Seltsimees last" kirjutama asudes oli teil eesmärk oma lapsepõlvelugu südame pealt ära rääkida.

Kirjandusauhinna pälvis triloogia, mille viimane raamat jäi pikalt venima. Paljud inimesed helistasid ning kirjutasid varem ilmunud raamatute asjus, samuti võeti kohtumistel sõna. See tekitas kohusetunde ja hirmu.

Lugu oli hinge peal. Ainsa lapsena pidin palju vanainimestega koos olema ja nende jutte kuulama, võib-olla neidki, mida nad poleks tahtnud minu kuuldes rääkida. Tollal polnud ju televiisorit − nutitelefonist rääkimata −, siis kuulati üksteist. Mul on sõjajärgsest ajast palju mälestusi ja detaile. Ettevõtmine oli raske, sest kõik olnu meenus. Meenus ka tollane hirmu-, ahistuse- ja ohutunne, mis kolme ja poole aastasel lapsel oli, kui ema ära viidi − filmis mängib Leelot vanem tüdruk. Näiteks mu ema ei tahtnud vanuigi traumaatilist aega meenutada − tahtis selle olematuks kujutada.

Samas oli kohutavalt võidukas tunne, et see aeg on möödas. Mõtled: heldene aeg, polegi vaja karta, peita seda, mida oled kirjutanud, et pahandust ei tuleks. Leidsin, et vähem peaks nurisema, et raha on vähe, siia ja sinna ei jõua. Peamine on, et vabadus tuli! Keegi ei tule enam sind küüditama [sülitab kolm korda üle vasaku õla − T. K.].

Karakterid olid väga värvikad ja üks minu eesmärke oli näidata, et kurjal Stalini ajal polnud Eestis ainult kommunistid vs metsavennad. Täiesti tavalised inimesed elasid oma elu ja katsusid lapsi kasvatada nii hästi kui võimalik. Üksteist toetati rohkem või siis oli tollal hädas olemist rohkem.

Kas selle romaani kirjutamisel oli teile teraapiline toime?

See on tõesti teraapia: lugu on kirja pandud, südamelt räägitud. Sageli vanemad ei jaga lastega oma lugusid − nood istuvad ninapidi oma nutiseadmes. Või vaadatakse seebikaid − igaühel on oma − ja seriaali kangelastest teatakse rohkem kui oma perekonnast. Minul seda häda pole: ema tuli tagasi, ta sai taas õpetajaks, minu lapsed hoidsid teda väga. Aga oluline on, et asi sai kirja pandud − nagu videvikutunnil, mida olevat Virumaal omal ajal peetud ning mille ajal minevikulugusid räägitud.

Praegu vaatasin teie loomingut ja sain aru, et lugesin juba lapsena teie romaani "Neitsi Maarja neli päeva", ning meenub, et see meeldis mulle. Kui palju üldse on nn tüdrukute ja poiste kirjandust? 

Jah, imelik küll, aga olen üsna paljude praeguste neljakümneste meeste suust kuulnud, et "Neitsi Maarja neli päeva" oli keskkoolis nende lemmikraamat. Peategelane on ju tüdruk, pealegi mitte mingi poisilik gümnasist, vaid rohkem nagu raamatute lugeja. Aga ega tollal kuigi palju koolielu kujutanud raamatuid ei ilmunud, vähemalt mitte selliseid, mis humoristliku kallaku ja pisikese pilaga kirja pandud. Seepärast ehk sobiski raamat ka poiste lugemislauale. Tõsistele onudele-tädidele selline tollaseid kooliolusid pilav teos ei meeldinud. Tunnustuse teema jätkuks − "Neitsi Maarja neli päeva" esitati 1983. aastal ainukese lasteraamatuna Smuuli preemia saamiseks, kuid žürii otsustas sel aastal seda preemiat üldse mitte välja anda.

Tegelikult on päris palju laste- ja noorsookirjandust, mida loevad nii tüdrukud kui ka poisid. Päris tüdrukute raamatut ma vist kirjutada ei oskaks. Ja vist ei saaks asja ka puhtalt poistele adresseeritud jutustusest. Inimene on inimene ikka juba sündimisest peale.

Kuidas tuleb romaanikirjanikule kasuks see, kui ta on ka luuletaja? Kas saab tuua näiteid "Seltsimees lapse" varal luule ja proosažanri seosest?

Arvasin pikka aega, et minu ainsaks väljendusviisiks on luuletamine: mu esimene "publikatsioon" oli luuletus "Minu kool", mis ilmus ajakirjas Pioneer, kui õppisin neljandas klassis. Värsside avaldamine − samuti III auhind ajakirja kirjandusvõistlusel − mõjus teadagi kümneaastasele lapsele innustavalt. Mulle meeldis ikka päriselt riimide-rütmide leiutamine. Muidugi sain hakkama ka koolikirjanditega, aga omaette olles tahtsin ikka rohkem luuletada.

Tegelikult alustasin oma lapsepõlveloo − st "Seltsimees lapse" esimese variandi kirjapanemist ka värssides. Tudengina arvasin, et sellest tuleb pikem poeem. Kuid kui viisin esimese osa tollal populaarse ajakirja Noorus toimetusse, raputas kirjandustoimetaja Rudolf Rimmel pead ja nentis: "See, mis on lubatud suurele vene dissidendile Solženitsõnile, on kahekümneaastasele Tartu tudengiplikale keelatud! Pealegi − kes see tänapäeval poeeme loeb?!"

Olin mõnda aega tema peale solvunud ja pahane, kuid siis taipasin, et Rimmelil oli õigus. Niikuinii poleks 1960. aastatel seda poeemi avaldatud. Ja tegelikult vajas see teema hoopis täiskasvanulikumat lähenemist. Õnneks pole mul see õnnetu algus säilinud.

Teie mees Raimo Kangro oli tipphelilooja, teie tütred tegelevad samuti loominguga. Kui läksite omal ajal eesti filoloogiat õppima, kas see tähendas, et nägite end juba tulevase loojana?

Jah, pole midagi parata. Kuigi elu oleks kahtlemata palju mugavam, kui peres oleks ka näiteks raamatupidaja, jurist või mõne teise realistlikuma elukutse esindaja, oleme kõik parandamatud humanitaarid. Tegelikult oli Raimo küll üpris ebatüüpiline helilooja. Talle meeldis näiteks puid istutada, maad kaevata ja isegi ehitada. Lastele sisendas ta ka juba maast madalast, et kui midagi soovitakse või ihaldatakse, siis tuleb selle heaks kõvasti tööd teha. Majaehitamisel lõid tüdrukud juba väikesest peast jõudumööda kaasa. Mina küll kahjuks eriti praktiline osavnäpp ei ole, aga kui mulle täpselt ette näidatakse, mida ja kuidas peab tegema, saan ikka hakkama.

Otsus filoloogiat õppima minna tuli aga kuidagi iseenesest. Olin värsse treinud juba siis, kui veel kirjutadagi ei osanud, ning keskkooli lõpetades ei näinud ma muud valikut kui eesti filoloogia. Aga esimesel korral oli Tartus konkurents nii suur, et kolme viie ja ühe neljaga ma sisse ei pääsenud. Järgmisel aastal sain sisseastumiseksamil kõik viied ja minust sai õnnelik tudeng. Selleks ajaks, muide, oli mu esimene raamat − värsivihik "Kummaliselt kiivitajad kurtsid" kassetis "Noored autorid 1965" − juba ilmunud.

Looja on ühte pidi kindlasti kõige õnnelikum inimene. Aga kunagi pole halba ilma heata − mis on loojaks olemise negatiivne külg?

Usun, et igasuguse loomingu juures on palju vastuolulist. Oli ennevanasti ja on ka praegu − ükskõik kui täiuslik kellegi ümbrus ka tunduks. Et midagi luua, peab olema tundlik, kuid samas tähendab tundlikkus ka paljude ebakõlade tajumist ja valudega kokkupuutumist. Kõige paremini on seda väljendanud minu meelest Betti Alver. Ta kirjutas luuletajast, kes palub saatuselt raudseid närve, ning kuuleb vastuseks: "Siitpeale on sul raudsed närvid kogu eluaja. Siitpeale, õnnelik, sa pole luuletaja."