Station to Station

Pühapäeval aset leidnud sügispealinna avatseremoonial, mis oli samuti "Station Narvasse" integreeritud, astusid ühiskontserdil Dahlbergi laval üles Genka (Henry Kõrvits) ja Alla Jakubova ansambel. ILJA SMIRNOV Foto: Põhjarannik

Esimene Narva peatus ehk "Station Narva" sai eelmisel pühapäeval piirilinna kuulutamisega sügispealinnaks ajalooks, aga rongisõit jätkub, sest Euroopa kultuuripealinn 2024 terendab alles ees. Kõigil, kellega Põhjarannik ühendust võttis, oli festivali kohta vaid häid sõnu öelda. 

Festivali "Station Narva" peakorraldaja Helen Sildna ütleb Põhjarannikule, et esimese festivali kohta õnnestus ettevõtmine isegi üle ootuste hästi.

Nagu "Woodstock" 

Sildnale oli festivali puhul olulisim moment, kas Narva linn võtab festivali omaks. "Kas festivali kohalik tiim tajub, et neil on väga oluline osa ettevõtmise loomisel; kas narvakad leiavad festivali üles ning kas programm ja viis, kuidas oleme festivali korraldanud, kõnetavad rahvast. Ägedat programmi oskame teha küll, see pole küsimus, aga oluline on, et festival oleks ajale, kohale ja hetkele sobiv. Teha programmi vaid endale oleks vastutustundetu," ütleb Sildna.

Ta tunnistab, et kui festivaliväravad avati, oli tal hingevärin sees. "Teadsime küll eelmüügi piletinumbrit, aga hakkad jälgima, kes tuleb platsile ja mismoodi asi tegelikult toimib. Meil vedas ka ilmaga, sest reede õhtul oli Narvas 22 kraadi sooja − võib-olla viimane tõeline suveilm sel aastal. Ette rutates võib öelda, et reedeõhtune atmosfäär oli vapustav."

Sildna sõnul oli esimene infopunkti külaline üks 80. eluaastates daam, kes küsis programmi ja tahtis pileteid osta. Ja sama prouat märgati absoluutselt kõikidel festivalisündmustel − kaasa arvatud Kreenholmis öisel ajal aset leidnud elektroonilised reivid.

"Sellest prouast sai meile festivali sümbol. Rahvas, kes tuli platsile, oli tõeliselt mitmekesine − kõlas nii inglise, soome, rootsi, vene kui ka eesti keelt ja seda kõike mõnusas balansis. Üks mu lemmikhetki oli reede õhtul pärast Kreenholmi programmi lõppu, kui suur osa rahvast suundus Ro-Ro-sse. Klubiesisel tekkis lausa omalaadne mini-"Woodstock", kus inimesed istusid hordide kaupa: keegi mängis kitarri, Ro-Ro pani oma suvepaviljonis lõkke põlema. Keegi aitas eestikeelsel rahval kutsuda taksot, kui oli abi vaja.

See oligi essents tundest, mida tahtsime ka ise festivalil kogeda − et inimestel on koos hea olla; et kogu festival on kui sõbralik seiklus Narva linnas. Ja mitmed artistid − olgu Tricky, Actress või Echo & the Bunnymen − olid küll ette teadlikud, kuhu nad tulevad, aga kui sõidad autoga Keenholmi territooriumile sisse ning näed füüsiliselt piiri, jõge ja hoonestust − kõik olid rabatud. Sa võid küll Narva tulekut ette valmistada, aga pilt kohapeal on rabav!"

Tasuta kontserdid ja sügispealinn 

Korraldajad tajusid, et kohalikud − nii noored kui ka vanad − leidsid oma. Laupäeval toimus ka mitmeid tasuta kontserte − Narva sõudebaasi paadikuurist sai lava, EV100 pargi juures olid garaaži ehitatud kogukonnakohvik ja lava. Samuti kulges edukalt Fama keskuses toimunud Islandi räpipundi Fever Dream kontsert. Leiti, et uue, huvitava kultuuriga tungiti paikadesse, kus varem sellist muusikat pole mängitud. Korraldajaile meeldis, et kõikjale jagus publikut.

Pühapäeval aset leidnud sügispealinna avatseremoonial, mis oli samuti "Station Narvasse" integreeritud, astusid ühiskontserdil Dahlbergi laval üles Genka (Henry Kõrvits) ja Narva tüdrukuteansambel (Alla Jakubova ansambel). Ro-Ro omaniku Roman Boiko tütar Stefanie tegi seal muu seas julge ja omanäolise R&B/hiphopi-laadse sooloetteaste.

"Noored Narva tüdrukud panevad koos Genkaga jala maha ning ütlevad: "See on meie linn ja meie mäng!" Selline eluterve annus feminismi, enesekehtestamist, vaba eneseväljendust," jagab Sildna muljeid. Publiku seas oli volikogu liikmeid, kohalikke pensionäre, noori peresid, lapsi, Tallinna hipstereid ja Briti turist − tõeliselt kirev seltskond," kirjeldab Sildna.

Genka ise tunnistab, et Narva pole talle liiga tuttav − ta käis seal viimati viis aastat tagasi. "Tüdrukud, kellega koos üles astusin, olid koos juhendajaga teinud ära hiilgava eeltöö, nad olid väga pühendunud ja pühendunud inimestega on ikka lust koostööd teha. Teisel festivalipäeva esinesin projektiga 12 EEK Monkey ja veetsime õhtu Kreenholmi müüride vahel − kuulasime bände ja nautisime sööke. Käisime öösel ka Ro-Ro klubis, kus eriliselt läks korda Spungini kontsert. See sobis klubisse väga hästi ja jättis hea mulje."

Genka meelest on Narva valmis kultuuripealinnaks kandideerima − näiteks suhtles ta kohalikega, kes on elevil ja valmis. "Juba viie aastaga on üldine pilt ja atmosfäär positiivselt muutunud. Jalutasime promenaadil piki jõekallast ja mul tekkis korraks flashback − käisin Puerto Ricos ning seal on samuti veekogu ääres bastionid. Kultuuripealinnaks kandideerimist on vaja kohalikele ning − mis seal salata − Eestis pole palju kohti, kus mina ja minusugused mehed esinenud pole. Olen mõelnud, miks Narva on esinemispaikadest seni välja jäänud. Narvas üles astumine oli kui välismaal ja see on värskendav. Kui nüüd on ühine puudutus toimunud − miks mitte?! Festival oli väga tore ja positiivne asi ning ma väga loodan, et see jätkub. Kindlasti tuleb analoogseid, suuremaid ja väiksemaid üritusi veel − et inimesed leiaksid endale Narva, sest see linn jättis tõesti hea mulje."

Festival pani Kreenholmi taas elama 

Sillamäe kunstnik Eduard Zentšik ütleb, et kogus festivalilt palju positiivset. "Enamiku muusikakollektiividega polnud ma varem tuttav. Aga väga läksid korda Tricky, Shortparis Peterburist, Gazelle Twin Inglismaalt ja meie oma Mart Avi. Kahe päeva jooksul jõudsin peaaegu kõiki esinejaid kuulata − välja arvatud see, mis oli Ro-Ro klubis. Oli palju modernset muusikat, kogu festival oli hästi organiseeritud ja publik ise oli huvipakkuv − kultuurne rahvas ning suhtlus oli lahe. Kindlasti mõjuvad sellised ütitused Narva vaimule väga hästi."

OÜ Narva Gate juht Jaanus Mikk leiab, et festivali puhul oli peamine, et Kreenholmis oli taas inimesi. "Tuli uut hingamist juurde ja tundus, et üritus läks suhteliselt korda. Esimest korda sellist asja ette võtta on ikkagi risk ja väljakutse ning ma leian, et see õigustas ennast," ütleb Mikk.

Ratsavõistluste tõttu, millest ta ise osa võttis, sai Mikk osaleda vaid reedesel festivalipäeval, aga ta toobki meeldiva asjana välja, et Kreenholmis tekkis taas elu ja oli palju positiivset meediakajastust. "Muusika koha pealt valik mind eriti ei kõnetanud − olen rohkem klassika, proge-roki, maailmamuusika ja džässi austaja. Elektrooniline hiphop ja räpp mind nii palju ei kõneta. Kõnetas, et nähtud inimesed olid rõõmsad, bändid mängisid ja see toimis," räägib Mikk.

Kreenholmile tõi festivali raames kuulsust ka kunstiresidentuuris toimunud Kaisa ja Christoffer Leka loeng "Imperfect" ning Valeria Lavrova veetud Bazari arutelupäev.

Mikk pakub, et reedesel festivalipäeval oli kohalike ja mujalt tulnute suhe lausa 50:50, mis on Narva puhul suur saavutus. Kuna reedesel päeval astus üles palju Vene muusikuid, arvab Mikk, et see tõstis kohalikku piletimüüki.

Ida-Viru päritolu raadiomees ja Eesti esimese indie-ansambli Röövel Ööbik trummar Raul Saaremets astus festivalil üles projektiga Una Bomba 50+. "Kahetsen, et pidin laupäeval lahkuma, sest festival oli väga festivali moodi. Helen Sildna oskab festivali korraldada. Kreenholm keskkonnana sobis festivaliks väga hästi ning mittenarvakana oli seal nagunii uudne ja huvitav olla − võiks öelda, et täielik õnnestumine. Kui "Station Narvat" oleks korraldanud teemaga vähem tuttav inimene, poleks võib-olla nii lahe olnud − oli tunda, et asi oli proffide tehtud," räägib Saaremets.

Saaremetsale läks esinejatest korda Zahir, kes on oma uue albumiga taas pildile tulnud. Maailmastaar Tricky kohta ütleb Saaremets, et tema kontsert oli väike pettumus.

"Võib-olla on tegu mu isikliku kiiksuga, aga kui näen sellise artisti puhul kitarre ja trumme laval, on mul allergia. Seda enam, et tegu on mehega, kes on nii idiosünkraatiline artist, tal on väga spetsiifiline laulumaneer ning ta on olnud helikeelelt ja muusikaliselt oma albumeil huvitav. Nüüd oli ta laval kui tavaline grunge-artist − oma kitarridega. Minu lemmik Actress oli samuti veidi nõrgem, kui oleks oodanud.

Saan aru, et ta oli võtnud kaasa analoogsüntesaatorid, ja need on instrumendid, mis elavad oma elu − neid kontrollib maksimaalselt ainult poolenisti. Kuna mul on endalgi moodulsüntesaatorid, olen ses teemas veidi kodus. Võib-olla tavakuulaja ei saanud aru, aga minule oli selge, et ta vahepeal päriselt ei kontrollinud seda, mis lavalt tuli. See veidi üllatas, sest tegu on siiski märgilise techno-produtsendiga."

Una Bomba võeti hästi vastu ning Saaremetsal on koos Tõnu Pedaruga, kellega ta Una Bombat teeb, oma fännidele hea uudis, et peagi tuleb neil välja uus album. Narva kohta ütleb mees, et toitlustamine festivalialal oli väga tasemel, aga mujal veidi šokeeriv − lausa nõukogulik.

"Mul oli päriselt tunne, nagu Narvas oleks toimunud rokirevolutsioon, "Rock Summer". Oli selline tunne, mida pole varem kogenud," ütleb Helen Sildna. Sildna tiimi järgmine samm seoses piirilinnaga on ühes Narva linnaga esitada oktoobri alguseks kultuuriministeeriumi kaudu Euroopa Komisjonile 2024. aasta kultuuripealinna taotlus.