Pisteti ora otsa või raiuti tükkideks

"See etendus, jah, ei õnnestunud üldse," nõustub lavastaja Rein Agur jõhvilaste nukupeol etendatud lavastuse "Räägi minuga tasa" kohta. "Kuid ma tean, et sellel etendusel on võimalik õnnestuda, ma olen seda paaril korral näinud. Aga nad on amatöörid, nad ei peagi iga kord õnnestuma, neil on õigus eksida või jätta üldse pooleli. Nad pole palgalised, nad teevad oma lõbuks." Foto: TIIA LINNARD

Põhjarannik käis jõhvilaste nukupeol ja... läks seal Eesti nukuteatri korüfee Rein Aguriga vaidlema.

Miks me vaidlema läksime? Aguri lavastuses "Räägi minuga tasa" kõlanud teksti pärast: "Mu isand, ei ole enam midagi hävitada! Kõik kohad on tühjad ja lagedaks tehtud. Mehi, naisi ja lapsi on võetud vangi tuhandete kaupa, samuti hobuseid ja veiseid. Lehma saab nüüd kolme, lamba kahe, lapse ühe denga eest, suurem laps maksab grivna, altõnni eest saab neli tükki. Keda kaasa ei saadud võtta, pisteti läbi või raiuti tükkideks. Kogu Liivimaa ja osa Eestimaast on tühi, need kohad on veel ainult kaardil olemas."

Tegemist on katkendiga Põhjasõja-aegse kõrilõikaja, Vene vägede ülemjuhataja Boriss Šeremetjevi ettekandest tsaar Peeter I-le. See kõlas Rein Aguri lavastuses "Räägi minuga tasa", mida jõhvilaste nukupeol vaatasid ka koolieelikud, vaatasid päris pisikesed.

Miks peab üks lastelavastus nii paganama deep ja masendav olema? Küsime Agurilt järele.

Mis vanusegrupile on see lavastus mõeldud?

Ma ei tea, ma ei mõtle kunagi vanusest.

Kuidas peab siis lapsevanem otsustama, kas see sobib ta lapsele või mitte?

Just, ta peabki otsustama. Tulgu ise ja vaadaku. Vanusepiirang ei ole eetiline. Teatrid tegelevad oma asjaga ning pedagoogid tegelgu samuti oma asjaga. Ma ei saa öelda, mis eale see sobib, sest ka ühevanused lapsed on erisugused. Intelligentse perekonna laps on teistsugune kui paadialuste laps, sinna pole midagi parata, nii on. Laps on perekonna nägu, geenide nägu. Mind on selle väljaütlemise pärast riieldud, aga ma olen aus, ma ei oskagi teisiti. Minu arust on vanusepiirang isegi solvav.

Moskva teatri Piligrim näitlejad, kes nukupeol lastega koos pilli mängisid ja tantsisid, tutvustades vene folkloori − tehes seda väga südamlikult ja professionaalselt −, ütlesid, et on teie lavastust ühel festivalil näinud ja on sellest vaimustuses. Mina pidasin saalis vastu kümme minutit. Mida saab väike laps aru lunastusest ja kuidas ta peaks mõistma väejuhatajast kõrilõikaja kirja tsaarile? Mis asi see on, mida te lavastasite? Järjekordne eesti masendus?

Ei ole. See on autentne, dokumendi tekst.

Selleks peaks olema vähemalt gümnaasiumiõpilane, et kontekstist aru saada. 

Jah, nii ei tehta, aga mõnikord peab tegema, küll mitte iga päev. Teater on midagi muud kui lihtsalt üks väljaimetud lutsukomm.

Seda küll, aga kui tekst on nii deep, et vanemadki sellest aru ei saa, ja kui visuaal ei toeta, sest laval käib laua peal maja ehitamine, aga maja on liiga väike ning näitlejad, kes panevad sarikaid peale, ei saa sellega hakkama ning tegevus venib...

Riielge mind nii palju kui tahate.

Ma püüan teid mõista, miks te just sellise lavastuse tegite. Nii tekst kui lavastus on ju teie omad. 

See saal, kus nad mängisid (Jõhvi kontserdimaja kammersaal − T.L.), oli liiga suur. Pisikeses ruumis oleks teine asi olnud. Näitlejad − nad on tõesti amatöörid.

Seda oli kaugele näha.

Mulle see meeldib muuseas, et nad on amatöörid. Aga koht oli vale ning nad, vaesekesed, läksid täitsa endast välja, kaotasid kontakti. Alati võib muidugi öelda, et kui sulle ei meeldi, mine ära, aga hea näitleja mängib nii, et ei lase sul ära minna. Mängib huvitavalt.

Hüva, jääme kumbki oma arvamuse juurde. Räägime sirmiteatrist. Jõhvilaste nukupeol nägime ka neid. Kas sirmiga on tänapäeval mõtet jännata? Tassi teist kaasa, kohapeal läheb pool auru selle paigaldamisele... Reeglina ei paku see sirm ka midagi visuaalselt, olles üks suur must pind.

Iga asjaga tasub jännata. Sirmiteatri juures võib ka kompuuter olla õige asi, kui idee on olemas. Asi ongi selles, et idee peab olema. Peavad olema kujundid, sümbolid, mõistukõne.

Nukk on lihtsalt vahend?

Nukk on võti selle juurde, mida autor öelda tahab. Võtame või kolm põrsakest: kes nad tegelikult on, keda on mõeldud? Ega siis sigu ole mõeldud. Ma proovingi inimestele selgeks teha, et "dumai, Fedja", nii need asjad ei käi, et teeme karukese ja koerakese ning kõksutame neid siis lihtsalt sirmi peal.

Ma olen nukuteatrit väga vähe näinud. Kas see aeg pole siis tõesti veel möödas, kus karu tegi mõmm-mõmm ja tibu astus tip-tip ning see oligi asja tuum?

Ei ole, selles võis ka nukupeol veenduda. Mina sattusin Nõukogude Eesti aegadesse, 1970. aastatesse, kui vaatasin Tuuleveski etendust "Saabastega kass". Aga ma ei kritiseeri neid, igaüks teeb seda, mida tahab. Aga see, et lapsed täna mängisid (Sillamäe Vanalinna kooli teater Muinasjutul Külas, lavastus "Kolm põrsakest" − T.L.) − see on väga hea. Nemad hakkavad mõistma, kuidas nukuteatrit teha. Tallinnas on üks lastetrupp, kes mängib nende endi näidendit "Sokisööjad", see on kõige progressiivsem nukuteater, mis üldse Eestis olemas. Nemad saavad aru, milleks on vaja nukku, et nukk on kujund, inimtüüp, mitte näiteks seatüüp. Need lapsed teavad seda. Meie, vanakesed, unustame selle ära, võtame karu kätte, teeme koledat häält, teeme nõks-nõks ja arvame, et olemegi teatrit teinud. Ei ole! Me oleme lihtsalt aega raisanud. Ja see, et lasteetenduses öeldakse, et mu isand, ei ole enam kedagi tappa, sest kõik, kelle kätte saime, on orgi otsa pistetud... Aga nii see ju oli. Iseküsimus on, kuidas seda esitada nii, et see oleks mõjuv ja huvitav ja sugugi mitte hirmutav.

Julgen öelda, et see ei õnnestunud.

See etendus, jah, ei õnnestunud üldse. Kuid ma tean, et sellel etendusel on võimalik õnnestuda, ma olen seda paaril korral näinud. Aga nad on amatöörid, nad ei peagi iga kord õnnestuma, neil on õigus eksida või jätta üldse pooleli. Nad pole palgalised, nad teevad oma lõbuks.

Kust te selle tapmise teksti võtsite?

Lauri Vahtre raamatust "Eesti ajalugu". Muud asjad leidsin rahvakunstifondidest. Seal on palju materjali. Nukk ja rahvaluule on väga ühte verd.

Seda kindlasti, aga kas see peab just nii masendav olema?

Kust te masendust leidsite? See, et eestlasi tapeti? No saage sellest üle! Sellest on ju ammu üle saadud. Siitpoolt (Kirde-Eestist − T.L.) tehti mulle juba ammu märkus, kas seda on vaja. Vastasin, et Venemaal on harjutud ajalugu endale mugavaks kirjutama.

Kas te viitate sellele, et me oleme Kirde-Eestis ära venestunud? 

Ei viita. Nukuteatrite suur viga on see, et nukud on väga ühesugused, aastakümneid üks ja seesama, mitte midagi ei muutu. Lapsed istuvad etendusel ja klõpsivad oma telefone, sest see, mida nad sealt leiavad, pole igav, aga etendus on. Ma teen ka natuke kriitikat, nagu teie mulle praegu, et ei saa niimoodi, et ma teen viieaastasele teatrit. Minu arust viieaastane ei vaja teatrit. Viieaastane vajab mängu ja ma püüan siis talle etenduses anda mängu võimalust. Aga teatrit ta ei vaja, tal ei ole veel vajalikku pagasit. Ega nukkudega mängimine ole teda õpetanud veel teatrimängu vaatama, see tuleb alles. Aga me kuidagi õigustame ennast, et me teeme lastele ja me armastame lapsi. Kes siis ei armastaks, pedofiilid armastavad eriti. Aga ei ole nii, et kui teed nukuteatrit, siis antakse kõik andeks. Oma saamatust ei saa suure armastuse taha varjata.