Gevi tantsijad vallutavad Ameerikat

Rahvatantsurühma Gevi esimese Ameerika-õhtu väike pidu külalislahkete võõrustajate juures pärast Chicagosse saabumist. ERAKOGU Foto: Põhjarannik

Naistantsurühm Gevi jõudis oma kaunite Jõhvi kihelkonna rahvarõivastega 20. juunil Helsingi kaudu Airbusi lennukiga Ameerikamaale, kus praeguseks on esinetud juba Chicago Eesti maja jaanipeol. Plaanis on ka Kanadasse jõuda, et sealsetele eestlastele oma tantsuga kodumaalt tervitusi tuua. 

Põhjarannik võttis tantsurühma Gevi naistega ühendust Ille Suti arvutis asuva Skype'i kaudu jaanipäeva hommikul Chicago aja järgi, mis on Eesti omast kaheksa tundi taga.

Nagu Kraftwerk 

Esmalt tutvustab naine kaameras oma ameeriklasest abikaasat, kes ütleb: "Tere! Good morning!" "Meile tulid kauged külalised − algul otsiti kohta, kus neid saaks majutada. Andsin end vabatahtlikuna üles. Tulin USAsse Chicagosse keeleõppe eesmärgil ja üksteist aastat tagasi kohtusin siin oma praeguse abikaasaga. Nüüd olen siiani siin − elu juhtus vahepeal!" tutvustab Sutt ennast.

Mis tunne on n-ö elusaid eestlasi näha? "Hea soe tunne! Nad toovad meilegi killukese Eestit. Meil päris Eestit ju pole ja traditsioon hakkab hääbuma. Siin oleneb inimesest − kellele on see oluline ja kellele mitte. Tipphetk oli, kui keegi Gevi tantsijatest ütles, et "teil on siin palju lahedam jaaniõhtu kui meil Eestis − meil lihtsalt seistakse ümber tule". Meil oli ikka muusika ja siin tunti end ekstaasis, sest selliseid hetki on väga harva," räägib võõrustaja. Jõhvi Ameerika-ekspeditsioon, mis koosneb 15 inimesest − 12 tantsijat, kaks rahvamuusikut ja üks bussijuht −, oli Chicagos jaotatud kuue kodu vahel.

Remargina peab kohe märkima, et päris nii, et "meil lihtsalt seistakse ümber tule", näiteks Jõhvis polnud, sest kohalikul jaanitulel tantsis ka Gevi "kloon" ehk 3aastane Gevi noorem koosseis, algajamad. Nii võib naljatada, et Gevi on nagu Saksa roboansambel Kraftwerk, kes andis kunagi kontserdi  viies linnas korraga. Kraftwerki puhul küll ei teatud, kus bändi tegelik koosseis üles astus − kui üldse. Jõhvi vallas on traditsioon, et 1964. aastal sündinud rühm tantsib üle aasta kohalikul jaanil − vaheldumisi Tammiku naisrühmaga − ja nõnda jäi leping rikkumata.

Isamaalised tantsud 

Gevi tantsurühma juht Marju Aul raporteerib, et ehkki tema tantsijad on seni kõikidel oma Ameerika öödel maganud vaid viis tundi, on kõik reipad ja heas tujus. Chicago Eesti maja rahvatantsu- ja kultuuripäevale, mis algas 23. juunil kell 14 kohaliku aja järgi, müüdi 250 piletit hinnaga 20 dollarit. Lisaks Jõhvi tantsijatele astusid seal üles kohalike muusikute grupp Siilikesed, Chicago Eesti kooli lapsed ja kaheksast kohalikust eestlannast koosnev tantsurühm Põhjanael, välisnorrakate tantsurühm Leikarringen Heimhug ning tantsurühm Nordic Folk Dance.

Esmalt tehti Chicago Eesti maja juures jaanitulepaigas proovi ning valiti maja ees see õige tantsuplats. Gevi oli Chicago jaanituleks ette valmistanud kaks kava: tunnine kontsert koos Viru-Nigula muusikute Hillar Vimbergi  ja Ervin Lemberiga ja paarikümneminutiline pärimustantsude kava. Viimasega kultuuripäeva alustatigi.

"Põhikavaga esinesime kell kuus. Inimesi oli selleks ajaks kohal juba väga palju. Meid plaksutati ka tagasi ja siis tantsisime lisaloo. Meie ajaloos oli selline tagasikutsumine esmakordne ja publiku nägudelt oli näha, et kontsert oli liigutav," rõõmustab Aul. Kontserdi nii-öelda isamaalise osa moodustasid pillilood "Mu isamaa armas" ja "Isamaa hiilgava pinnalla" ning tantsud "Kodupaik", "Üits paigake" ja "Põhjamaa".

Jaanituli Chicago kandis lõppes simmaniga, kus Viru-Nigula rahvamuusikud mängisid kohaletulnuile tantsuks. Samas õpetasid Gevi naised "viit K-tähega algavat pärimustantsu" − nagu kaerajaan.

 

USA šašlõkk ja kiluleivad 

Publik oli mitmekesine: kohalikest nn esimese laine väliseestlastest kuni uuemate tulijate ja nende abikaasadeni. Kohapeal oli palju lapsi. Päris eakaid paare, kes juba 1940. aastatel USAsse jõudsid, oli märgata neli-viis, lisaks üksikud seeniorid. Jõhvikad kiidavad kohalike eestlaste ilusat eesti keelt.

Gevi esinemine Chigago Eesti maja juures oli seda tähelepanuväärsem, et Eestist polnud seal seni ühtegi rahvatantsurühma käinud ja samuti polnud kohalik eestlaskond nii suurel hulgal külalisi Kodu-Eestist varem majutanud.

"Lõke vahest süttis aeglasemalt kui Eestis, aga läks lõpuks põlema," räägib Aul. Naine kohe täpsustab, et tuli oli väiksemat sorti - ligi kahemeetrine.  Tulesüütamise au kuulus kohaliku Eesti maja presidendile Eero Pikatile, kes on teist põlve väliseestlane. Virumaaga on presidendil selline side, et tema vanaonu oli kunagi Viru-Nigula pastor.

Jõhvi naised naeravad, et Eesti maja jaanitulel oli pearoaks selline eesti rahvustoit nagu šašlõkk. Veel pakuti värskelt marineeritud kurke ja sibulat. Samuti oli kohapeal müügil enda valmistatud delikatesse: kartulisalat, kringlilõigud, kiluvõileivad.

Chicago Eesti maja 

Chicago aktiivselt koos käiv eestlaskond on umbes sajapealine, aga aktiivne reklaam Eesti kultuuripäevale tõi jaanilaupäevaks kohale oluliselt suurema publiku. Gevikad leiavad, et kaasa aitas ilus ilm, mis ühelegi väliüritusele kunagi kahjuks ei tule. Enne oli just kaks päeva sadanud ja kohalikudki imestasid, et üle aastate on jaanilaupäeval nii kena − muidu olevat nagu "Eesti jaan". "Veel on vahe, et neil on ikka väga soe, aga kui on kaua sadanud, lainetab Chicago Eesti maja ümbrus ja on juhtunud, et jaanipidu on lausa ära jäänud," teavad jõhvikad rääkida.

Gevi naistele tundus kohati, et kohalikud eestlased teavad Eestist rohkem kui nemad ise − nõnda jätkub juttu kauemaks. Norrakate tantsurühma juht uuris omakorda jõhvikailt, kuidas ikka on Vene piiri ääres elada − "olen kuulnud, et venelased tahavad midagi tagasi võtta".

Chicago Eesti maja võib kellelegi Soome kesämökki't meenutada, aga pealtnäha väike majake on seestpoolt üllatavalt mahukas. 1960. aastate keskel osteti väike preeriavaatega maja, mis aja jooksul ahtaks jäi, ja seda ehitati osade kaupa suuremaks. Maja arhitekt on eestlane Jakob Viks.

Järgmine oluline "kontrollpunkt" jõhvikate Ameerika orienteerumismängus on ülesastumine Detroidis, kus kohtutakse sealse eesti kogukonnaga, mis on küll oluliselt väiksem Chicago omast − koosneb umbes 30 eestlasest. Detroiti peavad Jõhvi daamid jõudma esmaspäeva õhtuks. Seal neid ootab piknik ning nad astuvad oma kavaga taas üles ja õpetavad ka pärimustantse.

Seiklused lennujaamas 

Seni juhtunud lõbusatest lugudest meenutavad naised kooris, kuidas nad ilmatu suures Chicago lennujaamas oma suurte kohvritega ekslesid.  "Lennujaam on suur, väljapääse on hästi palju − ise pead otsima, kust välja minna. Ühes paigas seisis tolliametnik, kes mööda minnes päris: "Any food?" Piisas vastusest "No!" ja võis edasi lipata. Oleks keegi kohvrilukke paotanud, oleks sealt leib ja kommid välja kukkunud. Vana Tallinn, rukkileib, sinep ja veel palju muud − selline kraam on väliseestlastele siiani hinnaline valuuta," naeravad naised.

Chicagos on daamid märganud, kuidas kohapeal osatakse kasutada kriminaalset minevikku − mäletate ju laulu "Isa oli mul politseimees Chicagos"?! Korraldatakse Crime Touri nimelist bussiekskursiooni, mille käigus näidatakse organiseeritud kuritegevuse legendidega seotud kuulsaid paiku ja tuuri käigus on võimalik ka "mõrvalugusid" lahendada.

Gevi naised on uhked oma uute Jõhvi kihelkonna rahvarõivaste üle, mida nüüd ka Ameerikamaal võib esitleda. Näites üheksatunnisel lennul Tallinnast Chicagosse ei usaldatud neid pagasi hulka, vaid neid hoiti ühes tantsukingadega käsipagasina salongis. Teine artikkel, mis just eelkõige Ameerika tuuri silmas pidades sündis, on Gevi kalender, mis algab 1. juuliga 2018 ja lõpeb 30. juuniga 2020.

Uhkes kalendris on uhked fotod uhketest Gevi naistest, uued ja uhked rahvariided seljas, uhketes Ida-Viru paikades: Toila rannas ja pargis, Pühajõe kirikus, Jõhvi pargis, vallamaja ja kiriku juures, Pannjärvel ja Illukal...  Ilusate fotode autoreiks on Ain Spitz ja Tiit Haljand ning kalendri kujundaja on Ülla Haljand.

Valmis kalendrid saadi kätte vahetult enne USA reisi, nii seisab selle tutvustamine kodukandis veel ees. Jõhvi keskraamatukogus on plaanis seda esitleda ja ühtlasi saab huvilistele oma reisijutte pajatada. Muljed on seda vägevamad, et varem on Ameerikas gevikaist käinud vaid Tiina Kullamä. Osa Ameerika avastajaid aga lendas üldse esimest korda lennukiga.

Reis jätkub

Plaanis on jõuda ka Kanadasse ja selleks üritatakse bussi rentida. Esmalt kõneldi ühe rendifirmaga, kus öeldi "Okay!", aga hiljem selgus, et mingid "suvakad" lombi tagant ei saagi nii kergesti transpordivahendit piiri ületamiseks. "Me ei usu enam midagi, enne kui asi teoks on saanud. Kui bussi Kanadasse minekuks ei saa, võime oma kava olukorra kohaselt kohandada. Niagarat võime ka USA poolt kaeda − ehkki Kanada-poolne vaade pidi uhkem olema," räägivad gevikad. Kui siiski Kanadasse jõutakse, esinetakse muu seas ka Ehatare-nimelises puhke- ja põetuskodus Toronto lähistel Seedriorus.

Gevi naised on tänulikud oma kaastantsijale Annika Saarele, kes kogu logistika eest vastutab ja kes võttis esmalt Ameerika seiklust planeerides ühendust Jõhvi päritolu Sirje Pressiga, kes elab Chicago lähistel. Gevikad tunnistavad, et pole aega koduigatsust tunda − pealegi saab ju kodustega moodsate sidevahendite abil kontakti hoida. Reisimuljetest pakatavaid tantsijaid on koju oodata 2. juuliks.

Kas Jõhvi naiste meelest on peaaegu teisel pool maakera eestlust ikka võimalik hoida? "Muidugi on võimalik − kui inimesed seda tahavad," leiavad gevikad.