Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2020/06/01/13130655t1hd490.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/03/18/11875817t1h4615.jpg)
Kuigi režissöör Marko Raat näitas 12. märtsil Jõhvi kontserdimaja kinos Amadeus oma ERMi jaoks valminud dokki "Köök" − mis näitab ühte päeva Eesti viie tipprestorani köögis toimuvast ning seda põnevas võtmes, kus kaadrid jooksevad pidevalt portreevõttena kolme kaupa kõrvu nii, et vaataja näeb 90 minuti jooksul tegelikult 270 minutit kestvat filmi −, räägime meie autoriga hoopis tema teisest värskest dokist, mis kannab pealkirja "Matusepäevikud" ja mille kohta Raat ise arvab, et väga vähesed üldse julgevad seda filmi tema teema tõttu vaadata.
Nii psühholoogias kui ka kunstis peetakse sageli just kõige olulisemaks seda, mis jääb nii-öelda kaadri taha, millest ei räägita, sest see tekitab pinge. Tegid filmi, mis kõneleb kolmest vaimulikust, aga milline on su enda suhe religiooni ja kirikuga?