"Minu eesti vanaema" võeti soojalt vastu

Mirtel Pohla tegi peategelasena nii hea soorituse, et mitmele teatrikülastajale tundus ta lausa Julia Augi nägu − asi ei saanud olla vaid punakaks toonitud juustes. Foto: R.A.A.A.M.

Pühapäeval esietendus Vaba Lava Narva teatrikeskuse suures saalis ülevenemaalise tuntusega Narva päritolu lavastaja ja näitleja Julia Augi perekonnalugu "Minu eesti vanaema", mis tänu oma efektsele kujundikeelele kõnetas nii lihtsamat kui kogenumat teatrigurmaani.

Esimene, mis hakkas vastukajadest silma, oli kunstnik Ervin Õunapuu postitus tema Facebooki lehel.

"Avameelne oopus" 

Mees, kes ise on viimastel aastakümnetel enim tuntud ja tunnustatud just lavakujundajana, kirjutab: "Ei saa ütlemata jätta, et tegu on üle hulga aja ühe väga hea, lausa eeskujuliku lavakujundusega, sealhulgas kostüümid. Viimati nägin samal esteetilisel tasemel stsenograafiat paar aastat tagasi Suures Teatris Moskvas. Seal Bolšoi ajaloolisel laval see jahmatas, täna siin vaimustas."

Esietenduseks oli spetsiaalselt kohale tulnud Oleg Lojevski (65), kes on Venemaa teatris kuulus mees, enamiku Venemaa suurte teatrifestivalide ekspert. "Ta juhib ka oma teatrifestivali "Reaalne teater", mis on praegusaja Venemaal üks vanemaid järjepanu toimuvaid festivale. Aastas vaatab ta üle Venemaa ära rohkem kui 300 lavastust. Oma arvutis hoiab ta 16 000 näitemängu, mille on kõik ka läbi lugenud. Viis aastat tagasi sai ta tuttavaks Eesti teatriprodutsendi Meosega, kes suutis temas tekitada nii suure huvi Eesti teatri vastu, et sellest ajast on ta Venemaal levitanud eesti draamatekste," kirjutas mullu Postimehes Lojevski kohta Jaanus Piirsalu.

Lojevski ütles Põhjarannikule, et tema meelest on tegu väga ausa ja avameelse oopusega.

"Suguvõsa- või perekonnalugu polegi ju niisama lihtne pajatada. Alati tahaks midagi lakeerida, et asi paistaks välja parem, kui tegelikkuses on. Mulle tundub, et Julia oli aus. On selline kunstisuund nagu uussiirus ning mulle tundub, et tegu on just uussiirusega. Julia tahab kõneldes ennast kuulata ja ta soovib, et kuulaksid ka teised. Aga eelkõige tahaks kuulda ja kuulata ennast, sest sa väljendad enda valu − just selles peitubki asja mõte.

Julia Augi eesti vanaema rollis astub üles Ülle Kaljuste ja noort Juliat või tema vanaema noorena kujutab nooruke Laura Kukk. Foto: R.A.A.A.M.

Julia leidis õige teatrikeele, mida  vahendavad suurepärased näitlejad, kelle näitlejatöö avaldab muljet. Peaosatäitja (Mirtel Pohla) oli suurepärane. Samuti olid suurepärased meeste (Gert Raudsepp ja Jaak Prints) ning vanaema (Ülle Kaljuste) rollisooritused. Tundub, et Julia leidis teravad lahendused üldiste, lihtsate olukordade tarvis. Näiteks kui kujutatakse Moskva koosviibimist, lüükse tühjasid pokaale vastu pead ning sellest tekib huvitav heli. Tegu on mu meelest tugeva kujundiga," ütleb Lojevski.

Oodatud Venemaal 

Mees lubab teha kõik endast oleneva, et õnnestunud lavastust saaks ka Venemaal näidata. Seda on ilmselt võimalik teha dokumentaalkunsti festivalil Meierholdi keskuses ning Gogol-Tsentris. "Näitame Kirill Serebrennikovile "Minu eesti vanaema" salvestust. Muuseas, seal esietendub lähiajal Läti lavastaja tükk, mis kannab kummalisel kombel pealkirja "Minu vene vanaema". Ilmselt ka teised festivalid oleks huvitatud, sest teema on üldinimlik: ava ennast ja sa saad teada, kes sa oled, kust tuled ning milliseid väärtusi sa kannad; ning seda, millised neist väärtustest on ehtsad. Kindlasti pälvib tükk Venemaal tähelepanu, sest sel on potentsiaali," lisab teatrimees.

Põhjarannik uuris Lojevskilt veel, kas ta leidis ka sel korral Eestis häid mõtteid ja ideesid. "Kutsusin oma festivalile "Reaalne teater", mis järgmisena toimub Jekaterinburgis septembris, lavastuse "Transiit". Seal on suurepärased näitlejad ja suurepärane lugu, mis on Venemaaga kõige tihedamalt seotud. Koostöö jätkub ning minule on Eesti alati seostunud tulevikuga, sest siin tekivad varakult trendid, mis nõuavad pingutust ja tähelepanu," ütleb Lojevski.

Sarnased lood? 

Eurosaadikul Yana Toomil tekkis lavalooga kontakt eelkõige seal käsitletud kodakondsusteema tõttu. 

"On teada asi, et meil on palju inimesi, kes ei saanud sünni järgi kodakondsust selle pärast, et nende vanemad läksid omal ajal Venemaale. Minu vanaisa ja vanaemaga juhtus täpselt sama ja see ongi põhjus, miks mu ema ei saanud kodakondsust. Ilmselt kui nad oleks läinud näiteks Rootsi või USAsse, poleks seda probleemi tekkinud. Ses mõttes olen nõus laval nähtuga," räägib Toom.

Toomi ema kirjutas arhiivi ja sai vastuse, et tema vanaisa lahkus Eestist madrusena, kui oli veel teismeline.

"Vanaemaga nad said tuttavaks Venemaal Piiteris, kus sündis ka minu ema. Nad tulid Eestisse 1944. Kuigi ema vanemad on Eestis elanud ja siia maetud ning tema vend ja kõik üheksa õde olid Eesti kodanikud, kukkus nii välja, et see üldse ei loe. Kunstiline külg? Peaksin praegu olema viisakas. Lavastus on üpris hea, aga ta jäigi küsimustele vastates kahevahele. Julia ütles mulle: "Ei-ei-ei, sel pole mingit praktilist väljundit; see on puhas kunst."

Samas kui see on puhas kunst, sa ei tule sellise teemaga Narva! Samal ajal ma saan Juliast väga hästi aru, sest kui sa tunnetad, et oled mõlema kultuuriruumi osa, sa rabeledki nõnda, st oled kuskil piiri peal − kas siis abstraktselt või päriselt piiril, nagu see praegu Narvas lavastati. Ilmselt Julia Eesti-osa lõi tugevamalt välja ning see on aset leidnud just viimastel aastatel. Venemaal pead identiteedi endas kasvatama." 

Piiripealsed lood 

Toom leiab, et näitlejad ei pidanudki hoomama seda, millest tema räägib: "See pole kunsti eesmärk − viia mingi lahenduseni. Iga vaataja teeb oma järeldused ise. Kokkuvõttes oli kõik tore, aga ma pean veel veidi seedima. Minu puhul oligi probleem see, et segi läksid kaks asja: üks oli personaalne, minu pere lugu ja teisalt kunstiline pool. Pean need veel oma peas kokku panema."

Esietendusel viibis ka Jekaterinburgis tegutsev maailmakuulus Vene režissöör Aleksei Fedortšenko, kelle mitmes filmis on mänginud nii Julia Aug kui tema tütar Polina.

"Muljed on väga head. Lugu koosneb subjektiivsetest muljetest ja mida rohkem on selliseid muljeid, seda täpsem saab olema mälu. Iga katse ajalugu objektiveerida kannab endas vale alget. Viimasel ajal mõtlen sellest palju. Sääraseid näidendeid, filme ja raamatuid peaks olema rohkem − inimesed peaksid rohkem oma lugusid rääkima. Julia kodakondsusloos on väga huvitavad pöörded. Lugu on niivõrd isiklik ja pealtnäha lihtne juriidiline kaasus, aga see toob välja sügava perekondliku draama ning kahe riigi vaheliste suhete loo. 

Olen Juliat kasutanud mitmes oma filmis ja ma ise muidugi teadsin tema lugu, aga mulle meeldib, kuidas ta seda jutustab oma näidendis. See on boonus, kui tead oma näitlejate tausta. Aga Julia pole minule eelkõige näitleja. Ta on kui õde: me sõbrustame ja armastame teineteist; meile meeldib kohtuda ja suhelda," ütleb Fedortšenko, kelle mitut filmi oli võimalik vaadata Vaba Lava Narva keskuses.

Efektsed kujundid 

Endine kultuuriminister Rein Lang, kel on suur teene, et Vaba Lava Narva teatrikeskus üldse sündis, ütleb, et etenduse üldmulje on väga hea ning tegu on väga tugeva lavastusega.

"Palju on kunstilist kujundit, mida kõik peavad endale ise lahti seletama. Tegu pole nii-öelda agitpropiga, kuhu sellise teema käsitlemisel võib jõuda, tegu on ikkagi korraliku teatrikunstiga, mida väärt Vene teatritegija ei pea häbenema, Eesti teatrimaastikul on see väga kõva lugu. 

Julia on üsna imposantne näitleja ja nüüd adud, et tegemist on ka väga tugeva lavastajaga. Mul oleks väga hea meel, kui ta Eestis rohkem lavastaks. Tegu on puhtalt väga isikliku looga. Mitte igaüks ei julgeks oma lugu kogu oma nüansirikkuses nõnda lahti jutustada.

Ja need kujundid! Paberlennukid, pokaalistseen, koer, kelle nimi on Mine Kodu. Teema on ka äge − see pole vaid see, et keegi jääb kodakondsuseta. Ta ise adub, et see on ebaõiglane, aga mis üldse on õiglane? Selle tabas täpselt Peterburi kriitik Marina Dmitrevskaja, kes ütles, et tegelikult − kui rääkida lähiajaloost − on kõik kõigile midagi võlgu. Kuidas see sõlm läbi raiuda, et edasi liikuda − vaat see on küsimus," ütleb Lang.