Oonurme poiss, kellest ei saanud laulvat traktoristi

Ants Üleoja: "Olen 58 aastat koore juhatanud ja igasugustes olukordades proovi läinud − vihasena, vahel veidi õlut proovinuna −, aga ikka olen leidnud, et kooriproovi ei tohi minna n-ö poriste kalossidega." Foto: Matti Kämärä

Hennessy aastalõpukontserdil anti kultuurkapitali Ida-Viru ekspertgrupi poolt silmapaistvale Oonurmest pärit dirigendile Ants Üleojale üle elutööpreemia. Põhjarannik uurib, mis annab tänavu 80aastaseks saavale mehele elujõudu, mis paneb tema silma särama.

Kas võib öelda, et 20 aastat tagasi tekkis teil tänu Oonurme koori loomisele Ida-Virumaaga uus side?

Side on algusest peale olnud. Oonurmes on minu sünnikodu, kus veetsin lapsepõlve ja kust läksin kohalikku kooli − muide, samasse majja, kus koor nüüd harjutamas käib. Sealt läksin edasi Tudulinna ja sealt muusikakooli Tartusse, sealt Tallinna. Oonurme ja oma kodutalu on läbi aegade olnud koht, kuhu suvel tulen − suviti elan seal ikka kolm kuud.

Oonurme koor on 20aastane ja ega koor ise ei laula, temaga peab harjutama, aga harjutamas saan käia vaid nädalavahetustel. Kuu jooksul teen kahel nädalavahetusel proove: näiteks reede õhtul ja laupäeva hommikul. Olen autoga mitu tiiru maakerale peale teinud, sõites 20 aasta jooksul kaks-kolm korda kuus seda otsa edasi-tagasi, üks ots on 155 kilomeetrit.

Kuidas saab Oonurme poisist üle Eesti tuntud, tunnustatud ja armastatud dirigent?

Ilma õppimata ei saavuta midagi. Kooli läksin 1944. aasta sügisel, kui sõda veel käis, ja kool algas alles oktoobris-novembris. Mäletan, et oli meeletult vihmane ja porine sügis, korralikke teid polnud. Minu kodu on vahetult raba ääres, kust pääses välja vaid mööda vankriteed ja metsarada, enne kui maanteele jõudis, aga see oli samasugune poriauk kui kõrvalteedki; tegu oli tavalise kruusateega.

Kui räägime sellest, kust laps saab eeskuju, algab kõik sellest, palju kodus lauldakse. Mul on olnud õnn, et peres on olnud väga musikaalsed inimesed, eriti emapoolne suguvõsa − minu onud mängisid kõrge vanuseni Tudulinna orkestris ja olid kõvad laulumehed. Mul oli suur eeskuju ees ning kui olin juba Tartus õppimas ja läksin suviti koju, läksin esmalt onude juurde külla, sest neil olid pasunad kodus − trompet ja bariton −, ning siis tehti ansamblimängu. Kodus olid mul väike akordion ja klaver, sealt algas kuulmise järgi mängimine − enne kui päris tõsiselt õppima hakkasin.

Aga muusikakooli sattusin ses mõttes väga juhuslikult, et polnud ju mingitki baasi. Isa tuli sisseastumiseksamitele Tartusse kaasa, sest ma polnud elus üheski suuremas linnas käinud, ma ei julgenud üksi minna. Isa ütles: "Katsu eksamid ära teha, aga kui ei õnnestu, ega sest midagi − Vaekülas on traktoristide ja kombainerite kool, eks lähed sinna!" Minust oleks võinud saada laulev traktorist, kui ma poleks muusika peale sattunud. Metsast tulnud poiss, kes polnud kahekorruselist majagi näinud, sattus 15aastaselt Tartusse õppima − alguses oli see ehmatus.

Mille järgi valisite muusikas eriala?

Ega palju variante polnud, kuna nooti ma õigupoolest ei tundnud ja klaverit noodi järgi mängida ei osanud. Olin mänginud küll tantsulugusid, aga see oli kuulmise järgi ja harmoonia mõtlesin ise juurde. Ei olnudki teist võimalust kui proovida koorijuhtimise klassi. Seal võeti tollal selliseid algajaid vastu, kes ei osanud klaverit mängida ega teadnud solfedžost midagi − harmooniast rääkimata. Kõik algas puhtalt lehelt. Kuna Tudulinna koolis olin õppinud trompetit mängima, mängisin orkestris, võtsin teiseks erialaks trompeti, aga ei pidanud seal üle poole aasta vastu.

Mul oli lapsepõlves olnud kopsupõletik ja kui mind võeti sõjaväes arvele, oli arstlik komisjon, kus avastati, et mu kopsudes on suured plekid. Pidin trompetimängu jätma ega jäänudki muud üle kui koorijuhtimisega seotud aineid õppida, palju klaverit mängida, solfedžot harjutada. Praegu mõtlen, et nüüdsel ajal selliseid lolle muusikakooli muidugi ei võetaks.

Teie eakaaslased Eri Klas ja Arvo Pärt on legendid. Kui palju te nendega tollal kokku puutusite?

Nende meestega õppisin konservatooriumis koos. Pärt oli minust veidi eespool ja sel ajal oli ta hoopis teistsugune mees, jõi õlut ja elas tõelist tudengielu. Kui Rakveres avati üks hotell, kus on Pärdi oma sviit, olin samuti sinna kutsutud. Ta käis esmalt viirukiga kõik toad üle, aga ma küsisin ta käest väga vaikselt: "Arvo, kas mäletad aegu, kui konsis koos õppisime? Kuidas kihutasid mootorrattaga ja käisid kambas metsasarvemängijaga, kellele meeldis väga viina juua?" Arvo oli väga elav poiss!

Ja Eri oli tõeline möllumees, eluaeg olnud selline, nagu me teda praegugi tunneme; ikka nali ja pullitegemine käis kõigepealt − siis alles õppetöö ja nii edasi. Arvan, et Pärti − ja näiteks Jaan Räätsa ning mitmeid teisi noori mehi − mõjutas õppejõud Heimar Ilves (1914-2002), kes oli tollal ebaharilik õppejõud, teda peeti dissidendiks. Ta koondas enese ümber terve hulga poisse-tüdrukuid, kes olid huvitatud maailmale veidi teise pilguga vaatamisest.

Kuna olete meie Hirvo Survat konservatooriumis viis aastat õpetanud, palusin tal teile paar küsimust välja mõelda...

Oleme Hirvoga palju soola koos ära söönud.

Esimene Hirvo küsimus: kust võtate jõudu − 19. novembril on 80. sünnipäev −, kust võtate selle energia?

Oletan, et üks põhjus on see, et olen läbi-lõhki maapoiss ja väga palju seapekki söönud. Suvine olek looduse keskel maal on oluline − olen ikka loodusevend. Kui tulen Oonurme proovi tegema − talvel kahjuks oma majas elada ei saa, sest seda ei jaksa 1-2 päevaga soojaks kütta −, elan naabrimehe saunas. Aga maja on nii kallis, et igal võimalusel käin sealt läbi, ka talvel, kui on palju lund ja raske sinna ligi pääseda, lasen ekstra traktoriga tee lahti lükata, et vaadata, kas aknad on ikka terved ja kuidas metsloomad maja ümber on käinud. Eks maalt seda energiat saab − linnas annad energiat jubedalt ära!

Aga kuidas toimub energiavahetus kooriga?

Kas koorijuht on diktaator, sõltub paljuski tema isiksusest − on ju neid, kes põhiliselt ainult diktaatorid ongi. Enda kohta ütleks, et ma pole loomult diktaator ja proovitegemine käib väikse naljaga, mõnikord ka piitsa. Aga nii pole, et oleks vaid meeletu nõudlikkus ja surmavalt igav töötegemine. Olen tähele pannud, et vähemalt taidluskoori selline töömeetod eriti edasi ei vii. Proovi tuleb minna hea tujuga. Olen 58 aastat koore juhatanud ja igasugustes olukordades proovi läinud − vihasena, vahel veidi õlut proovinuna −, aga ikka olen leidnud, et kooriproovi ei tohi minna n-ö poriste kalossidega.

Kui lähed proovi oma raskete murede ja kehva tujuga, on proov hukule määratud. Dirigendi meeleolu on esmalt see, mis seltskonna käivitab − surmavalt igav tüüp, kelle mõte on krampis ega liigu, ei jõua kaugele. Mulle on korduvalt ette heidetud, et mul on liiga vähe olnud ambitsiooni; et ma pole endale eesmärgiks seadnud, et minust peab saama see või teine, ma pole maailma naba. Võib-olla on see aidanud nii iseennast säästa kui energiat kokku hoida − pole püüelnud sinna, kuhu tiivad ei kanna. Loomulikku tiibade kandmist olen usaldanud ja ma arvan, et see on mind ka edasi viinud ning energiat säilitanud ja pidevalt lisanud.

Hirvo palus veel küsida, milline kooriliik on teile kõige südamelähedasem.

Esmalt arvasin, et jään kogu eluks segakoori dirigendiks. Siis aga juhtus see, et 1971 kutsuti mind tollase TPI akadeemilise meeskoori juurde peadirigendiks ja seal ma kasvasin ümber "meeskooriusku". Seal olid noored, energiat täis mehed.

Praegu on üle maa probleemiks meessoost koorilauljate vähesus ja sellepärast tahetakse näiteks Jõhvigi riigigümnaasiumi juurde noormeeste koori luua, et tuleks järelkasvu. Mis on teie nõu, et sinna ikka lauljaid leiaks?

Tõsi on, et laulupidude tulevik algab koolist. Kui kooli muusikaõpetus lonkab, pole midagi head loota. Panna täiskasvanu esimest korda kooris laulma, kui tal pole põlvepikkusest poisikesest saati kogemust − sellest ei tule midagi välja. Paljud asjad seisavad praegu vaid patriotismi peal. Aga eks see patriotism lõpeb ära. Kümme aastat tagasi tehti üle riigi 15 noormeeste koori. Nad eksisteerisid kaks-kolm aastat, suur osa neist on praeguseks tegevuse lõpetanud. Neid laulvaid poisse ei jätku! Ja pole ka väga palju häid juhte.

Aga mina isiklikult pole pessimist ega arva, et meie laulupeod kunagi lõpevad − seda ei juhtu iial, sest see traditsioon on niivõrd juurdunud. Vahel on mõne kooriliigi mõõnaperiood. Mõned aastad tagasi olid ka naiskoorid veidi kehvemas seisus, aga naiskoorid on praegu väga hästi kerkinud.