Mida teha Narvaga?

1990ndate algul peaministriks olnud Mart Laar tunnistas oma raamatus, et pärast 1993. aasta autonoomiareferendumi läbikukkumist piirilinnas keerasid riik ja Narva linn üksteisele selja, mis aga oli viga.

See on väga vana jutt sellest, et Narva ja üldse kogu Ida-Virumaa on Eesti osa, mis vajab erilist tähelepanu, erilist lähenemist ja järeleaitamist. Igasuguseid uuringuid, arengukavasid ja tegevusplaane on nende aastatega Ida-Virumaa kohta valminud virnade viisi, siia on suunatud kümneid miljoneid eurosid nii elukeskkonna parandamiseks, hariduse edendamiseks, keeleõppeks kui majanduse arenguks. Ja ikkagi armastavad paljud Eestis mõelda nii, et midagi justkui pole muutunud.

Tegelikult on arengud olnud ju tohutud, eriti kui võrrelda teiste maakondadega. Muidugi, oma mõju on Venemaa lähedusel ning sellelgi, et siinsed vene keelt kõnelevad inimesed on paljuski naaberriigi meediaväljas. Ent siiski ei ole olukord kaugeltki võrreldav näiteks paarikümne aasta tagusega, mil nädalast nädalasse ja kuust kuusse räägiti võimalikust sotsiaalsest katastroofist.

Viimastel aastatel pole ka väga põhjust rääkida siinsete Keskerakonna kontrolli all olevate suurte omavalitsuste teadlikust vastandumisest riigi valitsusele. Sest omavalitsused said lõpuks aru, et see toob pigem kahju kui kasu − kui kaua sa valitsuse süüdistamisel ikka ratsutad. Nii et tundub, et Ida-Virumaa on siiski rohkem näoga Eesti poole kui Eesti riik siiapoole.