Koduaiakohvikud võitsid külastajate südamed
11. juuli 2018, 16:38
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
"Ei saa täis ega lähe lõhki," naljatlevad omavahel koduaiakohvikute maratoni läbijad, kui seavad end sisse viimases söögi- ja joogipunktis. Õnneks pakutakse rammusate koogikeste kõrval ka kalorivabu naudinguid: muusikat, kunsti ja loodust.
Kõnnu dendroaiakohviku perenaine Asta Tuusti tunnistab, et Illuka kandi koduaiakohvikute päev andis hea tõuke majaümbrus põhjalikumalt korda teha − pidevalt kohapeal ei suvitata.
Peategelaseks põdrakanep
Köögitoimkond on nooruslik: seal on abiks Asta tütred ja vennatütar. Aiakohviku menüüst leiab nii eestilikku kui võõramaist, nagu ka dendroaias, kus kasvavad kõrvuti omamaised ja võõrliigid. Näiteks pirukad on valmistatud kodumaistest kuke- ja torbikseentest. Kohapeal küpsetatakse India köögist pärit küüslaugunaani ja Norra retsepti järgi vahvleid.
Lisaks mõnusatele maitsetele teevad rõõmu hinnad: kõik söögid-joogid maksavad 1 euro.
Ka joogiks pakutakse midagi sellist, mida iga päev ei saa − põdrakanepilimonaadi. Põdrakanep õitseb nii aias kui maalituna puhvetkapi peal. "Põdrakanep ongi täna kõige tähtsam tegelane," ütleb Asta.
Põdrakanepilimonaad on valmistatud siirupist, milleks on keedetud seitse klaasi õisi viie klaasi vee ja vähem kui klaasitäie suhkruga. "Põdrakanep aitab 99 haiguse vastu. Sellest saab teha ka teed [kuulus Ivan tšai − toim.] ja kevadel, kui korjata ülemisi otsi, on ta nagu spargel. Aga sel juhul peab teda hästi tundma, et ei ajaks mõne mürgise taimega segi."
Kõige külmem kant
Kui köögisaladusi jagab pere naispool, siis jalutuskäigu dendroaias viib läbi abikaasa Jaanus, kes on keskkonnaametis projektijuht. Sama hästi võiks retkejuht olla Asta, kes töötab keskkonnaministeeriumis keskkonnateadlikkuse nõunikuna, aga seekord on sedapidi.
"Kui 1984. aastal hakkas metsamehest äi Endel Kaljuvee rajama dendroparki, töötasin mina metsainstituudis osakonnas, kus katsetati võõrliike. Hakkasin neid ka siia tooma. Esimesed puud, mis äi kasvama pani, olid Alpi seedermännid," meenutab Jaanus.
Puud on juba mitu aastat käbisid kandnud ja nende seemned pere toidulauda rikastanud, aga pererahvale on tekkinud kõvad konkurendid rähnid ja oravad. "Jälgisin kord aknast, kuidas üks orav käis käbi-käbi järel ja viis puu tühjaks. Jube järjekindel tegelane!"
Aiaga piiratud dendropargi suurus on ligi kuus hektarit ja ainuüksi seedermände leiab seal neli liiki.
"Siin on külm koht, vaatlusandmete järgi üks külmemaid Eestimaal. Kõige hullemad on kevadised hiliskülmad: need võtavad ära õrnemad lehed ja puud jäävad pikka aega vinduma. Nii et need liigid ja puud, mis siin kasvavad, on tegelikult väiksemad, kui nad oleksid oma kasvukohas. Ligi kakssada liiki on küll välja läinud − muidu oleks neid võib-olla üle viiesaja. Kokku on istutatud on üle paari-kolme tuhande puu, ühest liigist mitu tükki," pajatab Jaanus.
Peatume huvitavamate puude juures. Jaanusel jätkuks juttu kauemaks kui 50 minutiks, aga ajapiir on ette antud, et terrassil saaks alata ansambli AER kontsert − Raino Erlich, Erik Kalda ja Aivar Surva esitlevad uue plaadi laule.
KUULA: Raino & Erik "Imelik maa"
Pärast muusikalist vahepala on paras aeg liikuda edasi Konsu külla, kust leiame eest tõelise kunstnike pesakonna.
Kolme naabri näitus
Konsu kunstikohvik on eriline selle poolest, et selle taga on kolm kunstihuvilist naabriperet.
Tõnu Linderi õuel on püsti pandud kunstinäitus ja kohvik, kus magusa kõrval serveeritakse toitvat talusuppi.
Tõnu töötab vanglaametnikuna; maalimine on talle hobi ja stressimaandaja. "Käisin kunagi kunstikallakuga klassis ja sellest ajast on maalimine külge jäänud," selgitab ta.
Kõrvalhoone seinal jääb enim silma loodusmaale, mis on Tõnu lemmikud. "Olen maalinud nii internetist leitud piltide järgi kui käinud tooliga järve ääres istumas," räägib mees, kel Räätsma järv loksub piltlikult öeldes ukse all.
Näitusesse on andnud oma professionaalse panuse naabrinaine Heli Kalle, kes töötab Jõhvi kunstikoolis õpetajana. Samuti tema poeg Uno-Tanel Kalle, kes lõpetas äsja Tartu kõrgema kunstikooli. "Ta on skulptor, aga siia välja pandud akt oli tema koolitöö, mille ta kinkis oma õele," räägib Heli.
Kunstikohvikus on näitusepinnana kasutatud ka Urmas Alaküla ja Hille Väljaotsa koduseina − seal ripuvad perenaise teemanttikandis pildid. Põhitööna juhatab Hille Iisaku raamatukogu.
Naabrite sõnul on täielik kokkusattumus, et nii mitu kunstihuviga inimest on sattunud elama ühte pisikesse külla. "See on endalegi hämmastav," kommenteerib Tõnu.
"Väga armas, et meid on avastatud," lisab Heli. "Meie mäe pealt läheb küll läbi Põleva Kivi rattamaraton, aga ratturid lihtsalt ähivad meist mööda. Nii mõnelegi oma kandi inimesele on see uudisasi, et siin niiviisi elatakse."
Urmas Alaküla kinnitab, et temal pole õues vooriva rahva vastu midagi.
"Mul pole midagi häbeneda. Kui ma siia 2000. aastal tulin, oli kõik jube räämas: võsa ja nõgesed ümberringi, majast parem ei räägigi. Nüüd olen õue ja maja väljast jõudnud korda teha," tutvustab ta oma valdusi. Vahetult enne kohvikute päeva on valminud ka terrass, kus laupäeval on avatud kohvik ja musitseerib Tõnu Raadik. Vihmasabinate eest kaitseb aga päev varem ostetud telk.
Soolaseks ampsuks on Urmas valmistatud kiluvõileivad. Ja kus on tema pildid?
"Minu kunst on see kolu, mis on 99 protsendi ulatuses kahe talu õuest kokku korjatud," kostab Urmas, kes viib vanavara paviljonis läbi meeleolukat viktoriini. Ülesanded on stiilis, et leia üles käsitsi töötav viljatuulamismasin ja arva ära, milline kolmest kaalust pärineb aastast 1949. Vastajaid jätkub küsija rõõmuks mitmeks tunniks.
Igale maitsele midagi
Huvi vanavara vastu jagab ka Urmase vend Allan Alaküla − kunagine ajakirjanik ja praegune Tallinna Euroopa Liidu esinduse juht Brüsselis. Erikülaliseks on ta laupäeval kutsutud Valgejõe Veinivilla esindajana.
Kaasatoodud veinidel on hea minek, sest midagi leidub igale maitsele. "On ekstreemselt kuiv − puhas rabarber mulliga −, mis läheb kindlale sihtrühmale. Magususe poolest on teine äärmus pohl, millel on jälle oma sõbrad," tutvustab ta.
Helvi Simonov mekib järjest kõiki maitseid ja jääb õunaveini juurde. "Ma pole ekspert, ega oska kirjeldada, kas tal on pikk või lühike järelmaitse. Tahtsin lihtsalt kuiva veini."
Õunaveini ostab kaasa ka Priit Orav. "See tundus kõige eestilikum. Teadagi on Eestis raske veini toota ja müüa. Võtan mütsi maha nende ees, kes sellega tegelevad."
Kunstikohvik on juba neljas, kuhu Priit on laupäeval jõudnud. "Naisel hakkas puhkus ja mõtlesime, mida me esimese päevaga pihta hakkame. Otsustasime, et midagi muud ei teegi, kui ärkame ja tuleme kohe pannkoogikohvikusse."
Vahepeal on kell saanud märkamatult neli ja Priit on ikka teel. "Igal pool näen vanu tuttavaid. Ja igal pool olen söönud vähemalt kaks kooki. See on ülitore, et saab käia teistel külas. Inimesed on avali ja näitavad, kuidas nad elavad."
Kuus eripalgelist kohvikut
Kõige vastupidavamad külastajad, kes tegid tiiru peale kõigile kuuele koduaiakohvikule, said järgemööda läbi astuda Vasavere sõstrakohvikust, Kõnnu motokohvikust ja dendroaiakohvikust, Konsu kunstikohvikust, Kurtna retrokohvikust ja Illuka pargiaiakohvikust.
"Soovisin, et rahvas näeks uusi kohti. Varasematest tegijatest oli ainult Heleni kohvik; viis kohvikut olid täiesti uued. Mul on hea meel, et inimesed oma aiad avasid," rõõmustas Illuka kandi kodukohvikute päeva korraldaja Ene Raudar.
Rõõmu tegi seegi, et rahval jätkus jaksu õhtuni välja − Illuka mõisas esinenud Eestis elav Hispaania tenor German Gholami võeti vastu tormilise aplausiga ja püsti seistes.