Iisaku muuseumi karutopis hakkas möirgama

Loodustoas on võimalik kuulda 60 looma ja lindu häälitsemas. Foto: Matti Kämärä

EASi rahastus pani Iisaku kihelkonnamuuseumi loodustoas seni tummalt seisnud looma- ja linnutopised häälitsema.

Kas te teate, mis häält teeb rebane? Ja et üks tema häälitsusviisidest on ilvesega üsna sarnane? Või mis häält teeb mäger? Kährik? Tuhkur? Põder? Lindudest metsis? Pähklimänsak? Te ei teagi sellise linnu olemasolust?

Hääled vanas koolitoas

"Muide, põdra hääl aetakse nii mõnigi kord karu omaga segamini," räägib Iisaku muuseumi pedagoog Anne Nurgamaa, kes laseb nüüd ekskursioone läbi viies mõistatada, kelle hääl kostab.

Loodustoa ekspositsioon annab ülevaate Alutaguse metsades elavatest ulukitest ja lindudest ning Peipsi järves elavatest kaladest.

Kalad olid ja on tummad edasi − neilt ei võlu ka projektirahastus häält välja −, kuid aastakümneid vaikides seisnud loomad ja linnud hakkavad nüüd nupule vajutades külastajaga suhtlema. Kokku on neid 60.

Heli- ja valguslahendused said osaks ka meistrite toale, vanale klassitoale, tuletõrjetoale, talutoale ja peasaalile, kus asub poluvernikute ekspositsioon.

Vana klassituba võtab nüüd külastajaid vastu laste suminaga, seejärel kostab koolikell ning on kuulda õpetaja samme.

"Ema süda" ja Iisaku kuulsad mehed

Esimesed andmed kooli asutamise kohta Iisakus pärinevad 1750. aastast, kuid selle tegutsemise kohta puuduvad üksikasjalikud andmed.

Küll aga sai suure tuntuse osaliseks 1868. aastal Robert Theodor Hanseni asutatud köstrikool, mis 19. sajandil kujunes Alutagusel rahvusliku ärkamise taimelavaks ja venestuse ajal eestluse hoidjaks. Hanseni koolis said hariduse mitmed Virumaa koolmeistrid.

Hanseni köstrikooli lugu ei pruugi kõik teada, küll aga teab iga eestlane Lydia Koidula sõnadele kirjutatud laulu "Ema süda". Kuidas on see laul Hanseniga seotud? Tema see viisi kirjutaja oligi.

Tänu muuseumi heli- ja valguslahenduste projektile on vanas koolitoas nüüd võimalik "Ema südant" kuulda ühe teise kuulsa Iisaku vallast pärit mehe − Helend Peebu esituses.

Veel paar aastat ja see poleks olnud enam võimalik, sest Iisaku muuseumi arhiivist pärit helilint oli oma aja ära elanud ning väga kehva kvaliteediga.

"Ma polnud üldse kindel, kas seda saab veel päästa, aga helirestauraatoritel see siiski õnnestus. Mulle öeldi, et see oli absoluutselt viimane aeg: veel mõni aasta ja selle lindiga poleks olnud enam midagi peale hakata," märgib muuseumi direktor Marko Vinni.

Tulekahju kuma

Meistrite toas esindavad meeste käsitööd muuseumi rajamise ajal kohalike meistrite annetatud tööriistade komplektid, mida on hiljem teiste annetajate poolt täiendatud. Ekspositsioonis on eraldi esindatud rätsepa, kingsepa, sepa ja tisleri töönurk.

Sepa töönurka tehtud heli- ja valguslahendus jätab nüüd mulje elavast ääsitulest ning laseb kuulda haamri kolksatusi alasil ja lõõtsa sahinat. Justkui sepp oleks kohal, ainult me teda ei näe.

Tuletõrjetoas, mille ekspositsioonile pani aluse nõukogude ajal vabatahtlike tuletõrjujate juhi Tiedrich Raidma poolt muuseumile kingitud kollektsioon, on nüüd peale punast värvi päästetehnika ka punane võbelev valgus, mis jätab mulje tulekahju kumast.

Muuseumi arhiivides ringi vaadates jäi Vinnile silma suur vanaaegne telefon pritsimeeste väljakutsumiseks. "See käis posti otsas ja kui kuskil märgati suitsu tõusmas, roniti sinna ning helistati kustutajad kohale," räägib Vinni, kes plaanib ka selle telefoni edaspidi püsinäitusele välja tuua, nii et sellelt ka helistada saab. "Lastele on sellised asjad palju huvitavamad kui nurgas olev pastlapaar. Nad tahavad ise käed külge panna."

Ideaalne koht

Iisaku muuseumi heli- ja valguslahendused läksid maksma 22 000 eurot. EASilt saadi selleks 15 000, omavalitsuselt 3600 ning muuseum ise panustas uuendustesse 3400 eurot. Töid, millega jaanuari lõpus pihta hakati, tegi Tallinna firma Progear.

"Iisaku muuseum on saanud väga huvitavad lahendused," märkis eile kohapeal vaatamas käinud EASi regionaalarengu keskuse arendusnõunik Kai Koord, hinnates muuseumi direktori Marko Vinni algatusi kõrgelt. "On näha, et mõte on töötanud."

Eelmisel nädalal toimus Iisaku muuseumis Virumaa kodu-uurijate päev, mille käigus uudistati ka uuenduskuuri läbi teinud ekspositsioonitubasid. "Siia on nii mõnus tulla. Suur tänu uuendatud loodustoa eest!" kirjutati pärast seda muuseumi külalisraamatusse.

Ja veel üks sissekanne sealt: "Ideaalne koht vanaema sünnipäeva pidamiseks!" Tõepoolest − muuseumi kaminasaali on võimalik ka sellisteks puhkudeks üürida ning neid sünnipäevi on seal juba peetud mitmeid.