:format(webp)/nginx/o/2024/09/27/16382784t1hf5e7.jpg)
Tänavune september on olnud imeline: päikesekuldne, pihla-, pohla-, kuremarjapunane, õuna- ja seeneküllane. Soe, leebe, rahulik. Nagu tahaks leevendada mitmete varasemate septembrite valulikkust. Nagu tahaks aidata toime tulla ka praeguse ähvardava ohupainega.
1944. aasta septembris põgenesid Eestist kümned tuhanded inimesed punaste lohelõugade eest. Neid, kes tahtsid või pidid sünnimaale jääma, kimbutas punane lohe veel kaua: osa neelas aplalt alla, enamiku pani kammitsaisse ja köidikuist vabanemiseks kulus aastaid − liiga palju aastaid. Praeguseks on punane lohe uusi päid kasvatanud ja laksutab oma veriseid lõugu Ukrainas. Meie siin selles leebes septembris ei suuda hoomatagi sealse hävingu ulatust.
28. septembril 1994. aastal läks Läänemere põhja eestlaste oodatud ja armastatud valge laev; tormine meri neelas Estonia ja märja haua leidsid 852 inimest, nende seas 285 eestlast. Mäletan seda õudust, nagu toimunuks see eile.
/nginx/o/2019/06/10/12248862t1h6066.jpg)