Moodsa hariduslaeva kapten

Tarmo Valgepea leiab, et koolis ei saa töötada hambad ristis, sest siin kujunevad inimesed. "Kuidas ma saan lubada siia töötajaid, kes seda materjali rikuvad?" peab ta personalivalikut ülioluliseks. Foto: Matti Kämärä

Põhjaranniku toimetus valis lõppenud aasta Ida-Virumaa sündmuseks riigigümnaasiumi avamise Jõhvis. Moodsa hariduslaeva kapten Tarmo Valgepea annab aru, kas alus püsib valitud kursil.

Lubasite endale aasta lõpus mitu nädalat puhkust. Masinavärk töötab juba nagu õlitatult ega vaja enam juhi igapäevast kullipilku?

See ongi juhtimise mõõdupuu. Mingit probleemi pole − ülesanded on jagatud, inimesed teevad oma tööd. Ja kui rollid on teada, siis on küsimus, miks nad siia tööle tulid. Palk on üks asi, mis motiveerib, et igal hommikul üles ärgata ja kohale tulla. Aga teine asi on, et nad on võtnud selle asja omaks ja enda teha.

Süsteemi ei tohi üles ehitada ühe inimese võimekusele või juhtimisele. Peab olema nii, et ta võib iga hetk ära minna ja süsteem töötab edasi.

Olümpiavõitja Erki Nool, kes sai kümnevõistlejana teilt nõu kõrgushüppe alal ja on teie praegune golfipartner, on teid iseloomustanud heas mõttes maksimalistina, kes endast ja samamoodi töökaaslastest kõik välja pigistab. On siis õpetajad mõne kuuga nagu tühjaks pigistatud sidrunid või jaksavad veel särada?

Tegelikult on nii, et keegi ei pigista kedagi. Inimene pigistab iseennast ja see peab mõnus olema. Kui teed asja, mis sulle meeldib, siis sa pingutadki ja tunned sellest mõnu. See pole mitte sadomasohhism, vaid oma lemmiktegevusest rõõmu tundmine ja siis sa ei pane tööhulka tähele. Tööhulk võib olla poole väiksem, aga kui inimene teeb seda vastu tahtmist, on koormus talle väga suur.

Sellises maailmas, kus tehakse päris asju − ja koolis tehakse päris asju, sest siin kujunevad uued inimesed −, ei saa endale lubada hambad ristis töötamist ja hädaldamist, kui raske mul on. Kui on raske, mine mujale. Kool ei ole see koht, kus n-ö tööl käia. See töö on maksumaksja kinni makstud, kujunevad inimesed on sinu materjal ja vastutada − kuidas ma saan lubada siia inimesi, kes seda materjali rikuvad?

Uut kooli luues oli teil võimalus valida õpetajad, kes kasutavad nende kätte usaldatud materjali kõige paremal moel?

Minu esimene küsimus oli, miks sa tahad siia kooli tööle tulla. Kui vastus oli selline, et ma tahan lapsi aidata selliseks eluks, mis läheb kokku kooli väärtustega, oligi kõik korras.

Kui elu hakkas peale, tuli välja, kas lubadusi täideti või lubati üht ja tehti teist. See on nüüd juhi asi, kuidas kaadrit komplekteerida ja vajaduse korral ümber mängida.

Mõne inimesega on juba teed lahku läinud?

Jah. Ja lähevad ka edaspidi, see on täiesti normaalne. Kui väärtuste konflikti ei ole, saab kõik asjad ära lahendada, aga kui on erisugused arusaamad väärtustest, siis ütlen ausalt − pole mõtet vaeva näha, sest seda ei muuda. Kui ta esindab väärtusi, mida meie kool ei aktsepteeri, siis kuidas ma lasen ta rahva sekka?

Esimene asi on kokkulepetest kinnipidamine, seal ei ole komakohti. Teine asi on hirmu tekitamine − see on väärtuskonflikt, mida ma üldse ei tolereeri. Hirmutamine on kõige odavam võte, millega õpetaja saab endast nõrgemat allutada ja lapsi rikkuda.

Kui palju on lahkunud koolist õpilasi, kes on avastanud, et see pole neile siiski õige koht?

See on tühine arv. Viis venekeelset õpilast on läinud vene gümnaasiumi. Nad kõik ütlesid põhjenduseks, et ei tule siin toime või arvavad, et ei tule siin toime sellepärast, et seda ainet, mis peab olema eesti keeles, õpetataksegi 100 protsenti eesti keeles, aga vene koolis nad saavad teistmoodi läbi.

On õpilasi, kes on läinud kutsekooli, sest tundsid, et akadeemiline õpe pole nendele ja nad kaotavad siin aega. Samas on õpilasi ka juurde tulnud. Sellised liikumised suurtes süsteemides on täiesti loomulikud.

Alguses oli tunda nii eesti kui vene õpilaste leeris mõningast hirmu koosõppimise suhtes. Kas hirmul olid suured silmad?

Esialgu oli see vestlustes täiesti tunda. Üksteise piidlemine oli täheldatav ka laagris [enne kooliaasta algust toimus Remnikul kolmepäevane tutvumislaager − toim.].

Nüüd võin öelda, et käisin talvepuhkuse ajal kahel üritusel − heategevuslikul kontserdil ja maskiballil − ning märkasin, et noored suhtlevad. Nad on saanud esimesest hirmust üle. Nad avasid ukse sellele teemale.

Kui sul on uks kinni, siis sa ei tea, mis seal toas toimub, oled ainult kuulnud. Aga nüüd nad näevad, mis seal on. Teadmatus tekitab ju monstrumeid, aga nüüd on uks lahti ning neil on kolm aastat aega sisse kiigata, üle läve astuda, omavahel suhelda ja võib-olla siis tehakse üks tuba − polegi seda ust vaja.

Kui palju eesti ja vene noored koos õpivad?

Nii palju, kui on võimalik kokku panna, näiteks keeletundides. Kui õpilased on väga erisugusel tasemel, ei saa neid koos õppima panna. Nagu tõin näiteks Õpetajate Lehes antud intervjuus: kui lähen trenni ja minu kõrgushüppe tulemus on 2.20, aga Ivanil on 2.05 ja latt pannakse minu järgi, mis siis välja tuleb? Mina saan edasi areneda, aga tema lööb peaga kogu aeg vastu latti.

See on halb, kui ühed tunnetavad ära, et on palju nõrgemad kui teised. Mitu korda sa küsid, et kuule, ma ei saanud aru? Piinlik hakkab. Õpilast ei tohi panna sellisesse olukorda, kus tal tekivad negatiivsed tunded, et ma ei julge ega taha.

Aga eesmärk on ikkagi, et eesti ja vene õpilased liiguvad rohkem koosolemise poole. Siiani saab neid ninapidi kokku viia läbi ühiskondlike tegevuste, näiteks lendudeülestes huvirühmades, mida on üle 15. See loob neile võimaluse suhelda tihedamini konkreetsel teemal.

Kui huvi on saada arstiks, siis on teema, millest rääkida. Pole vahet, mis keeles. Ei saa lihtsalt öelda, et minge ja rääkige. See on ainult deklaratsioon. Juhtimise trikk ongi see, et sa pead looma keskkonna, kus saavad toimuda mingisugused asjad, ning kui eesmärk on inimesi omavahel lähendada ja kaotada hirmud, siis sa pead looma sellise formaadi, kus see saab toimuda.

Aga see tuli ikkagi üllatusena, et vene põhikoolidest tulnud õpilased polnud eesti keeles sealmaal, kus pidanuks?

Jah, see oli teada, aga et olukord nii hull on, poleks ma arvanud. Kui Mäetaguse põhikoolis [Valgepea tuli Ida-Virumaale esmalt Mäetaguse kooli direktoriks − toim.] nägin, et vene õpilased ikkagi ei osanud eesti keelt, siis tegime süsteemi ümber ja tänu lastevanemate arusaamisele panime nad eesti klassidesse. Tulemus tuli silmanähtavalt kiiresti.

Gümnaasiumis peate töötama sellise eesti keele oskusega, mis põhikoolidest tuleb, ega saa seda mõjutada.

Mõtlesin, et nad peaksid ikkagi niimoodi keelt oskama, et saavad aru, aga kui viisin läbi vestlusi ja õpetajad hakkasid tagasisidet andma, tuli arusaamine, et ei saa ikka küll. Nii et see oli ikka katastroof.

Kas te näitate näpuga konkreetsete koolide poole, kus on midagi tegemata jäetud, või on midagi süsteemis mäda?

Näitan näpuga süsteemile. Kõik tahavad ellu jääda ning kool proovib ellu jääda nende vahendite ja võimalustega, mis tal on. Sealjuures ma ei räägi rahast, vaid inimestest, nende koolitusest, meelsusest, tahtmisest midagi teha.

Ja nüüd, kui võeti vastu seadus, et 60 protsenti aineõppest peab olema gümnaasiumiastmes eesti keeles, tuli välja, et meil on ikka see nõukaaegne pokazuhha. Formaalselt on kõik tehtud, kuigi ka formaalselt on olnud näiteid, kus on sõna otseses mõttes võltsitud ja petetud. Samas on koole, kus on tehtud oma parim, mida on suudetud teha.

See kompott annab kokku tulemuse, mille puhul õpilased tulevad siia kooli, kus neil on 60 protsenti õppeainetest eesti keeles, ja paksult üle poole pole võimelised õppima samas tempos eestikeelsete noortega.

Olukord on jama. Tehti otsus, et ehitame laeva, aga materjal oli ette valmistamata. See informatsioon, mis tegelikult toimub, peideti ära. Ei öeldud asju välja ilustamata. Tavaline lehelugeja loeb välja, et käib kah. Mina ütlen, et kui laps istub tunnis ja midagi aru ei saa, siis see ei käi kohe mitte kuidagi.

See on avaliku ja erasektori vahe. Kui erasektoris leitakse, et mingi asi rikub mängu, siis võetakse kohe kätte ja hakatakse asjaga tegelema. Avalikus sektoris jäävad asjad õhku hõljuma ja nii nad hõljuvadki.

See on vastutuse küsimus − kes vastutab mille eest. Vastutus tähendab, et kui ma midagi luban, siis teen ära. Teine küsimus on, kas direktorile ikka on antud vastutuspõhine ülesanne see asi ellu viia. Mina ütlen, et ei ole antud.

Kui palgatakse juhid, kellele antakse konkreetsed ülesanded midagi saavutada, siis valitakse ka kaader selle järgi. Aga kui võetakse lihtsalt valgustuspost, et põle hommikul kella kaheksast õhtul kella viieni, siis saabki selle ega toimu midagi.

Mis oleks lahendus − eestikeelne õpe algusest peale?

Jah, õppetöö peaks toimuma Eestis sada protsenti eesti keeles, algusest peale. Ja peaks olema loodud projektipõhine toetussüsteem selleks, et eri rahvusrühmad saaksid oma kultuuri arendada.

Ma toon kogu aeg juudi näite. Juudi rahvas on näidanud, mismoodi nemad säilitasid oma keele, kultuuri ja usu, elades ükskõik kus maailma otsas. Mitte ükski riik ei toetanud neid selles, nad ei saanud selleks isegi projektitoetusi, vaid panid ise oma raha kokku.

Eesti riik võiks siiski luua projektipõhise toetussüsteemi. Projektipõhise sellepärast, et see toob välja tegeliku vajaduse oma keelt ja kultuuri säilitada, sest siis ma pean ise näitama üles aktiivsust: kirjutan taotluse, palkan keeleõpetaja, ostan rahvariideid, korraldan kultuuriõhtuid jne. Aga praegu maksab Eesti riik maksumaksja raha eest venekeelse õppe kinni.

Vene emakeelega inimesed on ka maksumaksjad.

Ega maksule ole peale kirjutatud, mis keeles hariduse saad. Muutus oleks kõigile kasuks. Süsteem oleks homogeensem, ressurssi saaks koondada − praegu on kaks koolivõrku. Kokkutõmbamine tähendab paremat kaadrit. Aga see on poliitiline otsus, mida ei julgeta teha.

Jõhvi õpetajate hulgas on praegu kaks brasiillast, kes õpetavad inglise keelt. Kui rahvusvahelisest õpetajaskonnast unistate?

Välismaalasi tuleb kindlasti juurde. Otsime hispaania ja jaapani keele oskajat. Kui brasiillased lõpetavad, hakkame ka nende asemele otsima. Igal juhul tahaks rahvusvahelist mõõdet sisse tuua, see avardab tunnetust maailmaga suhtlemisel. Kui sul on tööl ainult oma valla inimesed, on see gümnaasiumis natukene lahja.

Võõrast pilku on vaja ka selleks, et saada aru, mis meil on. Brasiillased ütlesid selle ka välja, et meie lapsed ei oska hinnata seda, mis neil on. Brasiilias õpivad sellistes tingimustes kallite erakoolide lapsed.

Pärast Jõhvi gümnaasiumi avaaktust vestlesin mitme noorega, kes pelgasid, et neilt oodatakse uues koolis liiga palju ja nad peavad saama täiskasvanuks varem kui tahaksid.

See küsimus, et meilt oodatakse liiga palju, saab tekkida siis, kui sa teed kellegi jaoks. Me proovime teha nii, et noored saaksid aru: see kool on nendele võimalus ise endaga midagi teha.

Just lugesin kokkuvõtteid õpilaste rühmatöödest, kus nad andsid oma hinnanguid ja seisukohti meie loodavale kodukorrale. Seal on sellised teemad nagu spikerdamine, hilinemine, puudumine. Kodukorra projekti on sisse kirjutatud nulltolerants spikerdamise suhtes ja tuleb välja tendents, et pehmendaks seda asja ikkagi. Õpilased on saanud koolisüsteemist sellise käitumisharjumuse, et nendele on petmine normaalne. Aga keda sa petad? Iseennast.

Samamoodi saadakse aru, et puudumine ja hilinemine on normaalne tegevus. Nad peavadki saama nendes teemades täiskasvanuks. See tähendab, et vastutad oma tegemiste eest ja kui sa tulid siia õppima, siis õpidki, mitte ei spikerda, puudu ega hiline.

Kui ei taha, siis ole kusagil mujal. Ega midagi teha ole − ka töökohad on pärast erisugused. Valik on noorte teha, aga meie peame ära seletama, mis ühel või teisel juhul juhtub. Eesmärk on, et kriitiline mass saab aru, mis on aktsepteeritav, ja julgeb seda välja öelda.