Kohtla-Järve kultuurikeskus vaimustas Eesti kultuuri tipptegijaid

Eesti kultuurkapitali auhinnagala tõi Kohtla-Järve laval valgusvihku Eesti riigi strateegilised ressursid − põlevkivi ja kultuuri. Ida-Virumaa kultuuritegijatest oli laval esinemas meeskoor Kaevur.

FOTO: Peeter Lilleväli

Eesti kultuuri tipptegijaid tunnustati laupäeval Kohtla-Järve kultuurikeskuses korraldatud auhinnagalal, kus laval oli üüratu hunnik põlevkivi − kolm ja pool tonni.

Kuidas on kultuur ja põlevkivi omavahel seotud? Neid seoseid on palju ja neid on nii otseseid kui kaudseid.

Kolmest ja poolest tonnist põlevkivist saab 3500 kWh elektrienergiat.

Just nii palju kulus elektrit auhinnagala läbiviimiseks.

"Põlevkivi on nagu ka kultuur strateegiline ressurss," ütles üks gala õhtujuhtidest Maike Lond-Malmborg.

Tilk tõrva

Mis meepott see on, kus pole tilka tõrva sees.

Olgu see tõrvatilk siinkohal kohe ära tilgutatud, et saaks positiivsete nootidega edasi minna.

Ida-Virumaa tunnustatud rahvatantsuõpetajale Urve Kilgile Kanuti Gildi Saali meeskonna lavastus ei meeldinud. "Võib-olla ma ei ole enam selle ajastu inimene, sest mina nendest täiusliku hetke otsingu performance`itest küll mingit elamust ei saanud. Ja muidugi on mul väga kurb, et Ida-Virumaalt mitte kellelegi preemiat ei antud. Vähemalt oleks võinud kedagi nimetadagi."

Kilgile oli vastuvõetamatu ka see, et väga palju teksti kõlas lavalt inglise keeles, sekka ka vene keeles. "See oli absoluutselt vastuvõetamatu. Ma ei tea, milleks seda vaja oli. Ja need Ida-Virumaal üles võetud videoklipid, mida ekraanilt näidati − esimesed jätsid meist sellise mulje, et Ida-Virumaa on puhta Venemaa. Pärast näidati ikka natuke Eesti asja ka. Aga jah, see Eesti asi kipub kuhugi ära kaduma."

No gala lõpetas ju Ida-Virumaa meeskoor Kaevur, kes laulis Alo Ritsingu "Teretust". See ju nii Eesti asi, kui annab veel olla. Pealegi − Ritsing istus ise saalis, olles enne seda võtnud vastu Eesti kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali elutööpreemia.

"Ütlesin Erikale (Ida-Virumaa rahvakultuurispetsialist Erika Kõllo − toim.), et küll on hea, et me ikka lõpuni vastu pidasime. Ma pidin vahepeal juba ära minema. Kaevuri esinemine oli mulle ainukene väga hea elamus. Mina räägin täpselt seda, mida mina arvan."

Selles ma ei kahtlegi.

Põlevkivi ja pidulikkus

Seda ei juhtu iga päev, et koor laulab mõnd teost, mille autor ise saalis kuulajate seas istub.

Mis mulje koorimuusika loojal ja eestkõnelejal kuldsete kiivritega Kaevuri meestest jäi? Said nad tema lauluga hakkama? "Seda on vähe öeldud, et said hakkama. Nad olid väga tublid!"

Eesti kultuurkapitali auhinnagala toimus esimest korda Ida-Virumaal.

Vast renoveeritud Kohtla-Järve kultuurikeskus polegi võõrustanud nii suurt üritust, kus Eesti Televisiooni kaamerad toimuvat telesaate tarvis jäädvustamas.

Keskuse direktor Svetlana Korotkova on sellise võimaluse eest väga tänulik ja õnnelik, sest kõik läks korda, ei mingeid äpardusi ega viperusi − ei maja kollektiivi ega korraldajate poolseid. "Kanuti Gildi Saali meeskond, kes gala korraldas, töötas väga hästi," kiidab ta noori tegijaid.

Kohtla-Järve kultuurikeskus tähistab tänavu oma 65. tegevusaastat. "Alustada juubeliaastat nii suurejoonelise ja ilusa üritusega on väga vahva," tõdeb ta.

Aga see gala korraldajate väljamõeldud installatsioon − üüratu põlevkivikuhi laval? Tuua kolm ja pool tonni põlevkivi just-just ilusaks vuntsitud kultuuritemplisse − kas see ei võtnud direktoril jalgu nõrgaks?

Korotkova ei varja, et see plaan tekitas temas alguses üllatust. Et mis sellest küll välja tuleb. "Aga kui lavastaja selgitas, mis mõte sellel on − et lavastuse temaatika on töö, et ilma tööta ei saavuta midagi, ei kultuuris ega tööstuses −, siis ma sain aru, et see installatsioon õigustab ennast täiesti."

Õhtujuhid Maike Lond-Malmborg ja Iggy Lond-Malmborg tegid pealegi selle 3,5tonnise põlevkivihunniku väärtuse puust ette ja punaseks, selgitades, et sellest saab 3500 kWh elektrienergiat ning just nii palju energiat kulutab see pidulik õhtu oma tulesäras ja kaameratega. Eesti keskmisele perele jätkuks sellest kolm kuud.

Kohtla-Järve või Sillamäe

Millise reaktsiooni osaliseks sai Eesti kultuurkapitali juhataja Kertu Saks, kui kutsed galale olid laiali saadetud? Kas tuli palju vastulauseid, et kuhu te meid küll kutsute? Kohtla-Järvele?! Mida veel!

"Mitte ühtegi ei tulnud," kostab Saks rõõmsalt. "Pidu hakkas juba bussis peale, kõigil oli hea meel üksteist jälle näha."

Kultuurkapital korraldab nimelt ka transpordi, et eri valdkondade kultuuri- ja ka spordiinimesed peopaika sõidutada, nii Tallinnast, Tartust kui Pärnust.

Kohtla-Järve kultuurikeskuse hoone ja meeskonna kohta on tal öelda vaid kiidusõnu. "See maja on nii maitsekalt renoveeritud, et siin on väga hea olla. Imekaunis, väga stiilne."

Seekordse peopaiga valis välja kultuurkapitali nõukogu, mille eesotsas on kultuuriminister Indrek Saar. Ahaa, tema "süüdlane" ongi, et põlevkivipealinnast sai üdini kultuurse peo võõrustaja!

Saar tunnistab, et tegelikult vaagiti kahe linna vahel, sest kaalukausil oli ka Sillamäe.

No Sillamäel ju sama uhke kultuurikeskus ette näidata, ja ikka stalinistlikus laadis. Pealegi on sealne kroonlühter vaatamisväärsus omaette.

Saare sõnul langes liisk Kohtla-Järve kasuks sel põhjusel, et keskuse renoveerimist tunnustas mullu ka muinsuskaitseamet. "Aga suure tõenäosusega plaanitakse lähiaastatel ka Sillamäel gala korraldamist," kostab Saar.

Aivar Surva ja Aivar Surva

Tunnustatud pianist ja muusikapedagoog Peep Lassmann ei pidanud paljuks Kohtla-Järvele sõita... otse Brasiiliast! Olles Tallinna lennujaamas maandunud vaid mõni tund enne gala algust.

Jäi teine küll natukene hiljaks, aga tuli!

"Väga ilus," kiidab ta nii ajastutruult renoveeritud maja kui noore lavastusmeeskonna lennukaid ideid. "See oli üks väga hästi välja tulnud asi."

Lassmann tõdeb, et selliseid maju nagu Kohtla-Järve kultuurikeskus oli Nõukogude Liidus tuhandeid. Tüüpprojekti järgi ehitatud ju. "Aga et selline maja on nüüd meil siin Eesti Vabariigis, hoopis teises kontekstis, on päris huvitav."

Dokumentaalfilmiga "Habras maailm" noore filmitegija preemia pälvinud Ants Tammik tänas lavalt helilooja Aivar Survat, filmi muusika autorit.

Endine Jõhvi ja Mäetaguse vallavanem on küll väga musikaalne ning mängib erisuguseid pille, aga et veel ka helilooja?

See asi vajab nüüd küll lähemalt uurimist.

Ida-Virumaa karu proovivõtted

Selgub, et noor filmimees tänas küll Aivar Survat, kuid see Aivar Surva − helilooja − on selle Aivar Surva poeg, keda Ida-Virumaa tunneb. Tänati Aivar Surva juuniori seega.

"Aga talle ka tänu − isale." Ja isale mille eest? Et tal on nii andekas poeg? "Selle eest, et tema mängis filmimuusika lindistamisel trombooni. Tema nimi on ka filmi lõputiitrites kirjas."

Film räägib sõnadeta loo kahe maailma − looduskeskkonna ja inimtegevusliku keskkonna konfliktist Eestimaa rabamaastikel. Sirgelt piiritletud turbaväljad ühel pool ja looduslikku kõverust täis rabamaastik teisel pool.

Kuigi tegemist on Kesk-Eesti rabade ja Pärnumaa turbaväljadega, on kahe maailma konflikt väga hästi tuttav ka idavirulastele.

Palju ei puudunud, et Ida-Virumaad oleks selles filmis esindanud hoopis üks pruunkaru, keda Tammik käis siin fotojahi varitsuspaigas passimas. Aga meie karu olevat olnud arg ning filmi sisse pääses hoopis Soomes analoogses paigas üles võetud ott.

Idavirulased näevad seda filmi peagi Illukal.

ERMi asedirektori värvikad mälestused Ahtmest

Rahvakultuuri valdkonnas pälvis Eesti kultuurkapitali aastapreemia Eesti rahva muuseumi (ERM) kollektiiv − meie pärandvarale uue hingamise andmise eest.

Koos muuseumi direktor Tõnis Lukasega olid Kohtla-Järve laval preemiat vastu võtmas asedirektorid, üks neist Ida-Virumaal sündinud ning siin põhikooli lõpetanud mees − Viljar Pohhomov.

Tema sünnikodu Ahtmes enam alles pole. Selle kohta ei saa öelda "kahjuks", sest tegemist oli kaevurite barakiga, kus ühe koridori peal elas 15 perekonda, kel tuli esialgu jagada nii kööki kui vannituba. "Mul on see meeles, kuidas ema valas vanni kõigepealt kaks liitrit desinfitseerivat "margantsovkat" ehk kaaliumpermanganaati ja selles lillas vees sai siis kümmeldud," meenutab Pohhomov värvikaid seiku elust vanas kaevuribarakis.

Ida-Virumaal käimised on tal viimastel aastakümnetel olnud väga põgusad. Pärast Anne Veski kontserti Kohtla-Järve kultuurikeskuses 1982. aastal − vabandust, toona kandis see siiski nime Viktor Kingissepa nimeline kultuurimaja − polnudki ta oma jalga üle selle maja lävepaku tõstnud.

See-eest käivad idavirulased nüüd usinalt Pohhomovi kodulinnas ja tema töökohas, sest Eesti rahva muuseum tahab uudistamist. Alles mõned päevad tagasi võttis ta vastu grupi vahvaid Ida-Virumaa noori, kes olid tulnud Tartusse füüsika-, matemaatika- ja keemiaolümpiaadile ning kellele Viru Keemia Grupp korraldas preemiareisi Eesti rahva muuseumi. Ekskursiooni selles põnevas majas korraldas neile asedirektor Pohhomov isiklikult.

"Tipus ollakse väga lühikest aega"

Kui Tiia-Ester Loitme ütles kord, et tema ei tõsta oma jalga sellesse Kohtla-Järve kultuuritemplisse enne, kui kõik sirbid, vasarad ja viisnurgad on selle fassaadilt kadunud, siis skulptor Mare Mikoffile pole see küll asi, mille pärast pipardada.

"See oleks jama, kui hakkame neid maha koksima. See on ju ajalugu," kostab ta ning kostitab renoveeritud arhitektuuripärandit kiidusõnadega "võimas" ja "rikkalik". "Aga pärast stalinistlikku arhitektuuri tulid "hruštšovkad" ning need on teil sama koledad kui meil," tõdeb ta. "Need on igal pool koledad."

Mikoff pälvis kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali aastapreemia. Ühe ropsuga seda välja ei ütle, mille eest ta selle sai.

Sai "skulptuuri ja monumentaalkunsti žanrite järjekindla ümbermõtestamise ning traditsiooni ja uuenduse vahelise terase dialoogi eest Tartmusis toimunud ülevaatenäitusel "Mikoff. Skulptuurid"."

Eesti koorimuusika vanameister, pikaajaline õppejõud ja laulupidude üldjuht Ants Üleoja pälvis rahvakultuuri sihtkapitali elutööpreemia.

Üleoja on sündinud Ida-Virumaal Oonurmes, kus juhatab siiani segakoori.

Mullu tähistas ta 80 eluaasta juubelit. Kuigi uhke koorimuusika pidu toimus sel puhul Tallinnas, oli Ida-Virumaa temaga mõtteis ka seal.

Üleoja meenutab, kuidas ta käis 1974. aastal laulupeo üldjuhina Ida-Virumaal meeskooridega eelproovi tegemas.

Üks neist kooridest oli Kaevur ning kultuurimajaks, kus kokku saadi, võiski olla Kohtla-Järve kultuurimaja − Üleoja ei mäleta enam täpselt.

Igatahes oli selles majas puhvet ning kui proovipäev algas kell 10, siis puhvet oli lahti juba pool tundi enne seda ning... "Pooled mehed olid jumala täis, kui ma nad lõpuks saali kokku sain," jutustab Eesti koorimuusika vanameister lõbusalt.

Tallinna tagasi sõitis ta tookord alles järgmisel hommikul, sest teise meeskoori dirigent kutsus öömajale, märkides, et tal pool koori praegu jahil ning õhtul tullakse sealt põdraga. Nii oligi. Üleoja lahkus, tänutäheks kaasa pandud pool põdrakintsu põues. Lauljad tunnevad hea dirigendi juba õhust ära!

Eesti kultuuri tipptegijate tunnustamisõhtu lõpetas Eesti ühe tuntuma alpinistiga, Ida-Virumaal elava Helme Suugiga tehtud videointervjuu. "Tipus ollakse väga lühikest aega," ütles ta. "Pistetakse šokolaaditükk suhu ja hakatakse laskuma."

Tagasi üles