Sillamäe sai Nõukogude Petrozavodskina hästi hakkama

Teet Korsten
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nii režissöör kui produtsent kiitsid massistseenides osalejaid − nende leidmine on casting'u-direktori Piret Toomvap-Schönbergi teene.
Nii režissöör kui produtsent kiitsid massistseenides osalejaid − nende leidmine on casting'u-direktori Piret Toomvap-Schönbergi teene. Foto: Matti Kämärä

[nggallery id=59]

9. juulil võis end keset Sillamäe linna äkki ajarändurina tunda: NKVD vormis mehed, 1930. aastate alguse puhkpilliorkester, kaunid noored naised, aga imelikult riides, pesapallimängijad kurikaid viibutamas... Ida-Viru võõrustas seni ühe enda jaoks suurema filmi võtteid, milleks on Antti Tuuri romaani "Igitee" samanimeline ekraniseering.

Esimene tuttav, kellega Põhjarannik Sillamäe vanal koolistaadionil aadressil Mere puiestee 3 kohtub, on eesti näitleja Gert Raudsep, kel on jalas uhked vasikanahksed ohvitserisaapad ja seljas komissari nahktagi.

Nõukogude Ameerika

Samuti on talle näkku kleebitud vuntsid. Näitleja seletab, et ta on Karjala töörahva kommuuni rahvakomissaride nõukogu esimehe Edvard Gyllingi rollis, kes oli päriselt aastail 1881-1938 olemas.

1938 langes Gylling stalinlike repressioonide ohvriks, aga Sillamäel filmitakse stseen, kus ta tervitab 1930. aastate alguses rahvast, kes oli kogunenud reaalselt toimunud ameerika pesapalli võistlusele, kus kohalik meeskond Karelian Yankees võistles Moskva omaga. Gylling õnnitleb Ameerikast tulnuid, et neil on õnnestunud õlgadelt raputada kapitalistlik ike, ja ennustab, et pesapallist saab Nõukogudemaa rahva jaoks päris oma mäng.

Omal ajal oli mängu tunnistajaks lausa 3500pealine publik − nüüd peavad laterna magica nõiad selle montaaži käigus 250 inimesest kasvatama. Staadioni ehivadki peale Nõukogude punalippude ka USA ja Kanada lipud ning ajastutruult rõivastatud publik lehvitab neidsamu lipukesi.

Raudsepa jutust selgub, et ta on teinud korraliku kodutöö oma karakteri tundmaõppimiseks, ehkki Gylling pole "Igitees" mingi peategelane. Näiteks teab ta, et Nõukogude Karjalas oli 1920. aastatel võrdlemisi suur autonoomia ja Petrozavodskis, milleks Sillamäe võttepäeval on muutunud, oli kolm ametlikku keelt: soome, vene ja inglise. Ilmselt mõtlesid tollased ideoloogid, et sellest "töörahva paradiisist" jõuavad maailmarevolutsiooni sädemed Soome, USA ja muu maailma õlehunnikusse.

Austust äratab kohalikul staadionil kohatud näitlejaskonna välimus. Mitte ainult Gylling pole stiilselt riietatud, vaid kõik veerand tuhat näitlejat, kellest enamik on kohalikud vabatahtlikud. Need leidis hinnatud casting'u-direktor Piret Toomvap-Schönberg.

Mõjusad kostüümid

Neli 18aastast Sillamäe neiut, kes on just kooli lõpetanud − Jevgenia Dõrina, Jelizaveta Beljakova, Sofia Novikova ja Oksana Popova −, räägivad oma kostüümide kohta, et need võivad tunduda harjumatud praegusel tehnikaajastul − "kui kõik tahavad moodsalt riides käia, aga äkki on 1930. aastad". Tüdrukud naeravad, kui juhtida tähelepanu, et ühel neiul 85 aasta tagusest ajast on iPhone käes.

Neiud räägivad, et päev on olnud väga huvitav, aga raske, sest päike paistab näkku, pluss veel suur prožektor. Vesteldes hiljem tehnilise tiimiga selgub, et tegu on haruldase seadmega, mis on võteteks spetsiaalselt Saksamaalt toodud. Veel  üks selline prožektor on Rootsis, kaks Pariisis ja kuus Londonis. Tegu on SoftSuniga, mille võimsus on 100 000 vatti.

"Me püüame väga hästi publikut etendada, et ei peaks lisaduubleid tegema − et režissööril ja ülejäänud meeskonnal poleks põhjust närveldada; et esimene duubel oleks "vau!"," räägib kaaslaste poolt kõneisikuks seatud Oksana.

Kes on stiilipuhta rõivastuse looja ja kuidas see täpsemalt sündis? Produtsent Kristian Taska tutvustab Eugen Tambergi, kes räägib, et on ennegi ajaloolisi filme kujundanud.

"Iga töö on väljakutse, nii ei peaks ajaloolist filmi eraldi välja tooma. Esmalt on režissööri ja kunstitiimiga koosolek, kus pannakse paika, kuidas asja lahendame, millised on põhilised rõhud, millised on värvigammad," räägib Tamberg.

Palju kostüüme on ajalooliste fotode põhjal spetsiaalselt õmmeldud, kasutatud on ka valmisrõivaid, mida on vanutatud, värvitud ja pestud, et need autentsed välja näeksid. Samuti on Tamberg kasutanud antiigikaupmeeste abi − nagu eelmainit Gyllingi viisnurgaga nahksoni puhul näiteks.

Leegitsev produtsent

"Igitee" peaprodutsent on Soome veteran Ilkka Matila (sünd. 1963), keda Eesti filmihuviline peaks teadma juba meie suurfilmide "Nimed marmortahvlil" ja "1944" tõttu.  Esimest korda kohtaski Põhjarannik teda mullu kevadel Sillamäel, kus tehti ametlikult teatavaks, et "Igitee" tuleb. Tollal kuulutati küll režissöörina välja Aku Louhimies, aga graafikute sobimatuse tõttu sai selleks A.J. Annila.

Raske on seletada, kuidas, aga kõhetu ja kaitsevärvi rõivastuses Matila hallid silmad põlevad − seda on ka päikese käes näha. Võib-olla annavad neile veidi palavikulise läike vähesed magatud tunnid. Matila ütleb, et valis filmitegemiseks ühe Soome tuntuma kirjaniku vähem tuntud romaani just sellepärast, et see räägib vähetuntud, õigemini üldse mitte tuntud loo.

"Arvan, et see lugu tuleb rääkida − ei Venemaa, USA ega Soome ei taha mäletada idealiste, kes uskusid millessegi; kes esmalt suundusid USAsse, siis N. Liitu, et luua vabadusel, õiglusel ja võrdsusel põhinevat ühiskonda. Suur majanduskriis oli muidugi üks põhjus, miks Stalini kutsel Karjalasse asuti.

10 000 inimest lahkus USAst ja enamik neist oli Soome või Skandinaavia päritolu, nende hulgas oli ka rohkesti mustanahalisi, inimõiguslasi. Ilmus ingliskeelne ajaleht The Moscow News ja Petrozavodskis oli ingliskeelne raadiojaam. Ilusti alanud lugu sai koleda lõpu 1937.-1938. aastal, mil need idealistid kuulutati rahvavaenlasteks ja enamik neist tapeti või saadeti GULAGi," räägib Matila.

Produtsent arvab, et lugu on oma ajaloolisele täpsusele vaatamata universaalne − inimesed on ikka idealismist võlutud. "Film aitab meil paremini mõista ka meid ennast ja meie kaasaega," lubab ta.

Filmograafia

Matila arvab, et Eesti on filmitegemiseks hea koht, muidu ei oleks ta juba viiendat teost siin loomas − peale eelmainitud suurfilmide osales ta "Georgi" ja lastefilmi "Ruudi" loomisel.

"Kohalik filmitegemiskliima on inspireeriv. Imetlen siinseid inimesi, kes on töökad, uuendusmeelsed ja positiivsed − need on meie alal võtmeelemendid. Kui mõtlen Soomele, oleme paraku palju sellest positiivsest suhtumisest kaotanud. Eestis tunnen, et olen tagasi vanas heas ajas, kus inimesed olid keskendunud filmile, mitte oma muredele. Siin on tegemisindu ja see on suurim hoob, mis eestlastel on − seda on peale filminduse muudelgi aladel tunda. Hingatakse ühes rütmis," kiidab Matila.

Produtsent ütleb, et 3 miljonit on ka Soomes filmi jaoks suur eelarve − keskmine sealne film maksab umbes 1,4 miljonit eurot. Matila nimetab oma senistest filmidest suurimaks 2005. aastal välja tulnud filmi "Minu ema", mille ta tegi koos režissöör Klaus Häröga ja mille eelarve oli "Igiteega" sama. Veel on olnud Matila Norra trilleri "Pioneer" kaastootja − selle eelarve oli lausa 8 miljonit.

Soome filmi kohta ütleb mees, et kodumaine publik vaatab seda rohkem kui kunagi varem ("Oleme maailmameistrid − Soomes!"). Hiljem tõdeb Taska, et see võiks olla iga väiksema filmimaa eesmärk. Ja Matila nimetab Eesti filmi rahvusvaheliselt edukamaks − pidades silmas just "Mandariine".

Sillamäe kohta arvab Matila, et tegu on eestlaste rahvusliku aardega, sel on potentsiaali ja seda annaks paremini müüa. "Miks pole nõukogude autoparki väljas? Kohalikke babuška'id saaks rakendada! Garanteerin, et nõukogude aeg muutub metsiku läänena nostalgia- ja fantaasiamaaks. Siin peaks olema korralik nõukaaja teemapark," kinnitab produtsent.

Režissöör A.J. Annila (sünd. 1977) tunnistab, et teda erutas esmalt raamatuteksti absurdsus − et kuidas võis keegi kunagi Nõukogude Liitu paradiisiks pidada. Annila on teinud eestlastega koostööd kahe filmiga ja temagi ütleb, et armastab Eesti filmitegijaid. Töökvaliteeti nimetab ta sama heaks kui Soomes.

Filmi kunstnik Kalju Kivi näitas Annilale Sillamäe fotosid ja too polnud kohe kindel, et sellest annab Petrozavodskit teha. "Hiljem siin viibides sain aru, et siin on mitmeid nurki, mida saame massistseenide filmimiseks kasutada. Nüüd oleme siin kolmandat päeva ja kõik töötab suurepäraselt. Ma pole kunagi töötanud paremate massistseenidega," jagub režissööril kohalike vabatahtlike kohta vaid kiidusõnu.

"Ulmest ulmelisem"

Annila meenutab, et esmalt ei olnud ta kindel, et pakkumisega haakub, siis luges ta käsikirja, mis tundus juba üpris huvitav, ja kui ta luges Tuuri romaani, oli ta juba armunud. Tuurit oli ta ka varem lugenud ja ta ütleb, et armastab seda autorit. "Aga see on parim Tuuri raamat, mida olen lugenud."

Annila muigab ka, et on hea, et Tuuri nõustus võtetele osalema ja väikese filmirolligi võtma − "nüüd ta teab, kuhu on meid oma romaaniga asetanud".

"Mul pole öelda midagi uut Nõukogude Liidu või ka kapitalismi kohta. Aga mind köidab pere juurest vägivaldselt ära võetud üksiku mehe lugu ja see, kui kaugele saab inimest viia − enne kui lootus kustub. Ütlen ka, et nüüdne film tundub sisult ulmelisem kui mu esimene, mis oli idamaine kung fu muinasjutt.

Kui vaatan filmi, mis on ajalooliselt korrektne, tundub see tavaliselt väär, sel pole õiget vanust. Kui teeme nüüd filmi 1930. aastatest, siis see tundub vana ja näeb vana välja, sest minu silmis on tegu kellegi mälestustega sellest ajast," seletab Annila.

Põhjarannik tülitas ka filmi peaosatäitjat Tommi Korpelat (sünd. 1968), kes räägib ameerika aktsendiga, sest harjutas seda, kuidas räägib soomlane, kes on viis aastat USAs pilvelõhkujaid ehitanud. Korpela on filmides seni viit peaosa kehastanud − selline natuke karusem Soome Brad Pitt −; aga üldse on ta osalenud umbes 30 filmis.

Korpela pääses "Igitee" peaossa ilma katseteta − režissöör kutsus. Näitleja räägib, et nägi Annilat esimest korda, kui too oli titevankris. "Aga see on esimene kord koos töötada, olen selle üle tõeliselt õnnelik. Raamatu autoriga rääkisime romaanist, käsikirjast ja Jussi Ketola iseloomust. Filmiks pidin isegi kilosid langetama," räägib Korpela.

Suurim rajatis, mis "Igiteeks" Eestis on tehtud, asub Lääne-Virumaal Varangul, kuhu on ehitatud lausa Nõukogude ameeriklaste küla. Aga Ida-Viru kaal filmimaana kasvab!

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles