"Ristumine peateega" võtab Kukrusel juba kuju

Näitlejad Jane Napp, Tiit Alte, Margus Prangel ja Mattias Steinberg, lavastaja Allan Kress ning teatrikunstnik Kristi Leppik Kukruse polaarmõisa lähedal juulis etenduva näidendi "Ristumine peateega" tarvis tekitatava teatrimaja uksel. MATTI KÄMÄRÄ Foto: Põhjarannik

Sel suvel Kukruse polaarmõisas etenduv Allan Kressi lavastatud Jaan Tätte näidend "Ristumine peateega" on Tallinnas toimunud korduvate proovidega juba nii osadeks lammutatud, et on saabunud aeg see endises kivitöötlustöökojas taas kokku panna. Samal ajal kui kiviste seinte vahele tekib salapärane metsamajake, ehitavad lavakunstikooli 28. lennu noored peaosalised Jane Napp ja Mattias Steinberg üles oma näitlejakarjääri, mille kohta on nüüd teada, et see algab Pärnu teatris Endla. Enne seda on aga publikul 11.-22. juulini õnnelik võimalus nende talendiga tutvuda Kukruse suveteatris.

Kui näitetrupp Jaan Tätte sünnipäeval, 24. märtsil Kukruse polaarmõisas esimest korda kokku sai, rääkis lavastaja Allan Kress Põhjarannikule, kuidas "Ristumine peateega" endale siin koha leidis.

Ex nihilo

Kress meenutas, et mainis polaarmõisa juhile Gerli Romanovitšile, et tahaks teha Tätte menutükki, aga see ei sobi mõisa sakslikku saali. Näidendisse on tugevalt sisse kirjutatud hoopis salapärane metsamajake.

"Siis viidi mind mõisa maakividest vana hoone juurde, mis kohe tõmbas lähemalt uurima, aga sel oleks pidanud katuse ja põranda taastama. Tagumine maja, endine kivitöötlustöökoda, mille juurde hiljem jäime, ei tundunud esmapilgul nii põnev. Aga lähemalt uurides nägin vahtraid, mis olid nii huvitavalt kasvanud, et uks avanes vaid paokile. Võimas kujund! Sealt uksest ei käida. Seal turgatas: sinna viib mafiooso oma raha, sest ta eeldab, et seal keegi ei käi," kirjeldab lavastaja, kuidas koha vaim juhatas ta idee juurde Tätte menuk Kukrusel lavastada.

Leitud etenduspaigas saabus lavastajale üsna pea ka teadmine, kus saab olema lava, kus publik, kus miski toimub. "Maja ja näidend kõlasid nii hästi kokku, et see tundus veenev argument. See on lavastuse jaoks hea, kui sa leiad ankru, mis sind veenab," ütles Kress.

Näidendi kunstnik Kristi Leppik ütleb endises kivitöötlustöökojas, mille suurim ruum, kus näidendit etendama hakatakse, on üle saja ruutmeetri suur, et teda käivitabki küsimus, kuidas ikkagi lavakujundust lahendada.

"Kõik ruumid on isemoodi, sul on peas mõte ja sa pead selle just selles ruumis realiseerima. Võtan pintsli kätte ja hakkan ise pintseldama. Kui tahan, raiun augu seina. Siia tuleb palksein, siia tapeet, see sein läheb kinni, siia tuleb väike uks, siia tuleb vahesein väikese uksega ja selle pliidi taha tuleb soemüür. Väga hea kujutlusvõime peab olema, et praegu näha, mis siia tuleb. Vaat 11. juuliks, kui on esietendus, peab kõik valmis olema. Kuu aja pärast on siia sündinud hoopis teine maailm," näitab Leppik suundades, kus praegu vaid Platoni ideede maailmas asuv lavakujundus paiknema hakkab.

Esimesed tiivasirutused 

Kunagisse töökotta tuleb tekitada vana lagunenud pisike puidust majake. Publik näeb maja sisemust. "Ja selle ma kuu aja jooksul teen. Peamine tegevuspaik on väike tuba ses majas. Tal on ka teine korrus ja seda me veidi kasutame. Keskkonna aura on hoonel päris karm ja kivine, siin võib end ära lüüa, aga siia tulebki teine aura tekitada. Võtan pintsli kätte ja..." räägib Leppik.

Leppiku senises stsenograafias on seni juba üle kolmekümne töö. "Stsenograafia tähendab ka lavale stseenide kirjutamist − minu töö on mingis mõttes sama," ütleb naine, kelle eelmised tööd olid näidendite "Lendas üle käopesa" ja "Thijl Ulenspiegel" kujundused ja kes peab üheks oma lahedamaks tööks näidendi "Rosencrantz ja Guildenstern on surnud" kujundust.

Näidendi nägusaim osatäitja Jane Napp räägib, et 31. mail oli Tartus viimane lavakunstikooli etendus "Kaksteist vihast", mille lavastas Mart Koldits. "Pärast seda etendust oli... tühi tunne. Mitte halvas mõttes, aga loomulik − üks asi lõpeb. Lõpetamine on nõks enne jaanipäeva ja eks seal aktusel jõuab päriselt kohale, et suur kogemus on leidnud oma lõpu ja jätkub väljaspool kooli. Peab valmis olema!"

"Kas ma olen valmis, küsin ka endalt," kinnitab tema kursusevend Mattias Steinberg, kellega koos Kukrusel üles astutakse. Steinberg loeb samal ajal laua taga, kus istume, Kitzbergi näidendit "Tuulte pöörises". Kress seletab, et Kitzberg on Steinbergi eriline lemmik, ja Napp kinnitab, et tegu on väga hea näidendiga. "Ei tea, kas Kitzberg just eriline lemmik on, aga Eesti näitekirjanikest on ta kindlasti üks kihvtimaid," seletab Steinberg.

Psühhoanalüütiline lavastaja 

Kas on uusi mõtteid seoses "Ristumisega peateega"? "Eks lavaruum ole veel valmimisjärgus aga ikka tekib uusi mõtteid. Kui ei tekiks, oleks midagi valesti," leiab Napp ja Steinberg täpsustab, et mõte käib aina rohkem ja rohkem enda tegelast pidi: "Suur lugu on selline, aga selle tegelase lugu on selline. Sealjuures ei tohi unustada tervikut."

Kukruse "Ristumise peateega" kolmas peategelane Margus Prangel, kel on ühtlasi ka kõige soliidsem lavakogemus, ütleb, et Kress on Eesti "kõige psühhoanalüütilisem lavastaja". Mida Kress sellest ise arvab?

Lavastaja muheleb, et on hea, kui näitleja nii tunneb, aga et "igasugu ülivõrded on muidugi sellised... emotsioonid".

"Mulle meeldib, kui on tajutud teksti. Pean väga oluliseks misanstseeni − pilt ju räägib rohkem kui sõnad. Eks ma ka ise näitlen vahel ja mulle meeldib, kui lavastaja selgitab olukorra lõpuni lahti. See positsioonide vahetus − olla vahel näitleja, vahel lavastaja − on päris hea, mulle sobib. Näitleja kipub mõnikord olukordi liiga... üle elama või hindama, sest ta näeb nii oma tekstis, ma ise samuti. Lavastaja selgitab, toob näiteid, püüab eluliseks teha ja selgitab, kui on tarvis, miks seda pole vaja − mida see annab ja kuidas see on teiste osadega seotud. Teisalt võib lavastaja suur abi olla näitleja misanstseeniga "õigeks" aidata temperatuuri, mõtteaspektide ja muu suhtes. Püüan seletada, nii palju kui oskan. Ma ei arva, et näitlejale peab lihtsalt külmalt ütlema, et tee nii, püüan väga näitlejal aidata seda maailma ja tunnetust tabada, mida ise näen, tajun. Teisalt on nii, et jälgi näitlejat ja peegelda talle, mida ta ise on sulle vahel ka enda teadmata välja rääkinud.

Ehitame ühte asja ja kõik osalised peavad aru saama, kuidas süsteem toimib. Ja kui oleme näidendi osadeks võtnud ning näitlejad, kunstnik, heli- ja valguskujundaja − kõik asjassepuutuvad isikud − on saanud kõigest ühtemoodi aru, hakkab igaüks oma rada ajama, kuid taustsüsteem jääb talle samal ajal sisse. Igaüks peab teist suunda ajama − nagu Mattias ütles −, peab hakkama oma liini ajama, aga arvestama kokkulepitud reeglitega. Ja me saame aru, miks need reeglid on, miks nii on kokku lepitud," räägib Kress, kel vahepeal läheb silm liigutusest märjaks, kui lavanoored oma tulevikust räägivad.

Jane Napp teatab, et nüüdseks on kindel, et nii tema kui kursusekaaslane ja lavapartner Mattias Steinberg alustavad oma iseseisvat lavateed Pärnu teatris Endla. Napp ütleb, et varasemat sidet pole tal Pärnuga olnud, ja Steinberg lisab, et Pärnu teatris on tehtud palju asju, mis lähevad korda: "Inimesed, kes seal on − nende looming on kõnetanud. Ja on saanud puudutavaks. See on juba täiesti piisav."

Rakverest pärit Napp tunnistab, et on käinud seni vaid neli korda Pärnus. "Peaasi, et publik vastu võtab. Siis on juba hästi." Sama kehtib Kukrusel etenduva näidendi puhul.