"Hea tubane töö"
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jõhvist pärit näitleja Margus Vaher saab tänavu sügisel 65aastaseks. "See pole mingi juubel," rehmab mees käega. "Mul on sel päeval hoopis esietendus."
Vägev vana
"Jumalast tegija jah, vägev vana!" kostab Ugala teatris töötav Margus Vaher, kui räägime tema isast Eugen Vaherist.
Eluaeg kultuuritööd teinud ning Jõhvi harrastusnäitetruppi juhendanud Eugen Vaher on mees, kes oma hiilgeajal jõudis ühe päeva jooksul läbi viia neli matust, ühed pulmad ja lapse ristimise takkaotsa.
Kuigi Margus on teatris mänginud juba 40 aastat, pole kindel, kumb neist on rohkem rahva ees esinenud.
Papa Vaher raporteeris juba seitse aastat tagasi oma 80 aasta juubelil, et on rahva ees olnud 14 500 korda. Ei see isa oma pojast maha jää, olgu teine pealegi elukutseline näitleja!
"Mis maha, ta on must ikka hoopis tükk maad ees!" ütleb Margus.
Üks suur Eesti teater
Papa Vaher oli ka see, kes poja pärast keskkooli lõpetamist käekõrval Tallinna õppima viis. Kuna lavakunstikateedris tol aastal vastuvõttu polnud, viidi paberid sisse pedagoogilise instituudi kultuuriteaduskonda.
Aasta pärast lipsas Vaher sealt lavakooli minema. Kursuse juhendajaks sai ta Grigori Kromanovi, õpingukaaslasteks teiste seas Jüri Aarma, Maria Klenskaja, Elle Kulli, Kaie Mihkelsoni ja Rita Raave.
Vaheri sõnul ei olnud nende lend eriti kokkuhoidev, sestap väljaspool teatrit ei kohtuta. "Teatris puutume aga ikka kokku," ütleb Vaher. "Mariat ja Kaiet näen ma siis, kui Ugala käib Draamateatris mängimas. Rita, kes elab Viljandi lähedal, on aga ka Ugala tükkides kaasa teinud."
Erinevalt teiste elukutsete esindajatest saavad näitlejad tänapäeval pidevalt kokku, ütleb Vaher, kelle sõnul võib küll rääkida Ugalast ja Endlast ja Vanemuisest ja teistest teatritest, kuid tegelikult on Eestis üks suur teater. "Nüüd, kus inimestel on rattad tagumiku all, on see tavaline, et kõik lavastavad ja mängivad ka mujal, mitte ainult oma koduteatris. Minu noorusajal oli see väga haruldane."
Ugalast sai Margus Vaherile koduteater kohe pärast lavakooli lõpetamist. Ka Üllar Saaremäe ja Elmo Nüganen alustasid sealt.
"Toredad ajad olid, noori hakkas tulema," meenutab Vaher.
Nüganen lavastas Ugalas 1991. aastal "Armastuse kolme apelsini vastu", millele joosti tormi.
Mõned aastad hiljem olid need noored aga Ugalast kadunud.
"See on loomulik protsess," ütleb Vaher. "Väikesed teatrid on alati olnud hüppelavaks. Pooled Eesti näitlejatest on sealt läbi käinud, ka Ugalast − alates Heino Mandrist ja Einari Koppelist."
Vaher, kes pärast lavakooli lõpetamist 1974. aastal Ugalasse tööle asus, on jäänud siiani paigale.
Einari Koppeli kohta on Vaheril rääkida üks vimkalugu − küll juba sellest ajast, kui Koppel oli Ugalast läinud ja Vanemuise palgal.
"Oli selline lugu jah, et Koppel ja Enn Adusson olid mõlemad sopsus ning Ird [lavastaja Kaarel Ird − toim.] käskis neil minna publiku ette ja öelda, et etendus jääb ära, kuna nad on purjus. Mehed viskasid kulli ja kirja, et kumb läheb. Minna tuli Koppelil, kes astuski eesriide ette ja teatas, et etendus jääb ära, sest... Adusson on täitsa purjus!"
Seasaare teatri lavastaja
Nii nagu papa Vaheril on Jõhvis harrastusnäitetrupp juhtida, nii on see poeg Margusel Viljandis, kus ta on Seasaare harrastusteatri kunstiliseks juhiks juba viis aastat.
Ainult et Seasaare teater on Jõhvi omast mitu, mitu kraadi kangem, olles võitnud üleriigilisel harrastusteatrite festivalil parima suvelavastuse auhinna.
"Meie lavastaja oskab luua hea tervikpildi," on üks trupi liikmetest Sakalale antud intervjuus rääkinud, kiites Vaherit ka sellepärast, et lavastustes pole liigset õhku.
Tänavu märtsis endale päris oma teatrisaali saanud ning seal ise remondi ära teinud seasaarlaste esinemisgraafik on tihe. Trupis on üle 20 inimese ning neid tahab Vaheri sõnul juurdegi tulla. "Täiesti elujõuline organisatsioon," ütleb ta.
Miks üks teater aga sellist nime kannab − Seasaare? Sellepärast, et kui Ugalal veel oma teatrimaja polnud, tegutseti Seasaare kõrtsis, mis 1942. aastal maha põles.
180 rolli
Huvitav, kus Margus Vaher 19. septembril oma juubelit tähistama hakkab? Ugala peab 16. mail maha suure peo ning paneb siis oma uksed kapitaalremondiks kinni, avades need alles tuleva aasta sügisel.
"See pole mingi juubel," rehmab Vaher käega. "Mul on sel päeval hoopis esietendus."
Vaher on teinud 40 aasta jooksul 180 rolli, keskeltläbi neli rolli aastas. "See on maksimum, mis näitlejal olla saab," tõdeb Vaher, kelle sõnul on olnud nii kehvemaid kui paremaid aastaid, nii et kokkuvõttes pole tal kurta millegi üle.
Kriitikud on Vaherit kiitnud ka väikeste rollide eest. "Margus Vaher pole otseselt mu lemmiknäitleja, kuid selles rollis oli ta nii ehe ja mõnus," on üks neist Vaherit kiitnud papa Melkeri rolli eest lavastuses "Väike Tjorven Soolavareselt", teine on aga kirjutanud Sirbis, et Margus Vaher teeb Ingo Normeti lavastuses "Nii nagu taevas" oma mitte just peaosa sellise mõistmise ja hingusega, et see meelde sööbib.
"Oh jumal!" kostab Vaher selle peale. "Ma kriitikat eriti ei loe."
Pime madrus bajaaniga
Vaher on muide Eesti esimene von Trapp. Nimelt tõi Kalju Komissarov 1995. aastal Ugala mängukavva "Heliseva muusika", esimest korda Eestis, ning Vaher mängis seal ühte peaosa von Trappi.
Trappi ei saa mängida, kui laulda ei oska, sest "Edelweiss" on selle rolli külge keevitatud.
Vaher laulab ja veel kuidas! Ja kitarri mängib ta ka. Ta on üks nendest, keda nimetatakse laulvateks näitlejateks.
Pillimäng sai alguse koolipäevil, kui ta osales legendaarse õpetaja Jaan Jõgi käe all tegutsevas kooli estraadiorkestris ning tegi bändi nimega Korallid. Laulnud on ta aga nii kaua, kui ennast mäletab.
"Ka Kohtla-Järve turul olen laulnud," meenutab Vaher, kuidas vanaema ta põlvepikkuse poisina turule kaasa võttis ning seal tuttavaid müüjaid lapselapse heleda lauluhäälega kostitas.
Sellest ajast ja sealtsamast Kohtla-Järve turult on pärit ka Vaheri suurim muusikaelamus: "Triibulises särgis pime madrus mängis bajaani ning laulis venekeelseid laule. See oli väga markantne pilt! Sõjast oli möödas alles kümme aastat, Narva oli toona veel varemeis. "
Hea tubane töö
Möödunud pühapäeval tähistati Tammiku rahvamajas Jõhvi näitemängu 120. aastapäeva. Eugen Vaher osales seal oma näitetrupiga Mask, Margus Vaher oli palutud külalisesinejaks, nagu ka tema õepoeg Tanel Jonas, kes on käinud onu jälgedes: 2004. aastal lõpetas ta lavakooli ning läks Vanemuisesse tööle.
Üks Vanemuises, teine Ugalas − Tammiku rahvamajas saadi esimest korda laval kokku, lauldes ja kitarri mängides.
Margusel endal on kaks poega, mõlemad kõrgelt haritud. Henri Vaher töötab Swedbankis, Berk Vaher, kes on kirjanik, Tartu ülikoolis. Pojad on isa sõnul olnud tublid ning saanud enda koolitamisega hakkama ka välismaal nii, et vanemate käest pole pennigi küsitud.
Kuna Eugen Vaher elab juba pikemat aega Iisakus, pole Margusel Ida-Virumaa ida poole peale ammu asja olnud. "Kui siia sõites hakkan tuhamägede lõhna tundma, tuleb kodune tunne peale," ütleb ta. "Sinna ei saa midagi teha − kodukant jääb kodukandiks."
Vaher, kes omal ajal kultuuripalees Oktoober küll ja küll Ugala trupiga mänginud, pole oma jalga veel Jõhvi kontserdimajja saanud. "Seal teatrietendusi ju ei tehta," on ta veendunud.
Mis jutt see nüüd on? Tehakse küll! Nüüd, kui Ugala remonti läheb, olekski Vaheril õige aeg tulla Jõhvi lavale mängima!
Vaher teeb jube vahvalt järele Jüri Järvetit. Selles võis publik Tammiku rahvamajas veenduda.
"Kõik näitlejad oskavad Järvetit ja ka Baskinit järele teha, see pole mingi kunst," leiab ta. "Vanasti sai koolis ka õppejõude järele tehtud. Ükskord, kui ma Mikiveri järele tegin ning teised naerda hirnusid, jäid nemad korraga vaikseks, mina aga tegin edasi, kuni nägin − Mikk seisab ukse peal. Tardusin soolasambaks, Mikk aega naeris suure häälega ning ütles, et lase edasi."
Aga see tõsieluline lugu, mida Vaher Järvetist Tammiku rahvamaja lavalt rääkis, on järgmine. "Järvet ostis endale kuningas Leari filmirolli eest saadud rahaga Volga ning läks sellega vintis peaga sõitma. Ta armastas napsutada. Miilits peab ta kinni ning ütleb, et seltsimees Järvet, vabandage, aga mulle tundub, et te olete natuke võtnud. "Mis võtnud, ma olen täitsa täis!" vastab Järvet."
Ja kui küsida Vaherilt näitlemisameti kohta, siis võite olla kindlad, et ta vastab teile Järveti sõnadega: "Mis seal ikka... Hea tubane töö!"