Kuidas meie mehed presidendi vastuvõtul hümni laulsid

Ida-Virumaa koorilauljatel olid päästetöötajate varustusest puudu veel vaid voolikud Foto: AARE REBBAN

See ei ole kaader ulmefilmist ega kellegi sürrealistlikust unenäost, see oligi nii: Ida-Virumaa koorilauljad laulsid presidendi vastuvõtul hümni, seljas kuuma- ja külmakindlad rasked vammused, millega päästetöötajad käivad tuld kustutamas.

Enne veel kui 24. veebruari õhtul kõlas Jõhvi kontserdimajas pidulik "Presidendi marss", kuulutades vabariigi esimese mehe saabumist, ilmusid kõrvalustest saali kummalised mehikesed, suured kiivrid peas ning kaitseriided seljas, tekitades ühtviisi elevust nii peokülalistes kui neis, kes vabariigi aastapäeva kontserdi ülekannet kodus vaatasid. Kes need veel on?

Teeme ära!

Need oli Ida-Virumaa mehed meeskoorist Kaevur ja Kirderanniku koorist, Kiviõli segakoorist Poolkuu ning sekka mõned koorilauljate sõbrad, kokku 24 meest, kes kandsid kontserdi lavastaja Mart Kolditsa tahtel päästetöötajate kaitseriideid ning laulsid hümni.

Miks just sellises riietuses tuli hümni laulda, teab vaid Koldits ise. Kuigi laulumehi Ida-Virumaa pealt kokku ajada aidanud Kirderanniku koorivanem Ene Raudar pakkus välja, et Ida-Virumaa mehed võiksid kanda pigem musta ülikonda, kikilipsu ja kuldset kaevurikiivrit, see variant lavastaja kontseptsiooniga ei sobinud.

Aga mis siis ikka − kui hümni tuleb laulda ilmtingimata päästetöötajate vammustes, siis... Teeme ära! "Me oleks vajaduse korral ka niudevöödes laulma läinud," muheleb Kaevuri ja Kirderanniku segakoori laulja Aare Rebban, kellele avaldasid enim muljet päästetöötajate kiivrid. "Me nägime nendes välja nagu tulnukad."

Hümni laulmiseks kampa kutsutud Kiviõli segakoori Poolkuu ridades on vaid kuus meest. Kõik nad olid tol õhtul platsis ning andsid endast parima. "Väga palav tunne oli," märkis Poolkuu laulja Andrus Talsi rõõmsal muigel.

Palav nii kaudses mõttes − ikkagi esinemine vabariigi presidendi vastuvõtul 850 külalise ees − kui otseses. Rasked vammused panid mehed higistama, kuid õnneks kestis meeste etteaste lühikest aega. Pärast hümni laulmist lasti nad saalist minema ning tagasi kutsuti alles kontserdi viimaseks looks, milleks oli nagu laulupidudelgi "Mu isamaa on minu arm".

Seda lauldi koos kõigi kontserdil esinenud muusikutega juba laval.

"Presidendi marss"

Presidendi külalisena kontserti saalist jälginud Raudarile jäi aga ka selle lõppedes arusaamatuks, miks pidid mehed sel peol just päästetöötajate riideid kandma. "Nad seisid seal seina ääres nagu võõrkehad: keegi ei saanud aru, kes nad sellised on ning mis mõttega nad seal on."

Palunud lavastajalt selgitust, kuulis ta vastuseks, et riik ja rahvas on praegu sellises seisus, et vajaksid ühte sahmakat külma vett värskenduseks. "No siis ma oleks pidanud päästeametist ka mõned voolikud tooma," muigab Raudar, kes käis seal koorilauljatele riideid hankimas.

Meestele endile oli see aga huvitav elamus. "Ega's igal aastal presidendi vastuvõtule pääse," märkis Talsi ning Rebban tõdes, et suure peo n-ö köögipoolel osalemine oli igati põnev.

Kuid Ida-Virumaa koorilauljad polnud ainsad, kes sel suurel peol osalesid.

Tuleval aastal 20. tegevusaasta juubelit tähistav Jõhvi bigbänd mängis vastuvõtul "Presidendi marssi" − siis, kui päästetöötajate vammustes Ida-Virumaa mehed olid saali seinte ääres kohad sisse võtnud ning stsenaarium nägi ette vabariigi esimese mehe saabumist.

"Me oleme nüüd kümme korda kuulsamad," muheles orkestri dirigent Raivo Kallas, viidates kuulsa Jõhvi poisi Elmo Nüganeni sõnadele Pantalonena lavastuses "Armastus kolme apelsini vastu".

"Kui ma saan 10 korda kuulsamaks, siis ma teen selle asja ära," ütles too.