Sillamäe jäi kultuurikeskuse ehitushüvitise puhul pika ninaga
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sillamäe linn võitis aasta tagasi kohtus kultuurikeskust renoveerinud ehitusfirmalt veerand miljonit eurot, kuid pidi suu sellest puhtaks pühkima, sest kui pankrotihaldur tegutsema asus, selgus, et firmal pole suurt rohkemat kui üks redel, betoonisegisti ning mõnikümmend eurot kontodel.
Lugu sai alguse aastal 2010, kui Jõhvi ettevõte VET Ehitus Grupp võitis Sillamäe kultuurikeskuse renoveerimise hanke, mille maksumus oli 930 000 eurot. Suurem osa rahast tuli Euroopa Liidu toetusena, kuid Sillamäe pidi omaosaolusena maksma 173 000 eurot. Ent poolteist aastat hiljem lõpetas linn ehitajaga lepingu põhjusel, et firma viitab pidevalt lisatööde vajadusele ning ka tööde valmimise tähtaeg on löögi all. Kultuurikeskus oli plaanis avada 2012. aasta suvel, kuid selle asemel oldi sunnitud samal aastal korraldama kaks uut ehitushanget, mille võitis Scandec Ehituse ja Zoroasteri ühispakkumine, ja tööd viidi lõpule 2013. aasta suvel.
Kohtusaaga lõppes linna võiduga
Ent juba aasta hiljem algas linna ja VET Ehituse vaheline kohtuskäimine. Linn nõudis firmalt 77 000 euro suuruse tagatisraha maksmist lepingu täitmata jätmise eest, kuid kohus leidis, et linnal polnud pärast lepingu katkestamist selliseks nõudeks alust. Omakorda kaebas siis VET Ehitus Sillamäe kohtusse, nõudes 75 000 eurot, linn esitas samuti vastuhagi ning lõpuks jõustus Tartu ringkonnakohtu otsus, millega VET Ehituselt mõisteti Sillamäe linna kasuks välja 256 000 eurot.
Samal ajal kui kohtuveskid jahvatasid, polnud VET Ehitus aga enam aktiivselt tegutsev firma ning mullu novembris võttis Viru maakohus menetlusse ettevõtte pankrotiavalduse.
Tänavu jaanuaris tõdes pankrotihaldur Tiia Kalaus, et firmal pole isegi nii palju vara, mis on vajalik pankrotikulude minimaalseks tagamiseks, seaduse järgi on selleks summaks 3000 eurot. Sellega tegi pankrotihaldur kohtule ettepaneku lõpetada pankrotimenetlus raugemise tõttu pankrotti välja kuulutamata.
Pankrotihalduri aruandest selgus, et firma on müünud küll ühe kinnistu ja auto, kuid uued omanikud pole seotud VET Ehituse juhatusega. Firma varadest leidis haldur vaid ühe redeli (väärtus 10 eurot), tellingud (30 eurot), betoonisegisti (30 eurot), keraamilised plaadid (36,4 eurot) ja kaks pangakontot, millel kokku 47 eurot. Lisaks veel osalus ühes äriühingus, mille väärtust oli halduri sõnul keeruline hinnata. Kokku ei ületa VET Ehitus Grupi varad 1000 eurot.
"Ajutine haldur on analüüsinud juhatuse liikme tegevust ning on seisukohal, et maksejõuetuse põhjuseks ei ole juhtorgani liikmete tahtlikult tekitatud tegu või olukord. Juhatus on tegutsenud vastutustundlikult ning ei ole jätnud tasumata lühiajalisi kohustusi hankijate ega maksu- ja tolliameti vastu. Kohustuse tekkimine ainsa võlausaldaja Sillamäe linna vastu ei ole tekkinud juhtorgani liikme süülisest käitumisest," tõdes Tiia Kalaus.
Kohus tegi pankrotihalduri arvamusele tuginedes määruse, millega lõpetas pankrotimenetluse raugemise tõttu.
Sillamäe ei saanud midagi
Sillamäe linnapea Tõnis Kalberg ütles, et linn pole tõesti kohtuga väljamõistetud summast sentigi saanud ning peab leppima olukorraga, kus ehitusfirma lihtsalt hingusele läks. "Kahju, et selline asi võimalik on, aga ega selliste olukordade vastu palju teha polegi," sõnas ta. Kalbergi kinnitusel tuli peamine kahju linnale sellest, et uue hanke väljakuulutamisega läksid ehitustööd võrreldes esimesega kallimaks.
"Nüüd jääb meile ainult au ja kuulsus, et jäime kohtus õigeks," sõnas linnapea.
VET Ehituse juhatuse liige ja omanik Boriss Voronovski ütles, et firma läkski hingusele nende kohtuvaidluste tõttu, sest nende ajal firma aktiivselt enam ei tegutsenud, kuna ei saanud hangetel osaleda. Tema sõnul tegi VET Ehitus üle 80 protsendi töödest ning leping temaga lõpetati pärast seda, kui ta küsis linnalt 200 000 eurot lisatööde tegemiseks ning palus tööde valmimise tähtaega kolme kuu võrra pikendada. "Nägin hiljem dokumente ja võin öelda, et minu lisatöödeks küsitud 200 000 euro asemel maksis linn pärast 600 000 eurot peale," sõnas Voronovski, kes nüüd enam ettevõtlusega ei tegele.
"Kellegi ees mul võlgu pole ning olen nüüd pensionär ja õnnelik. Ehk oli see kõik isegi hea, et nii läks. Muidu keerlesin kui orav rattas ega saanud kuidagi sellelt maha astuda," arutles endine ehitusettevõtja.