Mida ütleb Tšaikovski?

Paruness von Meck ja kaupmees Zgutov − Ülle Lichtfeldt ja Eduard Salmistu. Urmas Lennuki dramaturgia on sisutihe − näitlejatel on, mida mängida, ja nad teevad seda paganama hästi. Foto: Peeter Lilleväli

"Kuidas oli?" küsib Kukruse suveteatri taustajõud, Kohtla vallavanem Etti Kagarov, kui proovis on esimene vaatus lõppenud. Tõstan kaks pöialt taeva poole.

Aga see oli alles esimene vaatus ehk siis lavastusest pool.Kui dramaturg Urmas Lennuki ja lavastaja Eili Neuhausi esimene koostöö Ida-Virumaal − 2009. aastal Ontika mõisas lavale toodud "Mtsenski maakonna leedi Macbeth" − päädis Eesti teatriauhindade galal eriauhinnaga, siis pärast teist vaatust olen ma veendunud, et tänavu tuleb Kukrusele peaauhind ära ning üht-teist veel.

Ta on kuulnud jutte

Kui Neuhaus viis aastat tagasi Kukruse polaarmõisa uksest sisse astus, oli ta veendunud, et siin ei hakka ta mitte kunagi lavastama − nii väikeses majas.

Mõisa härrastemaja pole vahepeal kasvanud, kuid tänavu − mis tänavu, juba tuleval teisipäeval, 21. juulil − esietendub seal Neuhausi lavastatud "Kui seda metsa ees ei oleks". Kohtade arv on muidugi piiratud ning kümnest etendusest viis on välja müüdud − see pole ju vabaõhuetendus, kus ruumi palju ja sääski samuti −, kuid Neuhaus on võtnud sellest väikesest majast maksimumi.

Siiani on mängitud mõisa abihoones. Selle ümberkujundamine etendusepaigaks on olnud teatritegijatele mahukas ettevõtmine ja ega publikki seal ennast kõige paremini tundnud.

Kukruse mõisa härrastemaja oma ballisaaliga on aga selleks lavastuseks loodud − lavastuseks, kus kõlab taustaks vaid klassikaline muusika.

Jumala eest, see muusika pole tüütu nagu porikärbes! "Te ärge kuulake jutte, te kuulake muusikat," ütleb Tšaikovski metseen, paruness von Meck, kui kaupmees Ivan Prokofjevitš Zgutov tahab rääkida sellest, mida ta on kuulnud.

Ta on kuulnud jutte, et Tšaikovski armastab mehi.

Intiimne teater

"Ma ei tea, kust see Tšaikovski mul tuli, aga kuskilt ta tuli," ei mäleta Neuhaus enam isegi, kust sai idee alguse − tuua lavale parunessi ja muusiku lugu ning selle ümber põimuvad teised lood ja lookesed. "Aga Lennuk kirjutas selle loo oma vaatepunktist lähtuvalt nii, et midagi pole teha: kui saad sellise materjali kätte, siis innustud üha rohkem ja rohkem."

Neuhaus lubas prooviperioodi alguses pidulikult ja pühalikult, et seekord pakub ta intiimset, näitlejakeskset teatrit. "Vaatame, mis sellest välja tuleb," kostab ta ebalevalt, "kuidas publik vastu võtab."

Oleme proovis kuss ja vaatame − mina, fotograaf ja Kukruse suveteatri taustajõud, Kohtla vallavanem Etti Kagarov, olles esimeseks publikuks.

Oodake vaid!

Kukruse suveteater tähistab selle lavastusega oma viiendat tegevusaastat. Kas Kagarov oskas oodata, et see tuleb nii hea?

Vallavanem raputab vastuseks pead. "Mul ei olnud sellest õrna aimugi, sest Nagibini raamat "Kuidas metsa osteti", mis  Lennukit inspireeris [Lennuk ise on tekstiraamatusse kirjutanud, et lavatekst on kokku kirjutatud Nagibini, Troyat', Neuhausi, Tšaikovski ja elu enese tähelepanekute põhjal − T.L.], on väga igav, üldse mitte kaasa kiskuv. Et sellest midagi SELLIST luua... See on Lennuki fantaasia, Eili loomingulisus, kunstnik Irina Marjapuu vene hinge tundmine ja näitlejate vägev mäng, mis sellise tulemuse kokku annab. Mul jooksid vahepeal külmavärinad üle selja!"

Mõisaproua von Mecki − Nadežda Filaretovnat − mängib Ülle Lichtfeldt, kaupmees Zgutovit Eduard Salmistu.

Näitlejatel on, mida mängida, sest Lennuki dramaturgia on sisutihe ja tempokas, pealegi on sinna paar vägagi mõjuvat vinti peale keeratud. Ega laud, mis keset ballisaali laiutab, pole asjata tammepuust. Mängitakse nii selle all kui peal; ballisaali kaks ust käivad terve etenduse aja pauguga lahti ja kinni ning korra ronivad näitlejad ka saali aknast sisse.

Kokku on osatäitjaid neli. Tagantjärele hakkad mõtlema, kas tõesti vaid neli, sest tegevus ei aeglustu korrakski ei esimeses ega teises vaatuses.

See lavastus on tõesti palju enamat kui pelgalt meelelahutuslik suvetükk.

Kui te arvate pärast esimest vaatust, et paremaks enam minna ei saa, siis oodake vaid! Kui mõnes lavastuses, filmis, koguni terves seriaalis "head on head ja pahad on pahad" − tegelaskujud ei arene ei sinna ega tänna −, siis siin lajatab teise vaatuse algus puuga pähe: kõik tegelased on muutunud!

Lichtfeldti ja Salmistu kõrval on laval Madis Mäeorg, mängides von Mecki poega Volodjat. 13 aastat Tšaikovskit rahaliselt toetanud von Meckil on ka tütar Julia, teda mängib Margaret Villers − mängib ema tahtel pidevalt klaverit, harjutades näljaga võidu. Publik saab teda näha vaid üksikutel kordadel, see-eest ilmub Julia teises vaatuses ballisaali just siis, kui tundub, et enam pöörasemaks olukord minna ei saa.

Kus pagan on see Madis Mäeorg varem olnud?! Et suur osa Ida-Virumaa teatripublikust ta nime ei tea. Selgub, et von Krahli teatris, kus ta on nii mänginud kui lavastanud.

Ei ole hullu, pärast Neuhausi lavastust hakkab ka siinne publik seda nime teadma.

Mida Tšaikovski ütleb?

"Miks sa sülitad hommikul vara Tšaikovski pildi peale?" küsib von Meck oma pojalt.

"See oli imekaunis, kuidas te seal alasti metsa kohal lendasite!" ütleb kaupmees Zgutov parunessile.

"Viin ja naised − need on Venemaad enne ka päästnud," ütleb Zgutov, konstateerides fakti.

Mida Tšaikovski ütleb?

Tema ei ütle midagi. Publik ei kohtu Tšaikovskiga, nii nagu 13 aasta jooksul Tšaikovskile regulaarselt raha saatnud von Meck ei kohtunud temaga kunagi.

Miks poeg Volodja Tšaikovski pildi peale sülitas? Ja kuidas nii, et paruness alasti metsa kohal lendas, kuused silitamas puusi, kased riivamas rindu? Ma ei saa teile kõike ju ära jutustada!

Minge ostke pilet, kuniks pileteid veel jätkub!