"See on Hansu leivapill"

Jõhvi kontserdimaja direktor Piia Tamm, Eesti Kontserdi direktor Jüri Leiten ning Hans Hindpere pojad Tiit (paremalt esimene) ja Peeter (paremalt kolmas) eemaldasid laupäeval katte helilooja klaverilt ning avasid kontserdimaja teisel korrusel Hindpere saali.

FOTO: Matti Kämärä

"See instrument on mulle vana tuttav: see on Hansu leivapill," märkis laupäeval Jõhvi kontserdimajas toimunud Hans Hindpere klaveri esitlusel helilooja kauaaegne sõber Voldemar Kuslap.

Jõhvist pärit helilooja kolmest pojast noorim Tiit Hindpere ütles, et viimased kaks ja pool aastat on see klaver nende kodus Tallinnas vaikinud, sest jäi ilma heast sõbrast, kellega koos tehti palju muusikat. "Jõhvi kontserdimajas on tema tulevik helgem, sest siin on elu, melu ja muusika."

Muhe vanaisa

Isa klaver on Tiit Hindperel meeles varajasest lapsepõlvest, samuti olid talle tuttavad kõik need laulud, mida Kuslap Hindpere loomingust esitas, andes ülevaate Jõhvist pärit helilooja ande mitmekülgsusest.

Kuslap oli Hindperede kodus Tallinnas sage külaline, nagu ka Uno Loop, Priit Aimla, Sulev Nõmmik, Artur Rinne, Hindpere juhendatud ansamblite Vanad Sõbrad ja Meloodia lauljad ning raadiomeelelahutustoimetuse Rameto liikmed. "Külalisi käis palju ning nalja sai palju," nentis Tiit. "Meil armastati kodus ikka seda lugu rääkida, kuidas ma olevat väiksena võtnud telefoni vastu ning teatanud Artur Rinnele, et isa on tualetis ja kuna ta on seal kaua, saab ta minuga pikalt rääkida," naeris ta.

Kuslapi esitatud laulud polnud tuttavad mitte ainult Tiidule, vaid ka tema lastele: 26aastasele Oliverile ja 19aastasele Helenile. Lastelaste sõnul oli Hans Hindpere väga muhe vanaisa, kes nendega koos laulis ning sokutas vandeseltslaslikult pihku mõne kommi ka siis, kui vanemate arvates olid lapsed maiustamisega juba liiale läinud.

Oma koolivaheajad veetsid nad vanaisa ja vanaema suvekodus Iisakus, kus vanaisa klaverimäng oli hommikuseks äratajaks. Iisakuga on seotud ka üks Hindpere lastelaul, mida pole paraku üles kirjutatud. "See räägib sellest, kuidas Oliver sõidab autoga Iisakusse," märkis Helen lõbusalt. Oliver mäletab hästi, kuidas vanaisa seda laulu laulis ning tema istus rooli taga vanaisa põlvedel. Väikese poisi unistus autojuhtimisest oli sellega uhkelt täidetud.

Hea kõlaga

Jõhvi kontserdimaja klaverihäälestaja Veli Sarve hinnangul on Hindpere klaver oma vanusele vaatamata ütlemata kõbus. "Ausalt öeldes poleks oodanudki, et tal veel nii hea kõla on," märkis Sarv, kelle sõnul on see Estonia tiibklaver valmistatud 1960. aastate lõpus või 1970. aastate alguses.

"Sellel klaveril kirjutas ta ilmselt enamiku oma väga laiahaardelisest loomingust," nentis Kuslap, keda sidus heliloojaga ligi poole sajandi pikkune sõprus. "See instrument on mulle jah vana tuttav: see on Hansu leivapill."

Kuslap, kelle repertuaaris on Hindpere lauludel kindel koht, meenutas, et üks neist kuulus ka tema konservatooriumi lõpukavva. "See oli väga huvitav, kuid väga raskesti lauldav lugu, sest Hans oli selle kirjutanud ülimoodsas, atonaalses helikeeles. See oli tema loomingulises käekirjas täiesti erandlik, sest talle olid omased hoopis kaunite meloodiatega, natuke svingilikud lood."

Eesti Kontserdi direktor Jüri Leiten nimetaski Hindpere klaverit meloodilise muusikaajaloo sümboliks ning lubas, et Hindpere lauludele puhutakse kontserdilaval taas elu sisse.

Kuslapi sõnul pööras Hindpere suurt tähelepanu ka laulusõnadele. "Ta oli nende puhul üsna valiv," tõdes Kuslap, tuues esile Priit Aimla kirjutatud sõnad Hindpere loole "Nimetule neiule". "Kohe kindlasti ei kuulunud ta nende heliloojate hulka, kes viisistaksid kas või telefoniraamatut."

"Ta oli väga, väga tore mees, temaga oli alati mõnus vestelda," sõnas Kuslap. "Ja kui me mõnikord lubasime endile paar pitsikest head konjakit, sai räägitud väga paljudest asjadest, sealhulgas ka relatiivsusteooriast," muheles ta.

Tagasi üles
Back