Alaverdi restorani Jõhvis hakkas pidama gruusia veinikaupmees

Iason Adamashvili näitab Alaverdi korralikku Gruusia leivaahju, mille ehitamiseks kulus muu seas 200 kilo jämedat soola, palju savi ja kotiriiet. Tänu ahjule ja tublile pagarile saab nüüd hommikust õhtuni osta sooja gruusiapärast leiba.

FOTO: Peeter Lilleväli

Jõhvi linnakeses on tunda, et Gruusia on eestimaalastele südamelähedane paik. Peale kuulsa Mimino-nimelise restorani on Jõhvis kaubakeskuse idaküljel Vene õigeusu kiriku kõrval uks, kust võib astuda otse sellele külalislahkele maale, kus elavad sama põikpäised ja visad inimesed kui on eestlased.

"Kui inimene siseneb, peab ta taipama, et on astunud tükikesele Gruusia pinnast. Pingutasime, et näiteks koht, kus praegu istume, sarnaneks vana toaga mõnes Gruusia majakeses," räägib Alaverdi uus omanik Iason Adamashvili.

Tükike Gruusiat

Seintel on kaunid käsitöövaibakesed ja kinžallid − isegi üks püss. Peremees näitab saali ja ütleb, et see meenutab aiakest Gruusias ja baarilett on samuti sealses stiilis.

Samal ajal kostab kõlaritest vahvate mägilaste laul − peremees ütleb, et Alaverdis kuuleb eranditult  Gruusia muusikat. Parajasti esineb ansambel Gordela. Ja muidugi rõhutakse Gruusia külalislahkusele.

Kuna Alaverdis on omanik vahetunud − ja Põhjarannik on kirjutanud kohakesest ka eelmise omaniku ajal −, tahame teada, mis on muutunud.  Adamashvili kinnitab, et kõik on muutunud. Enne kandis koht restorani kõlavat nime, aga Adamashvili leiab, et tema peab palju pingutama, et sellist austusväärset tiitlit välja teenida. Mehe definitsiooni järgi on restoranis minimaalselt 17 lauda ja kaks saali, millest väiksem on bankettide korraldamiseks.

"Mõned nimetavad restoranideks ka paiku, kus käib kõva sumin ja lärm. Restoran on koht, kuhu inimene tuleb puhkama, sööma ja jooma. Võin võtta klaasi head veini ja kuulata rahulikku muusikat − restoranis!" räägib mees, kes teab veinidest nii mõndagi.

Mees räägib, kuidas veiniteol on Gruusias juba mõne tuhande aasta pikkune traditsioon, ja lisab tähendamissõna.

"Kui Issand Jumal jagas rahvastele maid, jäid grusiinid hiljaks, kuid tulid heas tujus: "Issand, anna meile maad!" − "Kus te olite? Ma olen juba kõik maad ära jaganud!" Grusiinid seletasid, et nad on veinitegija-rahvas ja et nad armastavad hästi süüa ja juua ning peolauas istuda: "Tulles siia, istusime mitmel korral maha ja õnnistasime sind hea joogi kõrvale lausutud toostidega − et sa meile hea maa annaksid."

Jumal vaatas, et tegu on väga toredate inimestega ja... andis neile maa, mille oli endale paradiisiks hoidnud."

Veinitraditsioon

Nõnda ongi Gruusias nii meri kui jõed, järved, oaasid ja isegi oma kõrb − David Garejas (selle kauni paiga suur foto on Alaverdi restorani Vene kiriku poolsel aknal), kus on ka liivakivisse uuristatud koobastes mungaklooster.

"Tänu rikkalikule mikrofloorale on ühel väikesel maal erisuguseid viinamarjasorte. Näiteks Gori lähedal kasvavad viinamarjad, mis on ideaalsed vahuveiniks − vein kihiseb loomulikul viisil. Eri piirkondade viinamarjad annavad erisuguse maitse ja kleepuvuse. Mida rohkem on kleepuvust, seda parem ja väljapeetum on vein, mis temast saab," räägib Adamashvili.

Veinid jagunevad margi-, geograafilisteks ja lauaveinideks, aga Alaverdi pakub eranditult nn geograafilisi veine − näiteks kui pudelile on kirjutatud Alasani org, asub viinamarjaistandus, kust marjad pärit, seal.

Härra Adamashvili tegevusega on tuttavad need, kes näiteks Narva Prismast on ostnud imelisi Gruusia veine või imetlenud seal vasest aparaati, millega  saab tšatšat ehk viinamarjapuskarit ajada. Seade on küll pigem suveniiri mõõtu. Adamashvili muigab, et vaevalt keegi vaevub mõne pitsi tšatša valmistamiseks sellist seadet installeerima.

Aga tšatša on tema kauplustes samuti müügil − korralikes pudelites ja puhastatud. Mehel on nüüd ka Tartus kaks poodi, mille peamine artikkel on Gruusia veinid, ja needki asuvad Prisma kauplustes.

Veinikaupmehest restoranipidaja imestab, et Eestis ostavad kaks meest vahel kahe peale ühe veinipudeli. Grusiinid teavad, et kahe-kolme peale kulub neid minimaalselt kümme. Samuti seletab mees, et tõeliseks sümpoosioniks on targem ikka valget veini juua, sest punane aitab kaasa vereloomele ja pärast on vererõhk liiga kõrge. Veinikaupmeest tunneb jutust!

Samas on Adamashvilil ka tuttav eestlane, kel on oma väike veinivabrik, kus tehakse eri marjadest ja puuviljadest veini − isegi kohalikust viinamarjast. Seda meest ta kiidab: "Too mees ei tee ainult äri, tal on ka missioon! Ta teeb asja hingega. Veinitegija ei saa olla kuri, sest tema meeleolu kandub jooki. Veini tehes tuleb rääkida häid sõnu, et vein tooks inimestele rõõmu. Veinitootja külvab headust."

Firmaroogadest nimetab Adamashvili Alaverdi salatit, kus on kurgid ja tomatid, praetud-maitsestatud kanalihatükikesed Gruusia maitseainetega. Salati südames on kastmeks maitsestatud majoneesitörts. Samuti on firmaroaks supp nimega kalakuri, mis on raguusupp.

Talupojakebab paistab silma selle poolest, et sealiha ja sinna juurde kuuluvad sibul, küüslauk ja muu tarviline kraam on hakitud kinžalliga − ei kanna ju talupojad metsas kaasas kööginuga ega hakklihamasinat! Kas Alaverdi kokal on siis pidevalt kinžall vööl? Adamashvili naerab ja ütleb, et nuga meenutab kinžalli.

Kuchmaci on kanamaks väikesteks tükkideks hakituna, segatud Gruusia köögis olulise komponendi, kreeka pähkitega ja  maitseainetega. Paljud road serveeritakse gruusiapärastes savinõudes.

Mandariinid

Adamashvili ütleb, et pole spetsialiseerunud mõne Gruusia piirkonna köögile − Alaverdi esindab kogu Sakharthvelot. Omanik kiidab, et kõik maitseained ja -segud on tal spetsiaalselt Gruusiast toodud. Näiteks Põhjaranniku tiimile pakutud väga maitsva hartšoo maitsesegu hartšoo-suneli on sealt pärit.

Alaverdis on korralik Gruusia leivaahi, mille ehitamiseks kulus muu seas 200 kilo jämedat soola. Tänu ahjule ja tublile pagarile saab nüüd hommikust õhtuni osta sooja gruusiapärast leiba: lavašši, shoti, kahheetia ja emaleiba. Viimane olevat kõige populaarsem Eestis. Ehkki kõik leivad on samast taignast, erinevad nad kuju poolest. Emaleiva nimi tuleneb sellest, et Gruusia emad valmistavad sellist oma lastele: see on muidu pehme ja krõbeda koorikuga, nagu lastele meeldib.

Mees, kes on pärit Gruusia keskosast Mtskheta lähedalt, tuli neli aastat tagasi Gruusiast Eestisse ja elab Narvas. Alaverdi ostis ta mullu augustis ja taasavas selle veebruaris. Nii on Alaverdi tubli Veevalaja. Omaniku sõnul on publik kohta avastamas: kui alguses olid hõivatud päeva jooksul 2-3 lauda, siis nüüd juba 9-10. Sisse astuvad nii välismaalased, kohalikud venelased kui eestlased.

Adamashvili kiidab Eesti ettevõtluskliimat ja seda, kuidas eri rahvused hästi läbi saavad. Mees õpib eesti keelt ja püüab siin hakkama saada: "Nii nagu eestlastele kõlab gruusia keel raskena, on ka grusiinidele eesti keel keeruline. Poes näiteks püüan juba tuttavaid sõnu. Peamine on õige lähenemine. Kui kirjaoskajad inimesed õpetavad, lähevad asjad paika."

Kui enne Alaverdist lahkumist peremehe käest küsime, miks tema arvates Eesti ja Gruusia vastastikku nii suurt sümpaatiat tunnevad, pakub ta, et põhjuseks on mõlema maa raske ajalugu, mille käigus on püsima jäädud ja − veel enam − koguni oma riik loodud. See pole väikestele rahvastele sugugi väike saavutus... Lisaks leiab mees sarnasusi ka inimeste iseloomus: "Eestlased ja grusiinid on ellu jäänud tänu oma põikpäisusele! Meil on ühishuvid kultuuris ja poliitikas."

Koostöö edukuse musternäiteks on Adamashvili meelest väga hea ja unikaalne koos tehtud mängufilm "Mandariinid", mis kandideeris suisa Oscarile. Loodame, et Alaverdi võtab suuna Michelini tärnile.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles