Marynel Kuut: "Minu ja Uku elu keerles põhiliselt ainult muusika ümber"

Marynel Kuut. ALEKSANDER KELPMAN Foto: Põhjarannik

Põhjarannik kohtus "Mägede hääle" ajal endise Kohtla kaevanduse peamajas haruldase külalise − Marynel Kuudiga, kes mängis festivalil DJna oma lemmiklugusid. Kuna kohtumine oli juhuslik, sündis ka intervjuu temaga täiesti spontaansena. Paberil ei saa edasi anda sümpaatse naisterahva sümpaatset tämbrit, mida kunagi teadis 1/6 maakerast, aga jutt ise oli selline.

Oled Eestis haruldane külaline. Mida ütled tänase esinemise kohta "Mägede hääle" festivalil? 

Ma tegelikult live-intervjuusid ei anna − teen meili teel, et mul oleks kontroll. Minule pole tegu esinemisega, mängin DJna plaate. Olen see, kes ei scratch´i − mulle meeldib ilusaid lugusid mängida tervelt, vahele segamata.

Kas artistid, keda mängid, on sinule juba aastakümnete jooksul kogunenud? 

Jah, seda ei saa öelda, et ekstra midagi endale varun.

 MARYNEL KUUT: Marju on minule Länik.

Sind reklaamiti "Mägede häälel" välja kui esinejat, keda tunti varem Marju Kuudi nime all. Mida siis praegu peab sinu nimeks kirjutama?

Marju Kuut on kunagine Eesti laulja − milleks teda siin ristiti. Juba 30 aastat ei tee ma seda tööd ja minu ametlik nimi on Marynel-Marju Kuut. Ja minu muusikunimi on hoopis Maryn E. Coote, et saaks olnut ja minu praegust muusikastiili eristada. Kui esineb Maryn E. Coote, ei tasu näiteks "Raagus sõnu" oodata. Mind kutsutakse juba aastakümneid lihtsalt Meryniks ja kui keegi ütleb "Marju", kõlab see nii võõralt, et ma ei oska seda hääldadagi. Ja Marju on minule Länik. Tore − üks on olemas!

Elad praegu suurema osa ajast Rootsis. Miks sa Eestis ei ela? 

Kuidas ma siin elaksin? Ma ei elaks siin ära. Rootsis on võimalik teha oma tööd korteris nii, et ei liigu väljagi. Rootsi kodakondsus on mul 1987. aastast. Läksin Eestist 1980. aastal.

Tulidki praegu spetsiaalselt Rootsist, et "Mägede häälel" plaate mängida? 

Jah, aga tänu sellele saan ülehomme ka poja hauale Saaremaal (intervjuu on salvestatud festivali teisel päeval, 7. juulil − T.K.). Mul pole kerge sõita edasi-tagasi, sest mul pole sellist raha.

On sul meeles, kui palju sa omal ajal praegusel Ida-Virumaal esinesid? 

Ei tea. Filharmoonia korraldas omal ajal kontserte ju igal pool ja siis sai nii Eesti kui ka N. Liit läbi käidud. Olen elus nii palju asju ja inimesi kohanud ning ma ei suuda enam kõiki kohti meenutada. Ida-Virumaaga pole mingit erilist pistmist. Sündisin Tallinnas − kaal oli vaid 2200 grammi ja öeldi, et see konnapoeg küll ellu ei jää. Aga ema poolt olengi Saaremaalt.

Siis sul on ei-tea-mis veri, sest eestlased on paljuski segatud, aga saarlased peaks olema eriti, sest seal olid ju meresõitjad ja puha.

Vot tak vot!

Vene keelt ka räägid? 

Muidugi! Kasvasin üles Suur-Karja tänaval, kus majas oli sada korterit, millest üheksakümne kaheksas olid vene perekonnad. Lapsed mängisid koos hoovis ja mina olin üks nendest. Kohe vene keel selgeks! Ja ilma aktsendita. Kui laps õpib nii noorest peast, siis...

On sult keegi nii tarka või rumalat küsimust küsinud, et mis oleks juhtunud, kui sa poleks 1980. aastal Eestist lahkunud? 

Seda ei tahaks isegi mõelda. Esiteks − nii või teisiti ma oleks ikkagi N. Liidust ära saanud. Läksin küll ära hetkel, kui mul Eestis oli kõige parem olukord, sain kõige rohkem palka ning kõik läks väga hästi. Aga just siis oli hea ära minna ja mul oli siiamaani (näitab käega kõri poole − T.K.). Olin juba kakskümmend aastat laulnud.

Praegu teeb ju üks "Mägede hääle" peakorraldaja − Ivar Murd − dokumentaalfilmi sinu pojast Ukust, kes suri mullu 22. septembril.

Jah, see saab olema dokumentaal, aga mängib seal väga palju ja sestap ma kardangi. Tulevad juurde oma luulud, mis ei tarvitse tõele vastata, ja see mulle ei meeldi. Poeg Uku sündis 8. juulil 1966. aastal ja sestap täna ka mängin tema lugu, et tema (homset) sünniaastapäeva tähistada. Me ei elanud Ukuga üldse tavalise inimese elu − meil oli hoopis teistsugune elu. Kui Ivar käis Malmös, aitas ta ka mind − käisime minu ema haual. Ma ei tahtnud üksi minna, sest see on nii kaugel. Praegu liigub seal niisuguseid "tulnukaid" ringi, et ei julge üksi enam kõndidagi − pikk tee läbi metsa minna.

Mida see tähendab, et elasite teistsugust elu? 

See tähendab, et me ei tegelnud asjadega, mida tavaline poiss ja tavaline naine teevad − ei! Minu ja Uku elu keerles põhiliselt ainult muusika ümber.

Kas võib siis öelda, et muusika on sinu religioon?

Religioonist ma ei pea midagi. Mul pole mingit religiooni. Ma olen usklik, aga mitte religiooni-usklik − mul on ikka elav kontakt.

1965. aastal nimetas mainekas džässiajakiri Down Beat sind Nõukogude Liidu parimaks džässlauljatariks. Praegu on Eestis palju naisartiste − tead neist midagi? 

Kadri Voorand on väga kihvt!