Jaapani löökpillivirtuoos on heas ühenduses sisemise lapsega

Kuniko Kato: "Iga päev ma pelgalt kuulasin kodus Pärdi muusikat ja alles hiljem hakkasin mõtlema, kas suudaksin seda ka esitada − Pärt polnud midagi marimbale kirjutanud, seal pole löökpille. Mulle lihtsalt meeldib tema looming ja eriti meeldivad tema minimalistlikud lühipalad." Foto: Piret Almiste

"7 linna muusika" ja "Klaaspärlimängu" festivali raames astus eelmisel pühapäeval Jõhvi Mihkli kirikus üles jaapanlannast löökpillimängija Kuniko Kato, kes elab praegu pool aega kantripealinnas Nashville'is. Viimane fakt ei tee temast aga kantrisõpra, sest tema muusikalised juured on kauboide omast palju sügavamal.

Ehkki Nagoyas sündinud Kuniko Kato tutvustus Eesti Kontserdi lehel võib kõlada kuiva ja igavana, selgub vestluse käigus temaga Jõhvi Mihkli kiriku kõrval muruplatsil istudes, et tegu on rõõmsameelse ja väga elava vaimuga inimesega.

Pink Floydist Boney M-ini 

Peaaegu kohe vestluse alguses selgub, et naine, kes esitab praegu selliste heliloojate nagu Bachi ja meie Arvo Pärdi loomingut, mängis muusikakoolis õppides kooli bändis, mis viljeles hoopiski progerokki. Sellist imeasja nagu jaapanikeelne proge tahaks kohe väga kuulata, ent Kuniko ütleb, et salvestusi sellest paraku pole. Samas võib kindlasti ka proget süvamuusikaks pidada. Artistile meeldib näiteks Pink Floyd.

Bachi muusika kohta veel nii palju, et Kuniko esituses kõlab see veidi nagu veealune muusika − "Underwater Bach". Artist seletab, et loomulikult ei kirjutanud näiteks Bach teoseid marimbale, mis on Kuniko peamine instrument, ja sestap peab ta surnud ja elavate klassikute lugusid oma pillile kohandama.

Kui aplaus ei tahtnud Kuniko kirikus toimunud kontserdi lõpus kuidagi otsa saada, ütles artist, et esitab Eesti laulu, mida publik peaks teadma. Teravama kõrva ja parema fantaasiaga inimesed vahest aimasid, et tegu on tõlgendusega Miina Härma ja Peep Sarapiku laulust "Ta lendab mesipuu poole". Nõnda on ka teiste klassikutega − peab näiteks Bachi viiulisonaati nr 1 g-moll väga hästi teadma, et seda nii-öelda veevulina seest ära tunda. Aga kui ei tunne, pole häda, sest Kuniko interpretatsioonid on ka iseseisvalt väga nauditavad.

Kirikuõpetaja Kaldur pidas kontserdi alguses väikese palvuse, mille lõpus mainis, et "trummilöömises kirikus pole midagi halba, sest juba ansambel Boney M laulis väikesest trummarist, kel polnud muud jumalale pakkuda kui tema trummimäng". Kohane on vahest märkida, et nimetada Kunikot trummariks on ebatäpne, aga pastori mõte on arusaadav. Kuniko nõustub, et ka marimba pole kirikus tavapärane nähtus ning ilmselt paljud kontserdikülastajad nägid ja kuulsid seda tema kontserdil esimest korda.

Õppis budo karatest 

Kuidas Kuniko ise selle pillini jõudis? Lühikest kasvu naisterahvas näitab oma väikesi käsi ja ütleb, et vähene sõrmede siruulatus oli üks põhjusi, miks ta omal ajal klaverimängu katkestas ja löökpillid valis. "Sõrmed on mõningate palade − näiteks Chopini teoste esitamiseks liiga lühikesed ja sestap pidin kogu aeg Mozarti ja Bachi palasid mängima," muigab ta.

Praegu 48aastane naine, kes paljude jaapanlannade kombel näeb märksa noorem välja, räägib, et leidis marimba alles 30aastaselt. "Leidsin, et seda õppida ja sel musitseerida on imeline," räägib Kuniko ja lisab, et alles pärast kohtumist marimbaga astus ta kuulsasse ja väga kõrgetasemelisse Toho Gakueni muusikakooli Tokyos.

Näiteks kuulus dirigent Seiji Ozawa, kes juhatas pikka aega Bostoni sümfoonikuid, on sama kooli lõpetanud. Kuniko hakkas aktiivselt esinema: mängis koos orkestritega, tegi kammermuusikat, osales muusikalides. Ühel päeval tahtis ta aga keskenduda millelegi täiesti uuele, käia oma rada ja nii pühendus ta sooloesinemisele.

Kuniko räägib sellest, kuidas käis näiteks budo karate trennis vaatlemas, õppis selle iidse võitluskunsti kaudu oma keha paremini tunnetama: kuidas see liigub, kuidas töötab energia ja kuidas vaim võib seeläbi virguda. Samuti ütleb ta, et on saanud inspiratsiooni no-teatrist, mille näitlejatega ta on aktiivselt suhelnud. "Inimkehal on imelised võimed, me oleme aga neist väga suure osa paraku minetanud. Kui õpime neid taas tundma, võib ka muusikaelamus olla määratult suurem," räägib ta.

Need, kes on Kuniko kontserdil viibinud või tema esitusi näiteks YouTube'ist näinud, teavad, et naine lausa tantsib oma pillil mängides − mitte vaid tema käed ühes nelja löökriistaga, vaid kogu keha. Marimba kohta ütleb naine, et see meenutab talle klahvpilli, ent sel on viled, seda mängitakse löökpillina ja ühel hetkel − Kuniko ei tea täpselt, millal − liitus selle ansambliga ka tema oma keha.

Jaapani-Eesti side

"Mainitud kunstiliigid andsid mulle nii vaimselt kui ka kontrolli keha üle. Kui on ülesastumine, püsin keskendununa ja keha tundub palju targem kui mu pealispindne teadvus. Selleni jõudmine võttis aega, aga nüüd tunnen, et mul on, mida maailmale pakkuda. Tegu on edasiminekuga, aga see protsess jätkub," räägib Kuniko.

Artist nimetab oma lemmikautoreid Bachi ja Steve Reichi, kelle pala "New Yorgi kontrapunkt" töötlus samuti kontserdil kõlas, geeniusteks. Ta nimetab oma lemmikutena, keda on tõlgendanud, veel Iannis Xenakist, kelle löökpilliansambliga on ta kogu mainitud autori loomingu esitanud. Vahel mängib ta ka jaapani või korea rahvaviiside töötlusi, mille vastu tunneb samuti huvi.

Kuniko esines tänavu Eestis juba neljandat korda ja meie maa meeldib talle väga. Kui tõlkida talle lõik "Jaapan on kaugel, Eesti on kaugemal veel" Juhan Viidingu Kivilinna haikudest, ütleb ta, et eestlastel ja jaapanlastel on palju ühist. Küsimusele, mis võiks kahte kauget rahvast omavahel ühendada, vastab Kuniko, et just Tartus esinedes − sama olevat olnud Jõhvis − koges ta publiku väga sooja ja toetavat suhtumist.

"Ka eestlased on, sarnaselt jaapanlastega, veidi sissepoole pööratud ning see pole halb, vaid aitab keskenduda. Samuti ollakse väga viisakad ja sõbralikud − mitte ülevoolavalt. Mul isiklikult on kohalike inimestega väga lihtne ja mugav kontakti saada. Vahel on ameeriklased ja paljud teised pealiskaudsed, aga Eestis suheldakse väga vahetult ja ausalt," räägib Kuniko.

Pärt Jaapanis 

Meie rahvusliku aarde Arvo Pärdiga kohtus Kuniko siis, kui Pärt sai tõusva päikese maal maineka "Praemium Imperiale" auhinna muusikavallas ja käis sel "Jaapani Nobelil" 2014. aasta oktoobris järel. Pärt palus Kunikol sellele järgnenud peol osaleda. Naine meenutab, et 2013. aastal CDd tehes kulus tal lausa pool aastat, et Pärdi nelja kuulsama teosega − Jõhviski kõlanud "Fratres", "Peegel peeglis" ning "Cantus Benjamin Britteni mälestuseks" ja "Alinale", mida Mihkli kirikus ei esitatud − ühele poole saada.

Pärt ise tegi neist kahasse Kunikoga seaded ja see on viimase meelest väga suur au, sest paljud muusikud üle maailma unistavad samuti oma instrumendil elava klassiku arranžeeringute esitamisest. Naine meenutab, et esmalt küsis ta Pärdi kirjastajalt ja too püüdis teda lohutada, et pole põhjust pettuda, kui maestro ei nõustu, sest sellise loa saamine on väga raske − helilooja on oma teoste puhul väga nõudlik ja kiivas. Kirjastaja palus saata demo, mis − nagu hiljem selgus − jättis Pärdile väga hea mulje, ning nõnda see koostöö algas.

Kuniko mäletab, et kakskümmend aasta tagasi, kui ta ise elas Belgias, tõusis Pärdi täht muusikamaailma taevasse, st tema muusika pälvis üleilmse kuulsuse ja seda esitati kõikjal. Artistile meeldis see esimesest kuulmisest alates. "Iga päev ma pelgalt kuulasin kodus Pärdi muusikat ja alles hiljem hakkasin mõtlema, kas suudaksin seda ka esitada − Pärt polnud midagi marimbale kirjutanud, seal pole löökpille. Mulle lihtsalt meeldib tema looming ja eriti meeldivad tema minimalistlikud lühipalad," räägib Kuniko.

Oma seni viimase albumi, kus kõlab vaid Bachi muusika, salvestas artist Tartu Jaani kirikus, aga see pole veel CD-le valatud. Esmalt esines ta Jaani kirikus ja kuna talle meeldis selle akustika üliväga, valiski ta selle oma albumi salvestuspaigaks.

Praegu elab Kuniko enamiku ajast ühes oma ärimehest elukaaslasega, kes ka Jõhvi kontserdil viibis, Nashville'is Tennessee osariigis ja samuti Yokohamas. Naine naerab, et Nashville'is elamine ei tee temast veel kantrimuusika austajat. "Vähemalt ma ei esita seda," naerab naine, "Nashville on lihtsalt koht, kus elada. Meil on seal maja ning seal on palju helistuudioid ja mõned lavad, kus esineda."

Apple ja salvestused abiks 

Jõhvi kontserdil mängis olulist rolli ka Apple'i sülearvuti taga istunud keskealine kõhn ja kitsaste vuntsidega mees, kes väljas liikudes kasutab keppi. Kuniko ütleb, et kontsertidel, kus miksitakse akustilist ja eelsalvestatud muusikat, on selline abimees hädavajalik, samuti kasutab naine teda  salvestustel. Paraku jäigi kepiga mehe nimi saladuseks, küll ütles Kuniko, et too elab Pariisis ja on tema sõber juba üle kolmekümne aasta.

Pärast Jõhvit sõitis Kuniko liinibussiga Peterburi, kus ta esines samuti Jaani-nimelises kirikus, kus Eesti Kontsert opereerib. Milline on artisti suhtumine religiooni? Naine ütleb, et on usuleige, ent tema vanemad ja kõik tema sugulased on šinto usku. "Minu põlvkonna jaapanlased ongi valdavalt usukauged," leiab Kuniko veel ühe joone, mis eestlasi ja jaapanlasi võib ühendada. Seda uudist ei tasuks muidugi Arvo Pärdi kuuldes levitada.

Kuniko ütleb, et muusikuleib pole kuskil maailmas liiga magus − nii ka Jaapanis. Artist räägib, et ühel hetkel valis ta muusiku tee, aga talle endale on siiani arusaamatu, kuhu tuleks tõmmata piir, mida ületades saab amatöörist professionaal.

"Kui lõpetasin muusikakõrgkooli, ütlesid kõik, et nüüd oled proff, aga on palju väga häid muusikuid, kel puudub igasugune akadeemiline muusikaharidus. Samuti on mitu traditsioonilist Jaapani pilli, mille mängu ei saa üheski koolis õppida − nendel mängimise kunsti antakse põlvest põlve perekonniti edasi, aga seda võib ka kõrvalseisja suure tahtmise korral õppida," räägib Kuniko.

Intervjuu lõppedes küsis Põhjarannik artisti abikaasalt, kas neil on ka lapsi, ja too naeris: "Milleks veel lapsi, kui Kuniko on ise nagu laps." Eks meil kõigil tasu seda sisemist last otsida − kui too on kaotsi läinud.