Virumaa poetess luuletab köögis

Lehekülg raamatust "Köögilaulud" retseptiga "Töömehe hommikueine või pensionäri lõunasöök". Foto: Peeter Lilleväli

Armastatud luuletaja ja kolumnist Virve Osila tunnistab, et köök on köök igas mõttes − seal sünnivad lisaks maitsvatele küpsetistele ka tema hõrgumad luulepalad. Vaene nõukogude aeg õpetas teda köögis tegema "ei millestki midagi".

Meil on siin toidulehekülg, aga tahaks rääkida ka luulest. Kas sa oskad öelda, milline on köögi ja poeesia suhe?

Ega ma üldistada oska, aga loominguga on tegemist nii luuletades kui kokates. Ja mina olen suisa köögis üles kasvanud. Lapsepõlves olime õhtuti kogu perega köögis, sest igas toas ei raatsitud valgust hoida − petrooli polnud ju jalaga segada. Köögis valmistati toitu nii endile kui loomadele, köögis me sõime, võtsime vastu külalisi, ajasime juttu ja lugesime isaga raamatuid, samal ajal kui ema näputööd tegi. Köögis on mul praeguseski kodus kõige kodusem. Ning köögis on mul sündinud vahest need kõige-kõigemad luuletused ka. On juhtunud sedagi, et "vaim" tuleb peale ja kirjutamise ajal keeb supp üle...

Aga miks ja kuidas sündis 2001. aastal sinu raamat "Köögilaulud", kus luuletused ja retseptid kõrvu seisavad?

"Köögilaulud" ongi selline raamat, mille sündi ma ei osanud ette näha. Mõte, mis mulle teiste poolt pähe pandi, tundus alguses veidrana. Aga mingil hetkel oma sinises köögis istudes hakkas asi ilmet võtma. Ega ma midagi uut neid retsepte kirja pannes leiutanud. Lihtsad ja kodused ning − mis kõige tähtsam − odavad road. Ja miks ei võiks toidulõhnalises köögis nii luuletada kui luuletusi lugeda?!

Üks daam olevat pahandanud, et tema läks luuleraamatut ostma, aga sai "mingid toiduretseptid". Kuidas sinu luules on n-ö püha ja ebapüha, pidulik ja argine, kõrge ja madal esindatud? Saab ja tuleb neid asju üldse eraldi hoida?

Väga hea küsimus! Nii öeldakse vist siis, kui vastata ei osata. Minule ei ole ei luuletamises ega kokkamises midagi eriti pühalikku. Olen väga argine, et mitte öelda hall inimene. Toit ja luule on mulle elusolemiseks vajalikud ning ühtviisi rõõmustab mind see, kui keegi vaimustub mu loomingust või kiidab mu pirukat.

Olen kuulnud, et sul on imelised koogid ja küpsetised. Kus sa oled neid valmistama õppinud?

Nüüd on see koht, kus pean ütlema, et elu on õpetanud mind mitte millestki midagi tegema. Mu ema oli väga haige ja sel ajal kui ma oleksin õpetamist vajanud, tuli mul iseenese tarkusele või lollusele tugineda. Ja hakkama ma sain. Saan senini. Küpsetada mulle lihtsalt meeldis ja kuigi alati ei saanud küpsetis kaubanduslikku välimust, siis söödavate komponentide kokkupanekul midagi söödavat ikka sündis. Aja jooksul on mul välja kujunenud nii-öelda lollikindlad firmakoogid, mis lihtsalt ei saa untsu minna.

Mis sul veel köögis hästi välja tuleb?

Mulle meeldib teha suppe ja aedviljatoite. Need on kuidagi eriti loomingulised ja neisse võib igasugu juurikaid omal valikul sisse toppida. Üldiselt teengi ma rõõmuga igavaid argitoite. Kui lapsedki koju tulevad, siis tahavad nad just näiteks seljankat ja ahjukartuleid. Ja kolmas käik − pannkoogid moosiga − peab sel juhul ikka lõpus olema.

Ütlesid, et üksi elaval inimesel on vähem rõõmu kokata. Siin on vist taas sarnasus luule- ja kokakunsti vahel - ei kirjuta ju inimene vaid enda tarvis luulet?

Kui ma aga üksi olen − ja enamasti ma olen −, siis ei ole mul lõunaks küll mingit kolme käiku. Vahel keedan esmaspäeval potitäie boršisuppi ja saan sellest veel mitu järgmist lõunat söödud. Minuga ongi ju nii, et mind on loodud jagajaks. Koguja ma pole. Kui tean, et lähen ise külla või tulevad mulle külalised, panen pliidi ja praeahju huugama. Sügisesel hoidiste tegemise ajal ütles poeg ikka, et ema teeb jälle suveniire. Koos luuleraamatuga on tore heale sõbrale moosi- või salatipurk kinkida. Ühtmoodi mõnus on ju teada, et mõni mu luuletus või koogilõik on kellelegi elamust pakkunud.

On sul mõni lemmikkokaraamat? Kui jah, siis miks?

Kokaraamatuid on mul vaid käputäis. Kõik Salme Masso omad ja mõni uuem ka. Ma ei järgi väga täpselt retsepte, sutsuke suhkrut ja tsipake jahu ning maitse järgi seda, teist ja kolmandat. Ja raasuke südant tuleb alati toidule lisada − nagu luuletuselegi.

Oled ilmutanud 22 luuleraamatut. Millal võime järgmist oodata ja mis nägu tema on?

Seda ma ei tea. Tõesti. Mul on praegu selline tunne, et mõtete limiit on otsas. Kõik on justkui öeldud. Aga ma arvan, et kui ma sellest "mustast august" kord välja ronin, siis saab mu looming olema ikka minu nägu.