Põlevkivist ammutatud kunst

Raivo Kelomees ja tema joonistused salapärasest Eesti algvormist. Algvormi ennast näeb sel näitusel samuti − läbi klaaskupli. Veebruaris näevad seda ka inglased Birminghamis toimuval Eesti kunstnike grupinäitusel. Foto: Matti Kämärä

Kunstnikud Raivo Kelomees ja Rao Heidmets avasid Jõhvi kontserdimajas näituse "Fossiil", kus kõike, mida näed, ei saa võtta tõe pähe. Jumala eest mitte!

Raivo Kelomees on pistnud klaaskupli alla midagi, mida võiks mänguliselt võtta kui püha graali − kui müütilist reliikviat, millele võiks vabalt juurde pookida ka imettegevad omadused.

"Just, just! Inimesed peavad hakkama käima selle juures põlvitamas, sest sealt kusagilt on pärit nende geenid," muigab autor, minnes mõttemänguga kaasa.

Kelomees on loonud reaalse objekti, mis tegelikult on oma olemuselt imaginaarne.

Ning pannud talle nimeks "Eesti algvorm".

Kui näitus poleks kahasse Rao Heidmetsaga, kes miksib reaalsust fiktiivsega, tehes seda ülima mõnuga, suunurk muigel, siis võiks Kelomehe objekti  puhul piirduda selle vormi imetlemisega, imetledes eelkõige siiski autori mõtet visualiseerida midagi veel ürgsemat kui ürgset just kõrgtehnoloogia, 3D-printeri abil.

Aga jah, Heidmetsa naabrus väljapanekul võimaldab mängumaad veelgi laiendada ning võtta, ikka üks suunurk muigel, seda objekti kui kultusobjekti... Mida annaks edukalt maha müüa!

"Eesti algvorm" võiks edaspidi vaadata meile vastu kruusidelt, linadelt, mütsidelt, sussidelt, koolilapse pinalitelt, võtmehoidjatelt, koomiksitest, tapeedimustrilt jne jne.

"Eesti algvormi" võiks müüa nagu Miki-Hiirt!

Või siis nagu ikoone.

Inimlootega muna

"Eesti algvorm" tuleb idavirulasele kuidagi tuttav ette...

Sel on trilobiidi vanavanaema noorpõlve nägu!

Ega Kelomees teegi sellest saladust, et on "Eesti algvormi" kujundamisel toetunud paleoliitilistele algvormidele.

Neid algvorme on näinud igaüks, kes hoidnud käes tükikest põlevkivi.

Kelomees on Kohtla-Järvelt pärit, seega pole keeruline välja mõelda, miks "Eesti algvorm" on natukene trilobiidi võimalike eellaste ja ühtlasi ka Ida-Virumaa nägu.

"Eesti algvorm" esitles end esimest korda 2012. aastal Tallinnas Vaal-galeriis.

Pärast seda püsis vagusi karpi pistetuna riiuli peal, kuni Kelomees nägi Heidmetsa töid, mida ta valmistus Tallinnas Vabaduse galeriis näitama.

Vähe on kunstnike ühisnäitusi, kus ühisosa pole välja punnitatud, vaid see on sedavõrd ilmne nagu Kelomehe ja Heidmetsa ühisel ekspositsioonil, kus üks esitleb oma "Homo ovumit" ja teine "Eesti algvormi", mis mõlemad visualiseerivad fiktiivmaailma − välja mõeldud maailma.

Heidmets teeb seda nii usutavalt, et jäägi uskuma! Palju ei puudunud, et pärast näitust tutvustavate materjalide läbilugemist oleks ma tormanud peatoimetaja juurde küsimusega, miks meie siin põlevkivimaardla otsas elades ei tea midagi sellest, et põlevkivitüki seest on leitud munakujuline kivistis ja selles munas oli inimloode!

Ta kirjeldab, kuidas selline kivistis tema kätte sattus ja kuidas ta viis selle teaduslaborisse ja... "Minu isa töötas kaevanduses, selle tõttu on see teema ja eriti põlevkivi mind alati köitnud," kirjutab ta. "Mõne aasta eest jõudis tuttavate kaudu minuni kuuldus munakujulise kivistisega põlevkivitükist, mille keegi müüki oli pannud."

Heidmets räägib, et ta ostis kivistise ära ning viis selle teaduslaborisse ja seal selgus, et munas polnudki lind, vaid hoopis inimloode!

Leid missugune! Ja jutt kui usutav! Ainult et... Tegemist pole siiski mitte loodusmuuseumi teadusliku väljapanekuga, vaid kunstinäitusega! Ärge seda, palun, näitusele minnes ära unustage!

Müstiliselt kihvt asi

Heidmets, kuidas siis nii? Nii suure suuga inimesi petma!

Heidmets muigab ning kostab vastuseks, et ta väga palju ei julgenud valetada, balansseerides niigi piiri peal, aga et see oleks olnud väga äge, kui keegi olekski konksu otsa jäänud ja munevat inimest tõe pähe võtnud. "See oli mu varjatud soov," kostab ta rõõmsalt. "Aga siis oleks pidanud veel rohkem valetama."

Rohkem valetada enam ei anna! Kuidas autor oma nahka päästab, kui inimesed sel "teaduslikul" väljapanekul imestusest pikali kukuvad... Mina selle eest ei vastuta: ma olen vaatajat hoiatanud!

"Aga tänapäeva maailm armastabki pooltõdesid. Kogu aeg käib ilge hämamine. Ma olin siis ka samal lainel, ega ma saa kehvem olla," ütleb autor, kes peab põlevkivi tegelikult üheks müstiliselt kihvtiks asjaks ja mitte ainult: ta peab põlevkivi ka väga ilusaks.

Kust Pärnust pärit ja Tallinnas elav Heidmets seda põlevkivi ilu teab?

Aga näe, teab, sest Pärnus oli vanasti telliskivitehas, mida köeti põlevkiviga, ning poisikesed, Heidmets nende seas, käisid tehase tagahoovis põlevkivitükke näppamas − neid, kus põnevad kivistised sees. "Kodus oli üks sahtel mul seda jõle ilusat värki täis," meenutab ta, tõdedes, et lapse fantaasia panid need tükid ikka pööraselt liikuma. Et võib-olla on mõni ufomehike seal ära kivistunud. Loovuse arendamise mõttes on põlevkivi geniaalne värk, kostab Heidmets, leides, et seda tuleks koolides ära kasutada.

Aga nende põnevate kivististe otsimisega põlevkivi seest on nii, et... "Kes ei otsi, see ei leia," ütleb Heidmets ja muigab kavalalt. "Ja kui ei leia, siis tuleb välja mõelda!"

Miljonid ja miljonid turistid

Heidmets on mõelnud ka selle peale, et põlevkivitükkidest peaks hakkama suveniire tootma.

Ida-Virumaal pole selle peale mitte ainult mõeldud, vaid neid on ka tehtud.

"On ka?" on Heidmets siiralt üllatunud, et ta polegi esimene, kes selle peale tuli.

On jah, aga midagi põnevat pole välja tulnud.

Elades Tallinnas Müürivahe tänava ääres, kust kõik need miljonid ja miljonid Tallinna külastavad turistid läbi trambivad, on Heidmets korduvalt mõelnud, miks suveniiripoodides laiutavad matrjoškad ja merevaik, aga eesti asja pole. "Kas tõesti peaks hakkama ise ka sellega tegelema?" on Heidmets seda mõtet mõeldes mõelnud ikka neile põnevatele põlevkivitükkidele.

Ei tea, kas need tükid ka turistidele põnevad on... Põnevamad kui matrjoškad ja muu säherdune kraam.

"Tead, kui seal põlevkivitükikese peal on tükike Väinämöise kannelt, siis, kurat, soomlane ostab selle ära!" usub Heidmets. "Ja kui mõne tüki peale panna tükike Eiffeli torni kui kivistist, ostab prantslane selle ära."

Ida-Virumaa turismiarendajad, üleskutse teile: Heidmets tuleb tööle palgata! Müüa prantslasele Eiffeli torni on sama, mis müüa eskimole lund. Aga näe, see mees on välja mõelnud, kuidas seda põlevkivi abil teha!

"Asjadele tuleb lihtsalt kiiks peale keerata," ütleb ta.

Ojamaa kaevandusest

Heidmetsa töödel on Ida-Virumaaga nii otsene seos, kui üldse annab olla.

Kiiver peas, säärikud jalas, käis ta Viru Keemia Grupi juhtkonna lahkel loal neid põlevkivitükke ise Ojamaa kaevandusest toomas.

"Tohutud kamakad lendasid mingi asjanduse peale," kirjeldab kunstnik oma käiku kaevandusse, pidades selle asjanduse all silmas ilmselt linttransportööri. "Sügav tänu, et mul lubati võtta! Terve suure autotäie tõin ära!"

No siis on mureta: on, millest kunsti teha.

Heidmetsa sõnul kubiseb pealinn inimestest, kes pole põlevkivi kunagi näinud. Tema näituse avamisel Vabaduse galeriis imestati kooris, kui ilus ja põnev see põlevkivi on.

Heidmets on oma näitusetöödeks pildistanud põlevkivi ja veel palju muudki ning pannud need siis fototöötlusprogrammi abil kavalalt kokku.

Tema pilte mitte ainult et tasub ka lähedalt uurida, vaid peab ka lähedalt uurima.

Kui uurida fotot nimega "Muinas-Eesti koduloom", näeb seal askeldamas tillukesi luukeresid.

Ja kui veel lähemalt uurida, näeb ühe luukere sees teist luukeret.

Need suuremad luukered on ninasarviku luukered. Heidmets pildistas neid Tartu teaduskeskuses Ahhaa.

Ja see väike luukere on... Inimese luukere! Seda pildistas ta Tartu kunstikoolis, kus lapsed aeg-ajalt ikka kontmehi natuurist joonistavad.

Nii et see justkui Muinas-Eesti koduloom on justkui pistnud inimese nahka ning niimoodi justkui põlevkivis ära kivistunud.

Need ninasarviku luukered näevad pildil välja just sedamoodi, et kohe-kohe hakkavad nad liikuma.

See pole ka ime, et nad niimoodi välja näevad, sest Heidmets on ju ka tuntud animaator, kelle filmid väljamaal grand prix'sid pälvinud.

Tema esimene film "Tuvitädi" on mul siiani silme ees, nagu oleks teist eile näinud.

Aga ühes asjas Heidmets ei luiska, kui jutustab suure suuga, kuidas ta isa töötas kaevanduses ja kuidas kuuldused munakujulise kivistisega põlevkivitükist rändama läksid ja kuidas Heidmets selle ära ostis ja teaduslaborisse viis.

Et oligi selline muna?

Ei, Heidmetsa isa töötas tõepoolest kaevanduses − Kohtla kaevanduses peaenergeetikuna.