"Eesti asi"

President Konstantin Pätsi mälestustahvel Buraševos. Foto: arhiiv

Toomas Griin ja Jaak Eelmets on tegemas võimatut, aga nad teevad seda siiski, monteerides hüplevat videopilti kokku dokumentaalfilmiks pealkirjaga "Eesti asi", mis räägib Eesti esimese presidendi Konstantin Pätsi haua otsimisest Venemaal ning tema säilmete toomisest Eestisse.

Nende kahe mehe töö kohta võib öelda julgelt, et kui nemad seda ei tee, ei tee seda keegi, sest ükski filmiproff ei hakka oma käsi sedavõrd ebakvaliteetse algmaterjaliga üldse määrima.

Tänamatu töö

Seda algmaterjali on Eelmetsa sõnul paarikümne tunni jagu. "Tohutult palju, kuid see kõik on paras silo," tõdeb ta.

Paremat on patt tahtagi, kui ülesvõtjateks on olnud tavalised inimesed, kel pole kaamerakäsitsemisest suurt aimugi.

Aga jumal tänatud, et nad üldse filmisid, vastasel juhul oleks tükk ajalugu jäänud tulevastele põlvedele visualiseerimata.

Toomas Griin teeb filme asjaarmastajana, oma põhitöö kõrvalt, ning on pälvinud ka tunnustust: 2013. aastal sai ta Palamusel Theodor Lutsu filmipäevadel operaatoritöö auhinna filmi "Tartu Vaimu saladus" eest.

Pätsi filmi materjalidega pöördusid ta poole Tallinna amatöörfilmitegijad. Miks Griin selle tänamatu töö ette võttis?

"Noo! Konstantin Päts ikkagi! Teema on ju huvitav," tõdeb ta. "Alguses imestasin, et no kuulge, leidsite ka, kellele pakkuda. Kas tõesti keegi Tallinna proffidest ei taha seda teha, jutt käib ju ikkagi Eesti esimesest presidendist. Aga kui olin materjali ära vaadanud, sain kohe aru, et seda ei taha mitte keegi teha, sest materjal oli niivõrd ebakvaliteetne. Eks me Jaaguga ise ka kahtlesime alguses."

Griini ei köitnud mitte ainult Pätsi nimi, vaid teema inimlikkus: "Kõik need inimesed, kes on kaadrisse jäänud ja seal asjatavad − see kõik näeb välja väga inimlik," märgib ta.

Kaadris on nii Pätsi viimane raviarst, Buraševo psühhoneuroloogiahaigla doktor Ksenja Gusseva kui Pätsi säilmete väljakaevamist filminud Tveri sambotreener Aleksandr Sokolov ja väljakaevamisteks loa andnud külanõukogu esimees Nikolai Pankratjev. Võtmeisikud.

Doktor Gusseva meenutab filmis, et Päts rääkis sageli oma poegadest ning sellest, et tahab tagasi Eestisse.

"Eesti asi" pole veel lõplikult valmis ning Griin kostab muigamisi, et pole veel kindel, kuidas see lõpeb. Et kas lõpp tuleb ikka õnnelik.

Selle loo lõpp on ju ette teada, mis siin mõistatada: Pätsi säilmed maeti 21. oktoobril 1990 Tallinna Metsakalmistule ümber, perekond Pätsi rahulasse.

Miks kannab film pealkirja "Eesti asi"?

Vene mehed ja Eesti asi

Griin otsis pealkirja leidmiseks inspiratsiooni nendest juttudest, mis filmis räägitakse, ning jäi peatuma sambotreeneri huumoriga öeldud sõnadel, et tal tuli selle Eesti asja pärast kannatada.

Öeldud küll huumoriga, aga nii see oli: vene mehed seal kaugel Tveris said kannatada Eesti asja pärast.

Kui külanõukogu esimees Nikolai Pankratjev poleks oma mehesõna öelnud, mine tea, millal ja kas üldse oleks toona saanud hakata Pätsi säilmeid välja kaevama, sest ametivõimud olid ajanud loa väljastamist üksteise kaela ning lõplikku otsust ei julgenud langetada keegi.

Pankratjevile lõppes see töökoha kaotamisega: ta vallandati.

Kergelt ei läinud ka väljakaevamisi filminud Tveri sambokooli direktoril Aleksandr Sokolevil. Tal tuli selle pärast käia mitmeid kordi miilitsas ja prokuratuuris selgitusi andmas. Vintsutamine kestis, kuni Nõukogude Liit lagunes.

Nööp ja nööpauk

Griini filmitegemine on käinud ikka koos Jaak Eelmetsaga, kellel on pikaajaline teleoperaatori töökogemus. Koos on tehtud oma paarkümmend filmi. "Tom on humanitaar ja mõttehiiglane, filmi ideed tulevad temalt," kostab Eelmets. "Omal ajal püüdsin teda ka arvutis monteerima õpetada, aga ta leidis, et see on ikka täiesti võimatu tegevus, ja nii ongi tehniline pool jäänud minu peale."

Eelmets ja Griin on ammused tuttavad: mõlemad Jõhvis sündinud ja üles kasvanud, mõlemad põlevkivitrusti filmistuudios kätt harjutanud. "Tom seal keldristuudios üles kasvaski," muigab Eelmets kui vanem sõber ja seltsimees.

Viimased paarkümmend aastat on Griin elanud Tartus, kuid see pole vahemaa, mille tagant kokku ei saadaks. "Nööpauk on iseenesest üks tühi koht, vot mina olen meie filmitegemiste juures see nööpauk ja Tom on nööp," muheleb Eelmets. "Aga kui pole nööpauku, nööp kinni ei seisa."

Iga kord, kui jõutakse filmi monteerimiseni, leiavad "nööp" ja "nööpauk" poole filmi peal, et sellest ei tule nüüd küll midagi välja, kui jõutakse üle kolmveerandi, paistab asjal jumet olema. "Ja kui viimased kirsid tordi peale pannakse, on emotsioon suur: ah sa raisk, mis välja tuli!" kirjeldab Eelmetsa tööprotsessi. "Mul on äärmiselt meeldiv võimalus olla Tooma filmide esimene vaataja!"

Tuleval kolmapäeval möödub president Konstantin Pätsi säilmete ümbersängitamisest Metsakalmistule 25 aastat ning Eesti muinsuskaitseselts ja Konstantin Pätsi muuseum korrraldavad sel päeval, 21. oktoobril kell 12 presidendi kalmul mälestustalituse.

Millal ja kus "Eesti asja" näha saab, ei oska filmi autorid öelda, sest Eestis polegi sellist kino, kus asjaarmastajate mõtte- ja kätetööd näha saaks.