/nginx/o/2019/01/04/11694811t1ha291.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2024/11/22/16502033t1h2d99.jpg)
Silvia Ilmenskaja armastab vanu maju ja nendega seotud lugusid. Tema enda elus on tähtsat rolli mänginud Vabaduse tänava maja, kus oli tema esimene elukoht ja viimane töökoht − pensionile jäädes töötas vanaproua sama katuse all Narva eesti maja tegevjuhina.
Vabaduse t 20 asuvas majas möödusid Silvia esimesed poolteist eluaastat. 1944. aastal oli seal esialgu kolme õpilasega avatud Narva II keskkool ning tema vanemad töötasid seal õpetajatena. Nende käsutuses oli ka üks kahest kööktoast.
"Teises kööktoas elas vene keele õpetaja Jevgenia Trepova, kes käis mööda varemeid ja keldreid ning hüüdis: "Auuu, kas siin on kedagi?" Ja kui kuskilt kostis hääl või paistis valgus, siis läks selle peale lapsi kooli kutsuma."
/nginx/o/2024/11/22/16502035t1h65f6.jpg)
Samas majas alustas oma kooliteed ka Silvia. Ta käis seal neli esimest klassi. "Ma kirjutan üles lugusid vanadest sõjas säilinud majadest ja mul on sellest majast ka lugu kirjutatud," ütleb Silvia, kes usub, et Vabaduse tänava maja on eesti majale ja seltsile väga hea kodu.
Hoone kerkis tsaariajal Peetri koguduse majaks. "Peetri koguduse õpetajad olid isa ja poeg Kivisted. Minu kätte sattusid poja naise mälestused Narvast, seda käsikirja on nii huvitav lugeda. Alustab ta umbes nii: "Alati, kui ma Narva peale mõtlen, siis meenub, et seal paistis igavesti päike.""
Kui Silvia mõtleb oma lapsepõlve Narvale, tuleb tal eelkõige silme ette varemetes linn.
"Mina sündisin 1946. aastal, ma mäletan seda sodiks pommitatud Narvat. Ainult varemed! Kui jäime emaga linnast tulles videviku peale, siis kusagilt keldritest immitses valgust, seal elasid inimesed. Ja minu oma sugulased − vanaema õde oma pojapojaga − elasid Rüütli tänaval mingis võlvkeldris, kus pidevalt tilkus, nii suvel kui talvel, nii kuiva kui märja ilmaga."
Narva teater vääriks mälestuskivi
Silvia Ilmenskaja meenutab, et kunagi oli Narvas väga vilgas teatrielu: oma näitetrupp oli nii 150 aastat tagasi asutatud eesti seltsil Ilmarine kui mõnevõrra hiljem asutatud karskusseltsil Võitleja.
"Linna kaks teatrit hakkasid niimoodi konkureerima, nagu meil praegu telekanalid konkureerivad, et head saated on ühel ajal. Neil olid etendused samal kuupäeval ja kellaajal. Siis hakkasid ühinemise jutud. Suure hädaga 1925. aastal ühineti ja tekkis Narva teater."
Silvia leiab, et eesti seltsist alguse saanud Narva teatri mälestuseks võiks kivi avada. "Seda on vaja linnavalitsusega arutada. Võib-olla Malmstenid avamisele kutsuda," arutleb ta, viidates, et tuntud Malmstenite teatridünastia sai alguse just Franz ja Hugo Malmstenist, kes enne sõda Narva teatris mängisid.
"Lapseke, ära usalda Vene valitsust!"
Sõda Ukrainas taaselustas mälupildid. Paralleelid tulid iseenesest, nii purustatud linnadest kui Vene sõduritest, kellest Silvia oli kuulnud vanaema juttude kaudu.
"Kui Vene sõdurid tulid, siis vanaema elas Siivertsis juudi surnuaia läheduses, neil oli seal renditalu. Tuli väiksem kamp sõdureid, nägid, et aiamaa. Marssisid üle peenarde, mida nägid, seda rabasid. Vanaema hõikas aknast: "Pojakesed, oodake, ma annan teile, mida vaja, ärge trampige peenarde peal!"
Või siis lugu, kuidas vanaema oli kutsunud sõdurid sööma, aga need kihutasid pererahva enda toast välja ja sõid potid tilgatumaks.
"Ainult lusikaga oli söödud, teised söögiriistad olid puutumata ja käed pühitud laudlina sisse. Ja mütsid olid ka peas olnud. Ei öelnud ei "aitäh" ega "head aega", lihtsalt marssisid minema. Selle peale vanaema ütles, et need küll venelased ei olnud, venelased niimoodi ei käitu."
Sest oma lapse- ja nooruspõlves oli vanaema elanud kõrvuti teistsuguste venelastega.
"Vanaema isa oli Nina küla venelane ja ema eestlannast mõisateenija Viljandimaalt, kes Stolõpini reformi ajal Siberisse rändasid. Vanaema isast sai külavanem ja isegi küla nimetati tema järgi. Ta kasvatas hobuseid ja käis Eestis korduvalt kaubareisil. Terve küla oli rikas, iga talu oli nagu väike mõis. Sealsed inimesed olid töökad, kultuursed, viisakad, alandlikud."
Kuni revolutsioon elu pea peale pööras. Venemaal abiellunud vanaema, kelle maja võeti rahvamajaks, pages iseseisvunud Eestisse.
"Narvas elasid vanaema maja kõrval eestiaegsed venelased, need rääkisid eesti keelt, ka lapsed rääkisid, ja nendega me käisime läbi. Mingisugust trotsi või vihavaenu vanaemal venelaste vastu ei olnud, aga ta ütles mulle: "Lapseke, sa ära usalda mustlasi, baptiste ja Vene valitsust − see on valede valitsus!""
Olid ajad! Üle neljakümne ürituse aastas
Narva eesti selts taasloodi 1998. aastal ja selle tegevus on Silvia Ilmenskaja sõnul olnud vahepeal aktiivsem, siis jälle kippunud hääbuma.
"Kui oli jälle üks n-ö ülesäratamise koosolek ja mind valiti juhatusse, tegin ettepaneku korraldada koosolek, kuhu kutsuda kõik Narva eestlased kokku. Aga et rahvas kokku tuleks, peab ju midagi olema. Kutsusime riigikogu esimehe Ülo Nugise ja Hermanni linnuse suur kontserdisaal oli rahvast täis," läheb Silvia ajas tagasi 1990. aastate esimesse poolde.
Kui Silvia jäi pensionile, pidas ta kümmekond aastat eesti maja tegevjuhi ametit.
"[Tollane esimees] Ants Liimets rääkis, et oleks kedagi eesti majja vaja. Ma ise siis pakkusin ennast. Rahvas harjus sellega ära, et keegi on kohapeal, ja hakkas ka päeval käima. Ma olin seal selle jaoks, et midagi välja mõelda. Kutsusime lektoreid, esinejaid. Kui mälu ei peta, siis oli üle neljakümne ürituse aastas ja seda poolest septembrist poole maini."
Praegu käib ta eesti seltsi üritustel jõudumööda, sest kodunt on raske liikuma pääseda. "Kui on keegi, kes mind viib, siis lähen. Teinekord ei luba tervis osaleda. Viimasel üritusel, kui Kersti Kivirüüt oma raamatut esitles, ma käisin," räägib Silvia, kes sätib ka eesti seltsi juubelipeole.
Peaaegu kogu elu ühel tänaval
Nii vanaema kui ka Silvia oma vanematega elasid pärast sõda Rakvere tänaval, kus on vanaproua kodu tänini. "Siinsamas Rakvere tänaval olid järjest meie maja, vanaema maja, onu maja ja vanaema õe maja. Meile kortereid ei antud. Olin hiljem lihakombinaadis töötades kogu aeg järjekorras esimene, aga ma ei saanud korterit − kõik anti sissesõitnutele."
Lõpuks jäid nende puumajad uute korrusmajade ehitamisele ette. "Viiekorruselised kasarmud," ütleb ta hruštšovkade kohta. "No mis väärtus neil on?" Saatuse vingerpussina elab Silvia nüüd ise ühes sellises "kasarmus" ja näeb aknast teist samasugust ilmetut maja. "Pärast silmaoperatsiooni tehti mul nii kaugele nägemine korda, et ma vaatan vastasmaja aknast televiisorit," võtab ta elu huumoriga.
Linna peal käies jooksevad aga kogu aeg silme eest läbi pildid "Narva enne ja nüüd". "Ma ei mõtle, et on vaja poodi, apteeki, arstile või teatrisse minna. Mõtlen, et ahhaa, see koht on nüüd niimoodi muutunud, aga oli niimoodi..."
Näiteks kui ta möödub Sepa tänaval ühest remonditöökojast, siis enamikule ei ütle see koht midagi. Küll aga Silviale.
"Selle juures seisab veel püsti üks punastest tellistest vana aiapost ja mul on sellest nii palju lugusid! Selle punase posti taga oli sünnitusmaja, kus sündis [koorijuht] Heino Kaljuste. Ta elas oma vanematega paarsada meetrit Rakvere tänava poole ühes puumajas, enne kui nad Narvast ära kolisid. See maja oli 1970. aastateni alles, inimesed elasid sees."
Lood tulevad ise tema juurde
Majalood käivadki Silvial alati käsikäes inimestega.
"Teinekord ma ei teagi nii palju selle maja kohta, aga tean seal elanud inimese kohta või vastupidi. Nii palju, kui kodus räägiti või olen lugenud. Ja teate, nüüd need lood ja pildid tulevad juba ise minu juurde."
Silvia toob näite:
"Tahan kirjutada lugu Sepa tänava majast, kus ma kaks aastat õppisin. Eesti ajal oli see vene gümnaasium ja [ooperilaulja] Veera Neelus õppis seal. Ja kusagil ei ole avalikult Veera Neeluse lapsepõlvepilti. Ma ei ole tema perega tuttav, et minna küsima. Aga mulle on väga hea tuttav Irene Weiss-Wendt, kes on samuti Narvas sündinud [tema poeg Anton Weiss-Wendt on avaldanud Vana-Narva fotokataloogi "Must-valge linn"].
Nendel oli ka maja, ma kirjutasin sellest huvitava loo. Niivõrd huvitav lugu tuli välja, et nüüd on see Narva muuseumi programmis ja Aleksandr Openko giidiprogrammis. Ja Irene tõi ükskord mulle mõned pildid, et talle pole neid vaja. Ühe klassipildi peal on nimekiri kõigist, kes selles lennus õppisid, ja seal on Veera Neelus! Ja niimoodi minuga juhtub."
Tuttavad räägivad Silviale, et ta peaks Narva lugudest raamatu välja andma. "Aga mul ei ole seda ettevõtmist ja ma vist ei taha nii suure tähelepanu keskpunktis olla."
Küll on ta aktiivne Henrich Hanseni nimelises Narva muinsuste seltsis ja soovib oma kodulinna ajalugu võimalikult paljudeni viia. Kui Narva muuseum korraldas kord märtsipommitamise aastapäeval vastlapäeva, kirjutas Silvia muuseumisse ja palus selle ära muuta. "Siis oli küll süda täis, et tulid siia uued inimesed, kes Narvast mitte midagi ei tea ja ei tahagi teada."
Õnneks on üha rohkem neid, kes tahavad.
"Hanseni seltsis on peale minu kaks eestlast. Anname välja venekeelseid alamanahhe ja tõlgime eestikeelseid raamatuid vene keelde, et elanikkonda harida. Mulle on nii mõnigi praeguse poliitika valguses öelnud, et milleks me vene keeles teeme. Tehku me eesti keeles. Aga kes neid Narvas eesti keeles loeb? Muidu ütleme, et need venelased ei tea midagi. Ja ei hakkagi teadma, kui me ise neid ei hari," leiab Silvia, kelle lood ilmuvad almanahhides mõlemas keeles.
Neljandat põlve narvakas usub, et kusagil pole parem kui Narvas, mis on tema kodu.
"Siin on kõik tuttav ja oma. Mulle meeldib, et Narvat on hakatud ilusaks tegema. Promenaadid on tekkinud, mõni majagi on väljast remonditud. Aleksandri kirik sai peaaegu valmis ehitatud, Kreenholmis on restaureeritud maju. See kõik teeb heameelt," ütleb Silvia ja unistab sellest, et kunagi taastatakse kas või jupike vanalinnast.
/nginx/o/2024/11/22/16502038t1h193e.jpg)
"On vaja hauda? Budet!"
Punamonumendid, mis olid põlisnarvakatele aastakümneid pinnuks silmas, on linnapildist kadunud. "Kõik need ausambad, mis olid üle linna laiali, olid propagandistlikud. Mingisugust kunstilist väärtust nendel ei olnud. Mul on pea iga mälestusmärgi kohta oma lugu rääkida," alustab Silvia Ilmenskaja ja jutustab meile kaks.
"Peetri platsil olid bastioni müüri külge kinnitatud suured paksud graniitplaadid, millele olid metallist tähtedega peale pandud kõik väeosad, kes Narva eest olevat sõdinud. Kutsuti minu elukaaslane, kes töötas restaureerimises, linnavalitsusse. Öeldi, et need plaadid on vaja 9. maiks kinnitada. Aga minu elukaaslane, kes oli minust hulga vanem ja omal ajal mobiliseeritud Saksa sõjaväkke, ei tahtnud kohe kuidagi seda tööd ette võtta.
Ta mõtles, mismoodi sellest ära vingerdada, ja küsis, ega seal hauda ei ole. Linnavalitsuse mees oli öelnud: "Hauda? On vaja hauda? Budet mogila, ärge muretsege!" Elukaaslane ütles, et ei-ei, pole vaja. Ta oli tahtnud öelda, et nad surnuaedades ei tööta, aga kuna muud targemat mõtet pähe ei tulnud, siis pidi selle tellimuse vastu võtma.
Mehed tegid ära ja väga kvaliteetselt. Ja nüüd, kui graniitplaaate maha võeti ja televiisorist näidati, siis mul oli hea meel, kui palju pidi vaeva nägema, et neid kätte saada. Mul oli töö pärast hea meel, et see oli kvaliteetne."
* * *
Teise loo jutustas Silviale tema onu. Silvia ema vend Valter mobiliseeriti Saksa sõjaväkke. Tema noorem vend August Vene sõjaväkke. Valteri teed ristusid sõjas Alfons Rebasega, kes olid käinud Narvas koolis ja oli mitmete Saksa juhatusele allunud eesti väeosade ülem.
"Alfons Rebasele oli vaja niisugust tentsikut, kes tunneb Narva linna ja oskab rääkida mõlemat keelt. Ta vaatas sõdurite nimekirjast, kes on Narvast, ja talle hakkas silma minu onu Valteri nimi. Rebane võttis ta enda juurde.
Kui 1944. aastal olid Narva jõe kallastel kuumad lahingud ja leitnant [Igor] Grafov ületas oma kuulipildujatega Narva jõe, siis siinpool oli vastas Saksa väeosa, kus olid peaaegu kõik eestlased. Lahing lõppes Grafovi meestele kurvalt, sest nad kõik hukkusid.
Minu onu oma kaaslastega jõudis kohale, kui lahing oli juba lõppenud. Nad ei leidnud ühtegi elavat inimest, aga avastasid, et peaaegu pooled Grafovi mehed olid tapetud lasuga kuklasse. Nii et Grafov oli arvatavasti ise lasknud taganemisel oma mehed maha. Sest taganeda ju ei tohtinud.
Kui Valter suri, olin mina kolmeaastane ja temalt ma seda ei kuulnud. Aga ta rääkis sellest oma vennale Augustile. Ja kui Grafovile pandi Narva lahingukohta mälestusmärk, ütles onu August mulle: "Ta lasi oma mehed maha, suur kangelane küll!""