Ingrid Spitz:" Raamatukogutöötaja ajab oma vagu ega koge sageli tunnustust" (1)

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Ingrid Spitz: "Võib-olla oleksin suure ettevõtte jaoks liiga leebe juht. Hindan huumorit ja rõõmsat meelt ning võib-olla oleks mõnes olukorras pidanud olema veidi rangem ja konkreetsema ütlemisega."
Ingrid Spitz: "Võib-olla oleksin suure ettevõtte jaoks liiga leebe juht. Hindan huumorit ja rõõmsat meelt ning võib-olla oleks mõnes olukorras pidanud olema veidi rangem ja konkreetsema ütlemisega." Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Ligi 40 aastat Jõhvi keskraamatukogus ametis olnud Ingrid Spitz on praegu tänu Martin Repinskile Eesti kuulsamaid raamatukogutöötajaid. Mõttetut jupijumala repressiooni annab vaadata ka positiivsest küljest: kui paljudele meist antakse võimalus eluajal tunnustus- ja poolehoiusõnu kuulda?!

Kui küsisin teilt enne intervjuud CVd, ütlesite, et see jäi tööarvutisse, mis omakorda jäi raamatukokku. Mis teil veel Jõhvi keskraamatukokku jäi?

Eks ikka hing jäi. Nii palju aastaid on seal oldud − nii palju tööd ja ettevõtmisi. Ja muidugi ka kallid kolleegid − kõik see, mis raamatukogu moodustab. Mitte ainult oma maja, vaid meil on üle maakonna ja vabariigi raamatukogude võrgustik, kus töötavad samuti väga vahvad inimesed. See ringkond, mis on mind nõnda palju aastaid saatnud, jäi maha. Sellest on ikka väga-väga kahju. 

Tagasi üles