Toiduseiklus: kala veest ja liha maast

Piret Talistu sätib labidaga lihapakke juurikapaja kõrvale. Kahe ja poole tunni pärast on maapõues küpsenud sealiha rohkem kui küps. ERIK KALDA Foto: Põhjarannik

Talvise kalapüügi krooniks võiks olla kuum uhhaa, aga sama hästi võib liha maapõue matta ja pärast paaritunnist õngitsemist pintslisse pista.

Kauksi külaselts ja Pühajõe tegijate selts, kes pidasid nädalavahetusel Peipsi järvel ühist talvepäeva, valisid liha maa sees küpsetamise.

Kapsalehte ja fooliumisse

Koguneme Kauksi puhkemaja suitsusauna juures, kus pererahval − Piret ja Aivar Talistul − on aegsasti maasse auk kaevatud ja see kividega vooderdatud.

Lõke põleb hommikul kella kuuest, õhk on kümne miinuskraadi ringis ja maa jääs. Kell 11 on leegid vaibunud. On paras aeg, et varem maitsestatud sealiha kapsalehtedesse ja siis omakorda fooliumisse mässida.

Suvel saaks seltskond liha ja juurikad koos ette valmistada; talvekülmaga soovib perenaine meid sellest säästa.

Piret räägib, et liha on hoitud mädarõika-pihlakamarinaadis. "Kui liha otse fooliumisse mässida, kipub see ära kuivama ja liha pealmine kiht kõrbeks ära. Suvisel ajal on hea kasutada rabarberilehte, talvel sobib kapsaleht."

Kuuldavasti mässivad polüneeslased oma praed niiskuse säilitamiseks ja kõrbemise vältimiseks troopiliste puude suurtesse lehtedesse. Suured tugevad kapsalehed on selles mõttes parem valik, et pehmeks haudununa on see hiljem imemaitsev lihakõrvane.

Maa sisse läheb veel pada, mille Piret on täitnud tükeldatud-maitsestatud köögiviljaga. Hiljem rändavad süte sisse fooliumisse keeratud koorega kartulid.

Selleks, et praad "ahju" panna, kühveldame söed välja. Kui enam-vähem ühesuurused lihapakid ja pada on süvendis, katame selle plekiga ja topime augud kinni. Kinnikaetud augule süütame veel tunnikeseks lõkke.

Keeruline ennustada 

Piret ütleb, et talvel on liha küpsemise aega keerulisem ennustada kui soojal ajal. Seekord määrab ta küpsemise ajaks kaks ja pool tundi.

"Kuna õues on külm, siis ma pole sada protsenti kindel, et ta selle ajaga valmis saab. Kui võtan liha välja, siis kraadin seda − 77 kraadi peab olema sisetemperatuur, et ta oleks küps. Ja kui ei ole, siis löön ta veel natukeseks ajaks ahju," on Kauksi puhkemaja perenaisel varuplaan.

Eelmisel korral küpsetati maa sees liha koos oma küla rahvaga. Tookord loodeti hakkama saada kahe tunniga. "Tegime sealiha ja lammast ka. Kuna lammas oli kondiga tükk, siis see jäi tooreks," meenutab Piret.

Kahe küla ühine maapõuepraad küpseb aga natukene ülegi. Ilmselge, et ahi on turvalisem variant, aga looduses kokkamine pakub jälle suuremat elamust.

Piret on käinud Eesti Maaturismi korraldatud elamustoitlustuse koolitusel. "Seal pandi part kõigi sulgedega savi sisse ja küpsetati savikoorikus. Kui küps oli, tuli savi koos sulgedega ära. Kõik oli ülilooduslik, isegi soola ei tohtinud kasutada. Mina ikka kasutan ürte ja soola, et oleks maitset − meie maitsemeel on juba rikutud."

11 kiiska

Toidujutud aetud, liigume edasi järvele. Osa seltskonnast võtab ette tõukekelgumatka, osa testib kalaõnne.

Kauksi rand on talvel sama imeline kui suvel − aga hoopis teistsugune, selge see. Pole liiva ja sellel pikutavaid inimesi, kõik on ühtlaselt valge, nii et lumes ei saa sa tegelikult arugi, millal ükskord Peipsi jääl oled. Kuna Aivar Talistu mootorsaan on katki, peavad kalamehed hanereas jalgsi sobivat püügikohta otsima hakkama.

Õngemeeste hanereas on kalamehi alates kolme aasta vanusest kuni hilise keskeani. Kuigi päris õiget talve on olnud juba mõned nädalad ja piirivalve on jääle mineku lubanud, pole see siiski päris ohutu.

Kohalikud räägivad, et sel aastal tuli jää esimeste talveilmade saabudes üsna kiiresti järvele. Aga õige varsti satume esimesele jäälõhele, mille vahelt vaba vesi vastu loksub − piki umbes 30-50 cm laiust pragu liikudes tuleb leida kõige ohutum koht, kust üle hüpata. Kõik laabub, seltskond läheb edasi, kuni vastas on uus jääpragu.

Kuigi kaugele kaldast me ei matka, sest ka vähesed õngitsejad, kes sel päeval jääl on, istuvad üsna kalda lähedal. Jääpüük erineb tavaõngitsusest selle poolest, et suvel aitavad ahvenaparvi leida kajakad. Seal, kus need linnud vee kohal karjudes pikeerivad, on tindiparved ja selle all ahvenad, kes tinti veepinna lähedale ajavad. Talvel tuleb üsna ehku peale püügiriistu vette lasta. Mis on selles mõttes tänamatu, et iga kord enne seda tuleb jäässe auk puurida.

Puurid sahisevad ja kui esimesed augud tehtud, lähevad esimesena vette sikutid − väikeste läikivate lantidega püügiriistad, mis eelkõige mõeldud suuremate ahvenate kättesaamiseks.

Ent mõni targem mees proovib õnge ja sääsevastsega ja pole vaja kaua oodata, kui esimene kala käes. No muidugi, kiisk! Temast räägitakse kas ainult halba või ainult head.  Head selle kohta, et pidi olema hea supikala, halba aga selle kohta, et kui kiisk tulema hakkab, siis muud kala ära looda ning parem on asjad pakkida ja mujale minna.

Nii juhtub ka meiega: järjest tuleb 11 kiiska ja kõik ainult ühest august, ehkki puurisime neid lähestikku poole tosina jagu. Aivar ütleb, et on käinud sel talvel mitmel korral jääpüügil, kuid korralikku kala pole. "Kala lihtsalt ei ole, ei tea, kus ta on. Näe, seepärast pole kalamehi kah kuigi palju jääl."

Selle tõdemusega on hea end lohutada ja lahkuda kaldale teadmisega, et asi pole mitte meie kalaõnnes, vaid kala vähesuses.