Marko Raat tegi filmi, mida vähesed vaadata soovivad

Marko Raat: "Sellisel hetkel olen äratehtud, tunnen, et selle nimel tasus olla; adun, mis üldse on minule dokumentaalfilmi fenomen. Need on asjad, mida ei fabritseeri, välja ei mõtle, ette ei kujuta." Foto: Jaanus Samma

Kuigi režissöör Marko Raat näitas 12. märtsil Jõhvi kontserdimaja kinos Amadeus oma ERMi jaoks valminud dokki "Köök" − mis näitab ühte päeva Eesti viie tipprestorani köögis toimuvast ning seda põnevas võtmes, kus kaadrid jooksevad pidevalt portreevõttena kolme kaupa kõrvu nii, et vaataja näeb 90 minuti jooksul tegelikult 270 minutit kestvat filmi −, räägime meie autoriga hoopis tema teisest värskest dokist, mis kannab pealkirja "Matusepäevikud" ja mille kohta Raat ise arvab, et väga vähesed üldse julgevad seda filmi tema teema tõttu vaadata.

Nii psühholoogias kui ka kunstis peetakse sageli just kõige olulisemaks seda, mis jääb nii-öelda kaadri taha, millest ei räägita, sest see tekitab pinge. Tegid filmi, mis kõneleb kolmest vaimulikust, aga milline on su enda suhe religiooni ja kirikuga?

Olen klassikaline nõukaaja laps. Mul oli täiesti ateistlik lapsepõlv, kus esivanemate usust ei räägitud. Alles teatavas vanuses jõuad nende teemade juurde, hakkad huvi tundma. Ükskõik kui modernist sa peast ka ei ole, siiski sa kogu irratsionaalset külge välja ei lülita − et mis need elu servad on? Olen neid hilisemas elus otsima hakanud.