Ära kodustatud talent

Põhjarannik

Kuigi raskused on teinud ASi Viru Keemia Grupi talentide ülelöömises haavatavaks, kinnitab tehnikaosakonna juhataja Marti Viirmäe, et põnev on ka raskel ajal. Ja just põnevus on see, mis ta üle kümne aasta tagasi Tartust Ida-Virumaale tõi.

Sel nädalal kirjutasime sellest, et pikalt Püssi Repo Vabrikuid juhtinud harjumaalane Tiit Kolk lahkub ametist ja põhjuseks on koduigatsus. Teie elate küll praegu perega Toilas, aga kas Tartu igatsus tuleb ka vahel peale?

Minul küll sellega probleeme pole. Mind ei tõmba mingi konkreetse linna või maja poole, vaid pigem elan seal, kus on põnev töökoht. Ma ei saa öelda, et Ida-Virumaal olles igatseksin kuhugi mujale.

Sealjuures ei sidunud teid varem Ida-Virumaaga miski?

Jah. Kui tulin Kohtla-Järvele tööle, olin siia varem sattunud kaks korda. Ühe korra käisin keskkonnatehnoloogia õppeekskursioonil, ka siinsamas VKG territooriumil, ja teisel korral poolkoksimäe otsas proove võtmas. Meil olid seal teadustöö raames murulapid.

Mida te uurisite?

Töötasin tollal Tartu ülikooli geneetikalaboris ja me uurisime poolkoksis muru juurestiku pinnal elavaid mikroobikooslusi. Murulappe töödeldi: osale valati peale huvitavaid baktereid, millele võiksid fenoolid olla eriti meelt mööda ja mis võiksid neid lagundada, ning osale ei valatud, osa väetati, osa mitte.

Vaatasime, kuidas muru poolkoksis kasvama läks. Suurem osa tööst toimus loomulikult laboris bakterite DNAd taga ajades. See, et korra sain siin käia ja labida kätte võtta, et murukamakas laborisse viia, oli väike kõrvalepõige.

Kuidas teile tuli üldse mõte VKGsse tööle kandideerida?

Mulle tundus see koht hirmus põnev. Kuna õppisin keskkonnatehnoloogiat, siis selles valdkonnas pole Ida-Virumaast paremat ja õigemat kohta, kui tahad suuri asju ära teha. Ainult tule ja tee − siin on see koht, kus hüpata.

Mõtlesin, et ma ei tahaks minna keskkonnaspetsialistiks või -juhiks kuhugi allhanget tegevasse plastdetaile tootvasse ettevõttesse.

2004. aastal, kui olin Tartu ülikooli magistrantuuris ikka oma mikroobide peal, otsiti Viru Keemia Grupis keskkonnaspetsialisti. Vaatasin, et see on ettevõte, kus ma tahaksin töötada, ja kandideerisin.

Keskkonnaspetsialistiks teid ei valitud, aga personaliosakond teid enam peost ei lasknud.

Jah, käisin vestlusel, mille järel helistati tagasi ja öeldi: "Keskkonnaspetsialistiks me sind ei võta, aga tule tagasi, tahaks sinuga rääkida." Mind palgati vee-ettevõttesse Viru Vesi projektijuhiks. Hiljem sain seal tehnoloogiaosakonna juhatajaks ja juhatuse liikmeks.

2010. aastal, kui Viru Vesi lõpetas tegevuse jagunemise teel, tulin Viru Keemia Gruppi. Alguses jälle projektijuhiks, nüüd juhin tehnikaosakonda.

Ütlesite, et tulite VKGsse põnevuse pärast. Mida põnevat on praegusel tööl teile pakkuda?

Tehnikaosakonna tegevusvaldkond on väga lai: ohtlike kemikaalide registreerimise projektide juhtimine, tööohutus, varahaldus, mis on suunatud tootmisseadmete võimalikult efektiivsele kasutamisele, geoinfosüsteemid, mitmesugused arendusprojektid. Tegeleme ka poolkoksi prügila projektidega ja energiaauditiga. Peale selle olen VKG Oili ja VKG Energia nõukogu liige.

Nii et tegevust on palju ja panused on väga suured. Ma ei kujuta ette, et kusagil mujal saaks sellise mahuga projektide juures olla.

Isegi keerulised ajad pole sundinud uute väljakutsete järele vaatama?

See ei ole esimene kriis, mida ma olen Viru Keemia Grupis läbi käinud. Kõik otsused, mida me teeme heal ajal, mõjutavad seda, kuidas me kriisi üle elame. Ja see, kuidas me kriisis käitume, milliseid otsuseid ja muutusi me teeme, loob aluse järgmiseks tõusuks. Piiblis on ka öeldud, et seitse aastat on külluseaastad ja kolm aastat on ikaldust.

Palga kärpimine, mis puudutas kõiki ettevõtte töötajaid, ei saa ju meeldiv olla.

Kuigi need otsused olid väga valusad ja pidin ka oma osakonnas inimesi koondama, on kriisis kiiresti tegutsemine ainuõige.

Kartsin, et kui kriisiga kõik arendusprojektid ära kaovad, pole enam midagi põnevat teha, aga kohe-kohe on aprill ja ei saaks öelda, et igav oleks hakanud.

Talentidele, kes siin töötavad, on küll hakanud järsku mujalt pakkumisi tulema. Talentide puudus on majanduses üks suuremaid riske ja mitte ainult põlevkivitööstuses, vaid kogu tootmises üle maailma. On näha, et ettevõtted vajavad paindlikke insenere, kes suudaksid tegelda seadmete juhtimise ja programmeerimise vahepealsega, oleks igati paindlikud ja suudaksid pidevalt õppida.

See, kas ettevõte suudab selliseid talente ligi meelitada ja kinni hoida, muutub üha suuremaks võtmeküsimuseks. Ja kui me räägime talentide meelitamisest, siis peavad ettevõtted − eriti suurettevõtted − kogukonda panustama. Kunagi Slantsehim [Kohtla-Järve keemiakombinaat - toim.] ehitas Kohtla-Järvele kultuurimaja. Praegu sellist raha ei ole, et kultuurimaja püsti panna, aga tuleb tegelda noortega − muidu lendavad talendid minema.

Suurettevõtted on järelkasvu teemaga ka tegelnud ja üheks näiteks on kas või Jõhvi loodav riigigümnaasium, kus reaalsuuna õppekava loomisesse on kaasatud kohalikud ettevõtted, teiste seas VKG.

Jah, kui sa nendes protsessides kaasa ei räägi, siis sa jäädki kõrvale. Tuleb tegelda stereotüüpide murdmisega, nagu tolmav ja haisev tööstus. Et see pole mingi jube töökoht, vaid siin käivad ka juba läpakaga mehed ringi ja juhivad tootmisprotsesse.

Võib-olla on siin mingi seos, aga kui ma olin väike poiss, kinkis tädi mulle roosa kaevurilambi. Käisin sellega küla peal ringi nagu tuus mees. Ehk seetõttu on põlevkivitööstusel olnud minu silmis lapsest peale positiivne maine. Ega ma ei teadnud, mida kaevandused endast täpselt kujutavad, aga mul oli kaevurilamp ja see oli võib-olla positiivse stereotüübi loomine, mis viiski lõpuks selleni, et justkui juhuslikult siia sattusin.

Siit jõuame noore inimeseni: tuleb rääkima inimene Viru Keemia Grupist ja ta ei olegi tahmane, vaid täiesti viisakas mees, kes räägib asjalikku juttu.

Nagu te ise nädal tagasi, kui kõnelesite Jõhvi riigigümnaasiumi infopäeval sellest, miks noortel oleks tark valida reaalsuund, väites, et insenerid valitsevad maailma. 

Eelmisel aastal tuli välja Oxfordi ülikooli teadlaste uuring, kus oli välja arvutatud, et lähema 20 aasta jooksul kaob USAs automatiseerimise ja arvutiseerimise tõttu umbes 45 protsenti praegustest töökohtadest.

Ühelt poolt on automatiseerimine, aga igas automatiseeritud ettevõttes on insenerid − inimesed, kes juhivad roboteid ja hooldavad masinaid.

Need trendid on juba aastaid teada, ometi oleme olukorras, kus näiteks mäeinseneride keskmine vanus on viiekümne ligi, aga noori ei tule piisavalt peale, hoolimata sellest, et insenerid on hästi tasustatud. Miks on jätkuvalt populaarsem saada humanitaariks?

Ma ei oska öelda, kas põhjusel, et reaalained tunduvad liiga rasked ja nende õppimiseks peab pingutama. Ma isegi kandideerisin kunagi politoloogiasse, aga õnneks ei saanud sisse.

Võib-olla neid trende ei teavustata piisavalt. Võib ju mõelda, et lähen õppima sotsioloogiat ega pea arvutitega tegelema, aga tuleb välja hoopis nii, et ka sotsioloogia kolib andmepilve.

Et isegi kui valida n-ö pehme ala, ajab infotehnoloogia oma kombitsad igale poole?

Jah. Inimesed peaksid mõtlema selle peale, kus pool arvutiseerimist ja automatiseerimist nad tahavad olla. Kas nad tahavad olla need, kes seda juhivad ja sellest kasu saavad, või need, kelle töökohta see kõige rohkem kaotada ähvardab ning kelle töö olemust see lähemate aastakümnete jooksul kõige rohkem muudab. Mina pole reaalaineid kunagi kartnud, aga infotehnoloogiat tahaks ikka palju oskuslikumalt kasutada. Tunnen selgelt, et pean juurde õppima.

Politoloogi teist ei saanud, aga teie kolleegid räägivad, et kui on vaja meediaga suhelda või ministeeriumides käia, lükatakse just teid sageli ette. 

Olen õppinud keskkonnatehnoloogiks ja töötanud suures energeetikaettevõttes, mistõttu ma pean analüüsima asjad endale nii lihtsaks ja tervikpilti hõlmavaks, et neist aru saaksin. Ilmselt see oskus on vajalik ka selleks, et selgitada põlevkivisektori omapärasid.

Eks Tallinnast paistavad asjad natukene teistmoodi kui kohapealt. Üks meid kõige rohkem kummitav probleem on ajalooline pärandreostus ja see, et inimesed samastavad sellega tänapäeva põlevkivitööstust. Et kui me sõidame Kukruse põlevast aherainemäest mööda, tunneme jubedat väävliseguhaisu, siis mõtleme: näe, põlevkivitööstus on süüdi!

Või kui hakkame Purtse bitumineerunud jõekallastest rääkima, siis ei mõelda, et selle reostamine algas juba Eesti Vabariigi aegsest põlevkiviõlitööstusest, mille tagajärjel sealt lõhelised kadusid.

Paistab, et Ida-Viru keskkond teile muret ei tee, sest kui enamik mujalt tulnud tippjuhtidest eelistab jääda viie päeva idavirulaseks, siis teie kolisite siia kogu perega.

Käisin ka pikalt Tartust, hiljem Tallinnast siia tööle. Kui elukaaslane jäi dekreeti ja sündis tütar, siis mõtlesime, et mis ma sõidan edasi-tagasi, kolime siia. Oleme selle otsusega väga rahul. Probleem oli ainult üürikinnisvara leidmisega. Kuna mul on koer ja laps, siis oli täiesti võimatu leida sobivat üüripinda. Ma ei tea, kumb oli suurem puudus, kas laps või koer.

Otsisin Rakveres, Toilas, Narva-Jõesuus ja ma polekski korterit leidnud, kui ei oleks lõunalauas ühele töökaaslasele kurtnud ja ta poleks minu eest telefonikõnet teinud.

Aga kui siinsest keskkonnast rääkida, siis mis sellel viga on? Kui elasin ametikorteris Kohtla-Järvel, sõitsin maastikurattaga ringi Kohtla kaevanduspargis või mööda pankrannikut ja istusin õhtuti Toila rannas, mis on täiesti müstika − nagu oleks Kreekasse sattunud.

Nüüd elan Toilas ja käin rattaga Pannjärvel, kus on uskumatult mõnus terviserada.

Teie nime leiab paljudes ratta- ja rulluisumaratonide protokollides, aga viimastel aastatel enam mitte. Miks?

Nüüd sõidan rohkem oma rõõmuks. Esiteks seetõttu, et maastikurattamaratonid on 56-60kilomeetrised, sa sõidad kodust teise Eesti otsa ja saad rattaga sõita vähem kui autoga.

Jah, hästi mõnus on ennast proovile panna ja piire avastada, aga mul oli ühel suvel ainult kaks vaba nädalavahetust ja võib-olla siis tekkis võistluste küllastus. Praegu sõidan Pannjärve metsades rohkem kui võistlustel.