Evelin Ilves esitles Kohtla-Järvel oma esimest lasteraamatut

Evelin Ilves on saanud kaante vahele "Linnu lood", kunstnik Catherine Zarip on andnud Linnule väga vahva välimuse ning vabaõhumuuseumis meisterdati see kolme patsiga tüdrukutirts nukuks. Foto: TIIA LINNARD

Evelin Ilves pani tütar Kadri Keiu lapsepõlvelood Ärma talus kaante vahele ning valmistub kirjutama järge − sellest, kuidas tüdrukutirtsu isast sai president ning perel tuli metsast looduse keskelt kolida elama lossi. 

Kui ma kunagi peaksin hakkama leiba küpsetama, siis ma teen seda kindlasti teie raamatu "Leib" järgi. Ma ei pea kokaraamatutest kõige vähematki, aga see on üks ütlemata mõnus raamat. Apollos palus üks proua teilt autogrammi aga sellisesse raamatusse nagu "Kingitud maitsed". Teil paistab neid söögiraamatuid mitmeid olevat.

"Kingitud maitsed" oligi esimene, siis tuli leivaraamat ja siis "Söögivahetund. Koolikokkadelt kodukööki". Me tegime fotograaf Hele-Mai Alamaaga kahe aastaga koolisööklatele tiiru peale, et tutvustada häid koolikokkasid ja neid tunnustada. Mulle ei mahtunud pähe, kuidas ühe eluala esindajad võivad olla nii erisuguses ühiskondlikus positsioonis. Restoranide staarkokad on nagu rokistaarid − hästi makstud ja kuulsad −, samas koolikokad, kes ei tee sugugi halvemini süüa, on mingi 26. järgu inimesed, kelle kallal pealegi kogu aeg õiendatakse.

Retseptide osas me Hele-Maiga väga ei uskunud, et koolikokad suudavad meid üllatada, sest me oleme mõlemad suured-suured toidutegijad. Aga suutsid! Igas koolis oli mõni selline toit, et me olime hämmingus, kuidas on võimalik väikeste vahenditega midagi sellist teha.

See, mis praegu koolitoidu ümber käib, on äge! Spetssaade "Eesti parim koolikokk" ja puha. Aga juba meie koolituuril oli selline mõju, et Kadrioru kokk ütles, et parima koolikoka väljaselgitamise vastu on meedial palju suurem huvi kui üldse parima koka valimise vastu.

Te olete viimasel ajal teinud kahte asja, mida ma poleks eluilmas teist uskunud. Teil oli televisioonis oma jutusaate ja kirjutasite lasteraamatu. Arvestades seda, kuidas meedia oli teil omal ajal kui hagijas kallal... Ma arvasin, et nüüd, kus te ei pea enam meedias figureerima, ei vaata te sinnapoole ka.

Minuga on nii, et ma ei tee kunagi mingeid plaane. Lihtsalt kui mulle tuleb mingi mõte, mis mulle meeldib, hakkan ma tegutsema ning alles hiljem saan aru, et teistele võis see imelik tunduda. (Naerab.)

Imelikku polnud siin midagi, lihtsalt üllatav. 

Mind on televisioon alati võlunud. Mul ei ole kunagi kaamerahirmu, ma ei lähe krampi. See on nii, nagu mõnele inimesele tohutult meeldib lava. Muidu vaatad, et tagasihoidlik inimene, aga laval särab mitme eest. Mulle meeldib ka publik. Ma olen ahviaastal sündinud ja keegi just ütles, et ahv tahab lavale publiku ette, muidu pole lõbus. Mulle ka meeldib laval, küll mitte näidelda või laulda, aga rääkida.

Mulle tõesti see saatetegemine meeldis. Nüüd hakkas Kanal 11s minu reisisaade "Eveliniga Balil". Ma olen Balil käinud mitu korda, ma tunnen end seal väga koduselt, juba esimene kord oli nii. See on hämmastav, sest kultuur on teine, kliima on teine, rituaalid on teised, toit on teine, kõik on teistmoodi, kuid ürgsel tasandil on midagi sarnast. Seal ollakse jätkuvalt loodusega kontaktis.

Saate režissöör on Hindrek Maasik (Ida-Virumaalt pärit − toim.). Üle-eelmine pühapäev, kui oli esimene osa, vaatasin ka ise huviga, sest ega minagi enne näe, mis sest välja on tulnud, kui teleekraanil.

Aga räägime teie uuest raamatust − lasteraamatust "Linnu lood".

Linnu on väike tüdruk, kes elab üksildases metsatalus, kus ei ole teisi lapsi-mängukaaslasi. Aastas paar-kolm korda käib mõni laps külas, aga mängida tahaks ju iga päev. Nii pidigi ta mängukaaslased leidma endale kohapealt. Esimene ja kõige suurem sõber oli tal iiri setter Ludvig hüüdnimega Luddu. Raamatus ongi ta Luddu nime all.

Kas ma saan õigesti aru, et see raamat räägib teie tütre Kadri Keiu lapsepõlvest Ärma talus?

Jaa, need on Kadri Keiuga päriselt juhtunud lood. Igal tegelasel selles raamatus on prototüüp, olgu ta siis inimene või loom. Isegi see kiil, kes on raamatu kaane peal, on päriselt olemas: tema on üks esivanemate hing. Ja Toonepulk ehk siis üks suur vana toonekurg − tema on Luddu kõrval teine põhiline tegelane. Ta on kõik need aastad seal talus elanud ja elab ikka veel. Nii et jah, lood on päris, aga ma olen need muinaslugudeks kirjutanud. Ma armastan lugusid, need köidavad mind. Ka minu telesaade oli inimlike lugude jutustamine.

Kolm aastat tagasi mõtlesin, et peaks hakkama Kadri Keiu lapsepõlvelugusid Ärmas kirja panema. Vaatasin lugusid meenutades tema pilte ning üles sai tähendatud sadakond loo ideed. Raamatus on neid vaid 18.

Te tulite Kohtla-Järve Apollosse raamatut esitlema koos nukk Linnuga. Kunstnik Catherine Zarip on joonistanud väga armsa kolme patsiga tüdruku ja ka nukk on ülimalt vahva. Kas Linnu jõuab tulevikus poeriiulile?

Nuku idee tuli kohe, kui Catherine Zaripi esimesi eskiise nägin. Läksin vabaõhumuuseumi prouade juurde ning palusin neid. Sain ühe imearmsa nuku ja kolm väga ilusat Linnu rinnaehet. Nii et prototüüp on olemas, kui millalgi saab hakata neid nukke tootma. Praegu pole jõudnud sellega tegelda.

Raamat lõpeb sellega, et tüdruku isast saab president ning kogu pere peab kolima lossi elama. Ja et sellest, kuidas Linnu elu seal roosas lossis kulgema hakkab, jutustate te järgmises raamatus.

Jaa, mul on ka päris palju lossi lugude ideid kirja pandud. Kadri Keiu oli siis neljane ja tema sai seal majas kohe kõikidega tuttavaks. Kadrioru lossis on esindatud vist oma seitse eri organisatsiooni − politseinikud, sõdurid, toitlustusfirma, koristusfirma, aednikud, nõunikud, kantselei −, aga tema käis kõikidega läbi. Ma arvan, et ta oli ainus, kes tundis kõiki nägu- ja nimepidi. Ja ainus, kellele seal meeldis elada. Mul oli huvitav kuulata, kui ta ühes intervjuus ütles, et ta tundis, et kõik selle maja asukad hoiavad teda. Mulle Kadriorg küll alati väga sõbralik koht ei tundunud, aga kui laps nii tundis, siis see on väga tore.

Kadri Keiu on praegu 13aastane. Kas ta ei protestinud, et ema, need on ju minu lood, mida nüüd kõik lugeda saavad? 

Natuke protestis, ütles, et sina vastutad, kui keegi hakkab minu kallal võtma. Aga kui ta juba Catherine Zaripi pilte nägi, siis ütles, et suht armas. Talle peategelane meeldis ning kuigi lood on tema elust võetud, on see peategelane temast piisavalt erinev.

Rääkige mõni lugu, mis on ka kaante vahel.

See, kuidas ta Toonepulgaga tuttavaks sai. Ma ehmatasin ennast köögiaknast vaadates soolasambaks, kui nägin, kuidas ta heinamaal jalutanud suurele valgele linnule kindlal sammul lähenes. Ta oli ju tilluke, kahe ja poole aastane, ulatus toonekurele kurgu alla.

Ja kuidas konnad ta peo peal laulsid ja talle otsa vaatasid. Mitte kellegi teise käes nad ei laulnud, aga Kadri Keiu võttis nad peoga tiigist välja ja nad laulsid edasi.

Või siis see, kuidas ta konna suudles, sest keegi oli öelnud, et konn muutub siis printsiks.

Lindgrenil tegi keegi Bullerby lastest sama.

Jah, ja Kadri Keiu oli esialgu väga pettunud, et konn ei muutunudki printsiks. Pärast tundis aga kergendust, öeldes, et mida ma oleks selle printsiga peale hakanud, ma oleks pidanud temaga abielluma, aga ma ju ei taha.

Ja see, kuidas nad koos Ludduga vorstivõileibu sõid. Mul läks tükk aega, enne kui aru sain, kuidas Kadri Keiu suudab ära süüa neli vorstivõileiba korraga.

Te olete soovitanud ka täiskasvanutel lugeda lasteraamatuid.

Jaa, ma just ostsin endale terve portsu muinasjuturaamatuid. Minu lapsepõlve muinasjuturaamatuid on hakatud uuesti välja andma, originaalillustratsioonidega, näiteks Siima Škopi joonistatud piltidega. Ma ostsin kümme raamatut kokku, lähen koju, hakkan kohe lugema.

Mida lasteraamatute lugemine täiskasvanud inimesega teeb?

Võtab pinged maha. Stress ja muretsemine on tervise kõige suuremad vaenlased. Kui suudame kas või 10 minutit väga rahulikud ja õnnelikud olla, siis see on meie tervisele väga tähtis asi.

Lasteraamatute tegelased on pealegi väga terve mõistusega ja tihtipeale naljakad.

Minu lemmik on Kunksmoor − üks lahedamaid moore üldse, tema käest tasub elu õppida. See, kuidas ta õngitseb kapten Trummi merest välja, ravib terveks ja saab endale hea mehe. Või siis kuidas ta rippus hinge vaakumas kõrge korstna otsas, rääkides iseendaga, et vaene Kunksmoorike, kuhu sa jälle oled sattunud. See on oskus vaadata ennast kõrvalt, näha eraldi inimest ja probleemi. Juhid õpivad seda juhtimiskonsultantide koolitustel, aga lasteraamatu tegelased oskavad seda ise.