Viktor Andrejev: "Virumaa kolledž on omandamas väikese ülikooli staatust"

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Selle aja jooksul, mil Virumaa kolledžit on juhtinud Viktor Andrejev, on kolledži ülesanne tunduvalt avardunud ning kolledžist on saanud palju rohkem kui tavaline õppeasutus.
Selle aja jooksul, mil Virumaa kolledžit on juhtinud Viktor Andrejev, on kolledži ülesanne tunduvalt avardunud ning kolledžist on saanud palju rohkem kui tavaline õppeasutus. Foto: Peeter Lilleväli

Viktor Andrejev juhib Virumaa kolledžit juba 11. aastat, see tähendab kolmandat ametiaega. Kolledži 15. sünnipäeva puhul vestlesimegi temaga kahest eelmisest ametiajast ja kolmandaks ametiajaks tehtavatest plaanidest.

Virumaa kolledž on 15aastane. Kui arvestada, et esimesed viis aastat olid ellujäämisaeg ning 2005. aastal kolis kolledž endise polütehnikumi tühja hoonesse ja seal õppis vaid 120 tudengit, siis põhimõtteliselt on see, et meil on praegu linnas olemas nüüdisaegne ja soliidne õppeasutus 600 tudengit, 100 töötajat, unikaalsed laboratooriumid, renoveeritud ühiselamu ja põlevkivi kompetentsikeskus −, kõigest 10 aastaga saavutatud tulemus.

Tõepoolest, kolledž on teinud võimsa arenguhüppe. Kuid see ei ole ainuüksi minu teene. Direktori peamine ülesanne on panna kokku ühtehoidev kollektiiv ja häälestada ta efektiivsele tööle. Lõime ka uue ametikoha − arendusdirektor. Selleks sai Mare Roosileht, kes enne juhtis tehnikateaduste lektoraati.

Ta sulandus oma uude rolli väga kiiresti ning õppis ära projektide kirjutamise. Vajaduse korral olin talle nõu ja jõuga abiks ning toetasin teda igati. Paljuski just tänu tema jõupingutustele sai kolledž 2011.-2015. aastal projektide kaudu laboratooriumide sisustamiseks nüüdisaegsete seadmetega, taristu parandamiseks ja põlevkivi kompetentsikeskuse ehitamiseks umbes 6 miljonit eurot.

Viimased kümme aastat on mul olnud suurepärased suhted Tallinna tehnikaülikooli rektori Andres Keevallikuga, kes on kõiki kolledži algatusi igati toetanud.

Kõik see, mis kolledžis nende aastate jooksul ära on tehtud, on meeskonnatöö tulemus.

Mis sinul ja su meeskonnal lähitulevikus plaanis on?

Meil on valminud detailplaneering uue korpuse ehitamiseks. See on hädavajalik, kuna kolledžis puudub aktusesaal ning me kasutame suurte ürituste läbiviimiseks üht auditooriumi, neid aga napib meil praegu niigi. Tuleme olukorrast välja tänu sellele, et kolmandal ja neljandal korrusel on sisse seatud boksid õppetöö läbiviimiseks fuajees. Raamatukogu asub ühiselamus, aga kui viia see üle uude korpusesse, siis saaks juurde kohti tudengite majutamiseks, kolledži seinte vahele aga saaks rajada tõelise teadus-tehnilise raamatukogu terve regiooni tarbeks. Samuti ei ole meil praegu korralikku tudengikohvikut.

Ühesõnaga on meil tarvis laieneda. Kuid kahjuks, nagu ma aru saan, ei hakka Euroopa tõukefondid järgmisel viiel aastal ehitust ja seadmete ostmist rahastama ning meil tuleb otsida muid lahendusi.

Ning siis saaksime suurepärase hariduskompleksi. Juba praegu saab kolledžis omandada rakenduskõrgharidust ja õppida magistrantuuris, siin tegutseb kompetentsikeskus. Võib öelda, et kolledž on omandamas väikese ülikooli staatust. Kolm meie kooli lõpetanut, kes töötavad kompetentsikeskuses, on astunud doktorantuuri. Need, kes tulevad meie juurde Tallinna tehnikaülikoolist, tunnevad heas mõttes kadedust, nähes, kui hästi on varustatud meie laboratooriumid, sest sugugi mitte kõikides teaduskondades Tallinnas ei ole selliseid seadmeid.

Vikipeedia andmetel on Virumaa kolledži eripära pedagoogilise logistika kasutamine. Mida see tähendab?

Iga õppeasutus peab töötama oma tuleviku heaks. Meie tulevik aga on tänapäevane kool, gümnaasium, kutsekool. Me teeme kõigiga koostööd. Korraldame 1.-9. klasside õpilastele laagreid, kus viime läbi põnevaid füüsika-, keemia- ja informaatikatunde. Meil on sõlmitud lepingud kuue gümnaasiumiga. Sel moel laiendame me koolilaste silmaringi ning populariseerime tehnikateadmisi, kasvatades ühtlasi lastes huvi tehnikakõrgkoolis õpingute jätkamise vastu.

Ettevõtetega sõlmitud koostöölepingud tagavad meie tudengitele praktikakohad ning võimaluse stipendiumi saada. Nõnda võidavad mõlemad pooled: tudengitel tekib hea motivatsioon, ettevõtted aga pakuvad praktika tulemuste põhjal paljudele tudengitele tööd juba kolledžis õppimise ajal.

Kõik meie erialad on seotud regiooni vajadustega: automaatika, mehaanika, energeetika, ehitus, keemia, infotehnoloogia. Probleeme tudengite vastuvõtuga meil pole ning ettevõtted saavad neile vajalikke spetsialiste. Selles seisnebki pedagoogiline logistika.

Suviti korraldate kooliõpilastele põnevaid loenguid ja seminare, kuid peale selle on pensionäridele avatud rahvaülikool. Kas võib öelda, et kolledž on võtnud enda kanda ka sotsiaalse funktsiooni?

Jah, see on tõepoolest nii. Rahvaülikoolis on meil üle 120 kuulaja. Nad käivad meelsasti loengutes ning külastavad ka praktilisi tunde. Nemad teavad nüüd täpselt, milliseid energisäästulampe tuleb osta ning millised toiduained sisaldavad kõige vähem nitraate. Nad on käinud observatooriumis, botaanikaaias, kunstimuuseumis ja Tallinna loomaaias.

Nii et kolledži ülesanne on tõepoolest tunduvalt avardunud ning see on juba rohkem kui tavaline õppeasutus, kuna me töötame kõikide meie piirkonna elanikkonnagruppidega. Praegugi valmistame ette teadlaste ööd, mis toimub 25. septembril ning kuhu on oodatud kõik huvilised.

Tunnen sind palju aastaid ning ei väsi imestamast, kui palju on sinus energiat, õhinat ja uljust. Sa oled alati heas vormis. See on vist paljuski tänu pidevale noortega suhtlemisele?

Ma tulin Kohtla-Järvele 1971. aastal noore spetsialistina ning olin kaevanduses üks nooremaid mehaanikuid. Linnakomitee esimene sekretär tegi mulle ettepaneku hakata juhtima linna noorte spetsialistide nõukogu, mis toona linnas esimest korda loodi ning hiljem üheks Eesti juhtivaks nõukoguks sai. Nõukogu korraldas noorte spetsialistide ja teadlaste teadus-tehnilisi konverentse, sisustas noorte vaba aega ning viis läbi muid põnevaid üritusi.

See uljus, mis mind noorena täitis, on minus alles tänini. Hiljem tegelesin ma teadusega, pääsesin ülemnõukogusse, olin Tallinna aselinnapea ja riigikogu liige. Nõnda on mul kogunenud rikkalik elukogemus ja ma oskan inimestega suhelda.

Praegu on Virumaa kolledžis 600 tudengit, neist kolmandiku moodustavad noored neiud. Direktor on õppeasutuse omamoodi visiitkaart ning mul on väga hea meel, et minu ümber on palju noori, see sunnib mindki end vormis hoidma. Ma püüan noorte probleemidest ja muredest alati osa võtta.

Kuid peale kõige selle mängib suurt rolli ka eluviis. Tegelen koolipõlvest saati spordiga: koolis harrastasin kergejõustikku, hiljem võrkpalli, ujumist, jooksmist ja suusatamist. See aitab mul vormis olla. Võin uhkustamata öelda, et ma olen viimased 40 aastat peaaegu kogu aeg ühes kaalus olnud. Ning muidugi on abiks ka jalutuskäigud koeraga − minu lemmikuga.

Millised on sinu arvates tänapäeva noored? 

Minu põlvkonda ja tänapäeva noori on väga keeruline võrrelda. Meil ei olnud omal ajal selliseid võimalusi, nagu noortele praegu avatud on. Tänapäeva noored on väga andekad ning kasutavad aktiivselt nüüdisaegseid infotehnoloogiaid. Ent seejuures peab märkima, et kahjuks nad loevad vähe ning neil ei ole piisavalt elavat suhtlust. Ma ei räägi muidugi kõikidest, kuid mõningane kinnisus on siiski täheldatav.

Inimene vastab sellele ajale, milles ta elab. Mulle meeldivad meie tudengid, sest paljusid neid võib oma kodulinna patriootideks nimetada. Näiteks võin tuua ühe neiu, kes lõpetas Kiviõli kooli kuldmedaliga. Ma küsisin talt, miks ta valis just meie kolledži − olid tal ju head võimalused asuda õppima ükskõik millisesse teise õppeasutusse. Ta vastas, et tahab jääda oma kodulinna ning õppida kütuste keemiat ja tehnoloogiat. Tänavu on kolledžisse õppima asunute seas palju neid, kes on gümnaasiumi medaliga lõpetanud, ning mulle kui direktorile teeb suurt rõõmu, et noored ei sõida pärast gümnaasiumi lõpetamist ära, vaid eelistavad jääda oma kodulinna.

Virumaa kolledž on Järve linnaosa ilmet kõvasti muutnud. Siin on praegu nüüdisaegne õppeasutus koos laborite kompleksi ja ühiselamuga. Linlased hääletasid selle poolt, et nimetada kolledži kõrval asuv bussipeatus ümber Virumaa kolledži peatuseks. Selle üle võib uhkust tunda.

Peamine on see, et meil on ühtehoidev ja sõbralik kollektiiv ning meie töötajad on suured patrioodid. Praegu õpivad paljud meie tudengid kaugõppes ning paljudel kolledži õppejõududel tuleb tööd teha ka laupäeviti ja pühapäeviti − see on suur koormus.

Kuid samas ma näen, et nad tulevad tööle hea meelega ning neile pakub meie regiooni tehnilise intelligentsi koolitamine suurt rõõmu ja rahuldust. See tähendab, et Ida-Virumaal on tulevikku.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles