AJUTEADLANE JAAN ARU ⟩ Tehisaru peaks toetama pärisaru, mitte seda rumalamaks tegema

Jaan Aru rääkis kooliaasta eel Toila meedia suvekoolis osalenud õpetajatele, õpilastele ja lastevanematele, kuidas tehisaru õigesti kasutada. "Inimestel oleks vaja rohkem kriitilist mõtlemist, mida aga tehisaru süsteemid ise ei toeta. Seda saab arendada kool." Foto: Margus Ansu / Scanpix

Kool ei saa tehisaru keelata ega kontrollida. Parem on sellega arvestada ja koolitöö tehisarukindlaks muuta, arvab ajuteadlane, Tartu ülikooli arvutiteaduse instituudi kaasprofessor Jaan Aru.

Jaan Aru pole nõus arvamusega, et tehnoloogia on alati kasulik ja lapsed peaksid sellega võimalikult varakult kokku puutuma. Kõik sõltub sellest, kuidas tehnoloogia suhestub sellega, mis on ajus.

"Kui keegi räägib, et mida varem puutub laps kokku nutiseadmega, seda parem, siis tooge talle lihtne näide. Mootorsaag on fantastiline tehnoloogia, aga kõigile on selge, et me ei anna seda viieaastase kätte. Igal tehnoloogial on oma sobiv aeg ja ei ole nii, et mida varem anname kätte mootorsae, seda paremaks mootorsae kasutajaks inimene saab. Samamoodi võime mõelda nutiseadmetest."

Ka hariduse võidukäiku, mis on maailmas viimase kahesaja aasta jooksul toimunud, ei pea ta tehnoloogia teeneks.

"200 aastat tagasi oskas ainult viiendik maailma inimestest lugeda, nüüd on vastupidi. Inimkonna arengu taga on olnud see, et laste ajud on uudishimulikud ja nad tahavad õppida. Seega, kui kusagile Aafrika või India külla viiakse kool ja haridus, siis lapsed hea meelega lähevad sinna, sest see on nende ajule lihtsalt nii palju põnevam kui ükskõik milline alternatiiv, mis seal on."

Nüüd on aga tekkinud tehnoloogiad, mis pakuvad koolile alternatiivi.

"Mitte et nad pakuvad haridust, vaid nad köidavad uudishimu. Kui alternatiiviks on Minecraft, Netflix, YouTube, siis lapse aju võimas relv − uudishimu − saab tegelikult täidetud materjalidega nendest programmidest ja koolil on väga raske võistelda. Kui meie ümber on keskkond, kus on palju hästi põnevaid asju, mis on loodud selleks, et olla hästi põnevad, siis ongi õpetajal raske."

Haridussüsteemis pole sama palju raha

Neuroteadlane ei arva, et kool peaks samasuguseks muutuma.

"Vahel öeldakse, et järelikult peavad koolides ka olema õppetunnid kiiremad, vahelduvad just nagu mängudes või nutiseadmes. See ei ole kindlasti lahendus, sest esiteks ei ole haridussüsteemis sellist raha. Meie vastas on firmad Google ja Meta, mille väärtus on triljoneid. Neil on kõik relvad, et teha selliseid asju, mis hoiavad lapsi ja ka täiskasvanuid endas.

Teiseks ei peaks me seda üldse sihtima. Teadustöö näitab selgelt, et mida rohkem lapsed vaatavad kiirelt muutuvaid asju, seda halvemini suudavad nad tegelikult mõelda ja järele mõelda."

Kool seevastu peaks edasi andma oskust mõelda, keeruliste olukordadega toime tulla ja iseseisvalt hakkama saada. "Peaksime ka ühiskonnana seda toetama ja väärtustama. Oleks väga hea, kui saaksime natuke kaasa aidata ja pidurdada seda, et lapsed ei oleks kogu aeg nutiseadmes, sest muidu on õpetaja töö nii palju raskem," rääkis Jaan Aru.

Kui uskuda suuri tehnoloogiahiidusid, siis tehisaru toetab mõtlemist ega võta laste uudishimu ära, vaid aitab seda tekitada. Jaan Aru sõnul kõlab selline reklaam hästi, aga tegelikult ei ole üldse kindel, et see niimoodi on. Küll tunnustab ta tehisaru võimekust teatavates asjades. Näiteks riigieksami ülesannetega saab ChatGPT väga hästi hakkama.

"Ka ühiskonnaõpetuse või ajaloo arutlusülesanded olid tema jaoks lihtsad juba poolteist aastat tagasi. Alguses oli probleeme matemaatika ja füüsikaga, aga nüüdseks tulevad ka need vastused tehisaru süsteemist väga hästi. See ei tähenda, et alati veatult. Probleem on see, et kui vastus tuleb nii ludinal, siis on vigu vahel raske märgata."

"Aitäh toreda küsimuse eest, vastan hea meelega!"

Kui õpilane kasutab tehisaru abi, siis ta aga tihti kopeerib vastuse. Ka vigase.

"Kust me teame, et õpilane seda teeb? Ma olen ka õppejõud ja näinud oma kodutöödes sellist lauset, mida mitte ükski õpilane ega tudeng maailmas ei kasutaks: "Aitäh toreda küsimuse eest, vastan hea meelega!" See näitab, et meil on õpilasi ja tudengeid, kes isegi ei vaata kordagi seda teksti, mida nad tehisarusüsteemist vastuseks kopeerivad. See ongi üks probleemi allikas. Tehisarusüsteem ise, nii nagu ta on, tegelikult ei aita kaasa, vaid tekitab probleeme juurde."

See muudab aga seda, kuidas me haridust anname ja millised oskused on üldse tähtsad.

"Üks oskus, mis on väga tähtis, on kriitiline mõtlemine. Tehisaruga on võimalik luua väga palju digitaalset prügi. Kõige parem näide selle kohta on, et Amazon pidi elektroonilisi raamatuid müües tegema uue reegli, et igalt autorilt tohib tulla ainult kolm raamatut päevas," tõi Jaan Aru näiteks.

Reegel tundub naeruväärne, sest mõistlik inimene kirjutab võib-olla ühe raamatu aastas. "Aga seal on kümneid tuhandeid tehisaru loodud raamatuid ja kui sa hakkad ostma, siis sa ei saa aru, et need on tehisaru tehtud. Hiljuti oli Inglismaal juhtum, kus perekond sai seenemürgituse, sest nad kasutasid tehisaru loodud seeneõpikut koos tehisaru loodud piltidega."

Ka sotsiaalmeedias, mida lapsed ja noored tarbivad, kasutatakse üha enam tehisaru, et luua pilte ja teksti, mis tõmbaksid rohkem vaataja tähelepanu.

"Noored peaksid aru saama, et sotsiaalmeedias ei ole inimeste eesmärk anda adekvaatset informatsiooni, vaid sellist informatsiooni, et algoritm sulle seda näitaks. Seetõttu tehakse informatsioon emotsionaalsemaks, sest see paneb meid neid asju rohkem vaatama. On tähtis aru saada, et sotsiaalmeedia informatsioon ei ole adekvaatne ja tehisaru tõttu on see veel rohkem prügistunud. Seega, kui noore ainus infoallikas on TikTok, siis ta ei ole hästi informeeritud."

Mõtlemist peab harjutama nagu klaverimängu

Selle valguses on teadlase sõnul vaja, et inimestel oleks rohkem kriitilist mõtlemist, mida aga tehisaru süsteemid ise ei toeta. Seda näitas ka üks hiljuti Türgis tuhande õpilasega tehtud uuring, kus ühel grupil oli ChatGPT ja teisel ei olnud. Ülesannete harjutamise ajal tegi see grupp, kes sai kasutada ChatGPTd, 127% paremini, aga eksamil läks vastupidi.

"Mõtlemine, ülesannete lahendamine on oskused nagu klaverimäng. Kui sa õpid klaverit ja iga kord, kui on keeruline koht, mängib õpetaja selle sulle ära, siis sa ei omanda seda kohta kunagi. Samamoodi on mõtlemise ja ülesannete lahendamisega − kui sa iga kord lased tehisarul ülesande ära teha, siis sa ise ei õpi seda tegema."

Samas on inimese aju niimoodi seatud, et kui tal on võimalik kuidagi vähem teha ja pingutada, siis ta ka teeb seda. "Kui õpilastel on kiusatus lasta kodune ülesanne tehisarul ära teha, siis me ei saa enam edasi minna nii, nagu me oleme läinud. Peame haridussüsteemi muutma nii, et me oleksime tehisaru jaoks valmis."

Jaan Aru sõnul on peamine eesmärk, et tehisaru toetaks pärisaru. "Teiseks me tahame, et iga õpilane mõistaks kooli algusest peale: tehisaru ei ole mitte selleks, et sealt vastuseid kopeerida, vaid selleks, et enda teadmiste lünki parandada. Näiteks kui õpilane millestki aru ei saa, siis on võimalik tehisaru käest küsida − tal on see assistent olemas."

Küll aga ei toeta õppimist see, kui anda edasi samasuguseid koduülesandeid nagu enne ChatGPT aega. "Õpetajal on täiesti mõttetu anda koduülesandeks essee kirjutamine või arutlus, sest ta ei tea, kui palju õpilasi teevad selle ära tehisaruga."

Selle asemel soovitas Jaan Aru liikuda ümberpööratud klassiruumi poole. See tähendab, et tavapärane õppimisprotsess pööratakse ümber nii, et õpilased tutvuvad uute teemadega kodus (sageli digitehnoloogiate abil, nt eelsalvestatud videoid vaadates ja e-materjale lugedes), praktiline töö ja arutelu toimuvad seejärel ühiselt klassiruumis.

"Sellest on pikalt räägitud, aga nüüd on võimalus näiteks 8. klassi õpilastele öelda, et arutame homme immigratsiooni teemat. Õpetaja saab lausa suunata, et räägi tehisaruga sellest teemast, valmista endale ette jutupunktid. Aga õpilane ei saa hinnet mitte kodutöö eest, vaid selle eest, mida ta klassis esitab mitte paberilt maha lugedes, vaid ise rääkides. Seda võiks Eesti koolis üha rohkem olla."

Jaan Aru kinnitusel ei saa kool tehisaru keelata ega kontrollida. Parem on sellega arvestada ja tehisaru kasutusse võtta.

"Me tahame, et meie koolitöö muutuks tehisarukindlaks. Pigem on tehisaru selleks, et õpilane saaks kodus mingeid asju järele vaadata, ja suurem rõhk on arutelul klassis, kus vaatame koos tehisaru vastuseid, näitame, kus on viga, ning läbi selle arendame ka kriitilist mõtlemist."

Tehisaruteemalises arutelus osalesid Marge Varma, Avar Pentel, Diana Afonina ja Vassili Golikov. Foto: Sirle Sommer-Kalda / Põhjarannik

Kuidas tehisintellekt mõjutab õppimist?

Tehisaru tulek on tekitanud õppimises revolutsioonilise olukorra, tõdes haridus- ja teadusministeeriumi üldharidusvaldkonna nõunik Marge Varma.

"Kui on võimalus midagi lihtsamalt ära teha, siis seda tehakse − selles pole kahtlustki. Tuleb väga tõsiselt ümber mõelda, kuidas me õpime," lisas ta.

Arutelu, kuidas tehisintellekt õppimist muudab, toimus kooliaasta eel meediakirjaoskuse ja kogukonna vastupanuvõime suvekoolis Toilas. Arutelu vedas suvekooli korraldaja, Sillamäe lastekaitse ühingu programmide juht Vassili Golikov.

Vestlusest tuli välja, et muutusi koolis takistab liigne hinnetekesksus.

"Koolijuhid ise tõid hiljuti ühel arutelul välja, et õpetajad võib-olla ei paneks iga kord hindeid, aga neil on väga suur tellijate grupp lastevanemate näol, kes kogu aeg nõuavad hindeid, ja mitte lihtsalt hindeid, vaid häid hindeid. Tehisaru tulekuga me ei taha ju olukorda, kus õpetaja genereerib ülesanded tehisaruga, õpilane lahendab need tehisaruga ja siis õpetaja hindab neid tehisaruga. See ei ole tulevik, kuhu me tahaks jõuda," arvas Marge Varma.

Pigem tuleks tehisaru oskuslikult kasutada, nii et see toetaks nii õpilasi kui ka õpetajaid.

Näiteks õpetajatel soovitas Marge Varma kasutada tehisaru võimalusi õppe diferentseerimiseks. "Me tahame riigi tasandil, et peame toetama iga õppija arengut, aga ülesannete diferentseerimine on õpetajale päris suur koormus," selgitas ta.

Samuti annab tehisaru võimaluse kasutada ümberpööratud klassiruumi meetodit, millest kõneles suvekoolis ka Jaan Aru. "Tehisaru tulek on mõnes mõttes kiirendi sellele, mida me oleme tahtnud koolides väga teha, et toimuks sügav õppimine. On igasuguseid võimalusi anda ülesandeid, et tehisaru toetaks õpilase enda mõtlemist," kinnitas Marge Varma.

Koolis tuleks rohkem anda ülesandeid, kus õppija saab erinevatest allikatest infot otsida, aga peab ka ise väga põhjalikult hindama, milline on õige informatsioon, arvas TalTechi Virumaa kolledži arukate süsteemide töörühma lektor ja Toila gümnaasiumi õpetaja Avar Pentel.

"Oluline on arendada kriitilist mõtlemist, oskust teha vahet infoallikatel: millised asjad ma tõstan tähtsamaks, millist informatsiooni ma usaldan rohkem, kus on informatsiooni kvaliteedimärk?"

Õpetajana on Avar Pentelil ChatGPT kasutamisega vastuoluline kogemus.

"Mõne asjaga saab ChatGPT väga hästi hakkama, aga mõnega ei saa. Näiteks pidin eelmisel aastal asendama pikal perioodil ajalooõpetajat ja küsisin ChatGPT-lt "Kuldvillaku" küsimusi koos vastustega kindla perioodi kohta. Ainult 50 protsenti nendest olid kasutatavad. Ülejäänud olid kas vigased, ei olnud küsitud perioodist või olid halvasti koostatud."

Samuti jäi ChatGPT hätta Eesti ajalooga. "Esitasin Eesti ajaloo kohta selliseid küsimusi, kus tegelikult oleks saanud anda faktivastuseid. Guugeldades oleks iga inimene saanud õiged vastused, aga ChatGPT andis täiesti suvaliselt sünteesitud vastuseid," tõi Avar Pentel näiteks.